Eidega õues

Mul on piinlik, et ma täna hommikul sisse magasin. Oleks päeva sujumisest varem teadnud - oleks pidanud veel hiljem tulema.

Küsisin kohe, et kas välja minek toimub, et ilm pilves ja tatine - ei tõota head. Aga juba oli vastus valmis, et ta mõtles, et no võiks ikka minna. Või mis mina arvan? Avaldasin kahtlust, et ilma kompassita täna kohe mitte ei lähe. Vastus: Eeemmmhhhh ma ei tea, kus meie omad on. Kauplesin paar kompassi siis SNB-lt. Nad soovitasid eelnevalt küll: vaadata sammaldumist ja linde, need pidavat ka lõunast tagasi pöörduma.

Välitöö riided selga, gepsud näpu otsa ja padavai parklasse meie hiigelsuure, aga õnneks mitte enam automaatkäigukastse, masina juurde. Auto pagaasniku ees seisis kolleeg ja vahtis taevast. Kui ta silmad kottidega ülekoormatud minu isikule langesid, peegeldus neis selline üllatus, et ma vaatasin igaks juhuks selja taha ega kedagi veel tulemas ei ole. Ei olnud. Hakkasin kõhklema, et äkki ikka ei olnud minu tulekuga arvestatud.

-Ah sa oled juba all.
-?
- Ma mõtlesin. Ilm on kuidagi halb?
- (V. ütle midagi, et tähelepanu võita) Eee... ma all jah. Ilm halb jah. Oli ka hommikul.
- Äkki ikka ei peaks minema? Või mis sina arvad?
- Ma ei tea. Sina otsustad. (Ei ole mina see, kelle pärast minemata peaks jääma. Minu arvamus oli juba enne riiete vahetamist avaldatud ja kõrvale lükatud)
- No ma ei tea. Sa juba all?! Ega vist tagasi üles ei lähe? Või mis sina arvad?
Kui parklast välja sõitsime sadas ikka veel lobjakat.

1. punkt
- Kas oli ikka mõtet välja tulla? No ma ei tea? Mis Sina arvad?
- Me oleme ju siin.
- No eee... mõtle selle peale.
- Mul on aega pool tundi kui geps tiksub selle peale mõelda. Kui üle tunni tiksub siis lähme minema.
- Tund? No ma ei tea. Tund on päris palju. No... jah. Vaatame.
Punktil puhta betoon. Minu 4-silmne sõber näeb räästast peale tilkuva vee mõjul eriti õnnetu välja aga teeb oma töö kiirelt. Hoian maja varju, säilitan paendlikkuse.

2. punkt
Tagurdame. Kurjakuulutav krõbin.
- Jäime kinni?!
- Ei. (Jumal, kui Sa olemas oled, tee nii, et ma praegu ei valetaks. Mina seda laeva tõugata ei jaksa.)
- Aa...
Pöörame ümber ja korraga on meie ees punane Opel. Miks me ei liigu? Me ei ole ju lumes kinni. Miks kolleeg akna lahti teeb?
- Põrutame minema (Hiljaks jäin. Juba tal pea aknast väljas)
- Mida?! Ah! Ma ei kuule Teid! Me teeme siin tööd! Ega me siin niisama nuhi ega midagi!
No on küla eided. No mis Sa minu otsa vahid, mina oleks minema sõitnud. Opelist saame lahti aga minu pahameelt möla peale, peab kolleeg kasvatamatuseks.
Läbi lume mütates jõuan punktile. Kolmjalga maasse peksta ei jõua. 4-silmne sõber pole koostööaldis, aga tiksub siiski. Surun end vastu kõrgepingeliini posti, mida mööda ülevalt lumesula vett jookseb.
Kõne. Koogin telefoni külmunud sõrmedega põuest välja.
- Kuule, mul sai aku tühjaks. Mul läheks veel tunnike. Või mis sina arvad? Paneksin uued akud sisse ja paneksin uuesti üles? Või mis sina arvad? On sul seal väga külm? Või jaksad ikka tunnikese veel olla? Või mis sa arvad?
Pakin end kokku. Telefoni enam vaja ei lähe selle panen põue. Mapi panen vesti alla, et päris läbi ei liguneks. Sõbra viskan üle ühe õla, kolmjalg üle teise. Tambin teele ja edasi ristile. Telefon heliseb. Võib ju oletada, et mul on aku tühi. Onju. Ikka heliseb. Kolmjalg põõsasse, sõber lumme, mapp lumme. Käes. Kõne lõpp. Vastamata kõne: kolleeg.
- ...............(tsenseeritud)
Kui see jalgrattaga mutt seal peaks minu käest küsima, et mida ma siin teeotsal teen, siis ütlen:
"Oma eite ootan. Ta õkva tulõ ja korjas mu massina pääle!"

*Raporteeritud vahetult ja toetudes emotsioonile. Vabandan.

Palun ulatage mulle gps-vars

On saabunud aeg hakata jõllitama jälle GPSi vihaseid rohelisi silmi ja vajadusel inimestega kommunikeeruda.

Esimese punkti kaevasimegi lume seest välja ja omanik ka kohe uurima, et mis me tema hoovis teeme. Üllatuslikult, selle asemel, et meid minema kõsserdada, kukkus tema punkti laitma, et nii kui nii rihitakse selleks ajaks kui teil pilti tehakse paigast ära. Lisas lõppu: "Ma tean, ma olen maamõõtja!" No mis ma ikka oskan öelda, eks me kõik natuke ole.

Teise punkti juures avastasime, et ühel fotokal aku puudu. Säästu aeg. See rikkus kolleegi tuju. Ja kuigi ta minust 3x aegalsem, tekitas kurb asjaolu talle tunde, et peaks ka minu eest rabama. Mina aga vaatasin kõrvalt ja mõtlesin, ei no ma oleks võinud vabalt ka kontorisse jääda, kui sa mind nii saamatuks pead. Nii ma siis passisin ja visisesin oma punktil, mõeldes pealkirjas toodud mõtteid koos sadistlikke plaanidega. 3. punkti ajaks oli töökorraldus õnneks mõistlikule tasandile paranenud.

Esimese päeva valguses, ma natuke kardan veel umbes 7 lähenevat välitööpäeva 2 meesterahva seltsis. Nende jooksul sõidetakse minust shovinistlikult lihtsalt üle. Muus osas saavad need tõenäoliselt väääga igavad olema.

Keeras üle

Seoses kella keeramisega keeran ma oma kella alati pisut ette. Võimalik, et olen seda liiga palju teinud sest praeguseks põhjustab selline teguviis veelgi enam hilinemist. Lisaks jätsin täna hommikul oma töötõendi ja rahakoti koju. Püha hajameelsus.

Reedega lõppesid igasugused ettelaulmised, mis ei päästnud kooriproovist.
Pühapäeval õpiti kõladega kudumist. Lubasin kunagi hiljem korralikuks hakata.


Laupäeval oli aga eriti tore. J. oli Tartus käimas. Sai halva ilmaga mööda Tartut lonkida ning maast ja ilmast lobiseda. Hea oli. Õhtuks pöördus tema koos Liinaga PikaPaju residentsist kluppi ja mina, nojahh.... Ilmnes, et ühes mu kooris on hakanud emotsioonid möllama.
Rongi taga oodates vahtisin kella ja kaalusin diskutibudele helistamist - kui ma veel kella ära ka keerasin oli lootusetult hilja.

2 käidud 1 veel

Ettelaulmiste nimel lasin eile poolest päevast töölt jalga. Väsitav ja pingeline oli. Laulupeole pääseminegi tundub kahtlane. Kõigele lisaks kaotasin oma noodid, õnneks mitte küll laulmisel, vaid ainult paberkujul.
Aga laagerdumised võiksid küll hakata peale tänast järgi andma.

Vahtralehe langus

Hilinenud sünnipäevakingitusena olen nüüd load viimaks vahetanud, väljalase - minu sünnikuupäev. Üritasin juba reedel ära tuua, aga no see läks natuke aia taha nagu Te lugeda võisite. Sarnaselt jätkates on minu töökaaslasest saamas riigiasutustevaheline kiirliin.

Ausalt öelda olen ma ikka pisut pettunud. Uued load erinevad vanadest vaid kehtivusaja poolest. Ma nii lootsin, et mõni turvaelementki on rohkem, aga ei. Äkki oleks ikka pidanud teise pildi tegema? Oleks praegu erilisem tunne olnud.

Postitus on pühendatud I.Kritškovale, kes on mind truilt ja kannatlikult teenindanud kõikidel minu ARK'i külastustel.

Pilt

Suitsuandurlusest

Täna leidsin postkastist sellise kirja:

Alates 1. 06. 2009 on Suitsuandur Eestis kohustulik. Vabariigi Valitsuse 27. oktoobri 2004. a määruse nr 315, §40, lõige 3 "Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded" (Nõutud igas korteris vähemalt üks andur). Pakume kvaliteetseid suitsuandureid. Suitsuandur koos paigaldusega 150.- Paigaldamine toimub 23.03. kell 17:00 - 20,00 (eile?!) Palume tagastada see paber KÜ postkasti hiljemalt 21.03.2009 (üleüleüleüleeile!!!)

Usaldades oma juhtivvõimu seaduse- ja hinnateadlikkust (lepime kokku, et nii on) libistasin teate paberiringlusse.

Meenus, et naistepäeval sai kindlaks tehtud, et juhul kui suitsuandur ei peaks töötama saab garantiikorras raha tagasi. Tuleb tšekki alati ihuligi kaasas kanda. Maja läind', aga näe natukegi saad tagasi.

Bürokraatia nurgake: Kuidas teha programmile restarti? Paned kinni. Teed lahti.

Seeneks saamine

Reedel käisin ARKis lubade järel. Oleks võinud vanad load ka ikka kaasa võtta mitte alles leti ääres avastada, et ups. Ei jätkunud ka südant töökoha valve süsteeme testida, vanad load nimelt töölaua sahtlis. Nii et ma praegu ilma juhtimisõiguseta tobu.
Õhtul oli esinemine. Kõrvalt kuulajad väidavad, et olevat paaniliselt välja kukkunud. Soperdasid kõik esinemise elemendid.

Laupäev oli täitsa lauluvaba. Käisin tv pool seeneks saamas. Hilinesin lootusetult palju. Neljas paan läks täitsa mustrisse. Esimese paani seinalöömismõnudest ja sellest tulenevast sõnavara laiendusest jäin sootuks ilma. Olin komandeeritud tv uude modernsesse avatud kööki lasanje rakkesse. Sain ka targemaks:
1. Õppisin lauapliiti progema.
2. Ma ei teadnudki, et kaste võib korraga nii klimpi tõmmata kui põhja kõrbeda.

Pühapäeva, kui ühe väga õnnetu päeva, magasin maha. Praegu vaevlen gripis.

Kontoritooli sportlane

Lõuna ajal läksid 2 mu töökaaslast maletama.

Ootan huviga tulemusi.

Oo, KTB esindaja on tagasi.

SNB oma pole veel. Nutab kuskil nurga taga?

KTB võitis. Mida küll ütelda kui SNB mees tagasi. "Kas oli lõunasupp ka soolane?" või "Viinamarjad, olid hapud?"

Iseloomakasvatus

Olete Te kunagi helkurit kaotanud? Aga leidnud?

Seda mõtlesin ma Viljandi mnt.-l vantsides.

Kui ma siis veel avastasin, et polnud poest ostnud seda, mille järgi ma originaalis läksin ja pean kodus veel süüa tegema hakkama ja mu jalad märjad on ja et ma Sibullille teepealt vale suuna võtsin, siis oleks küll hange istunud. Aga ega sellest kasu oleks olnud.

Tibisid loetakse sügisel

Põrandat pestakse öösiti.

Nimelt oli mul jälle meeldiv võimalus sõprade külalislahkust ära kasutada. Kooriproovist viilisin ja südametunnistus ei anna kah tunda.

Õhtu teisel poolel muutus meie võõrustaja küll Martha Stuartiks, tuues vabanduseks, et kõik ainult selle pärast, et meest majas pole. No mina transformatsiooni meister pole ja minus tekitavad kaunistustega magustoidud hirmu. Ma ütlen. Seda ertiti veel perioodil, kui ma pärapõrgupesakeses 2 nädala jooksul pole kordagi pliiti kasutanud ja külmkapis kajab nagu Alpides. Lei -hode-lei-hode-liii!

Täna õhtul peab midagi toitumiseks välja mõtlema - kaalun kas mitte ühiskondlikult, kui juba.

Eksprompt

Kuulasin kuidas sugulastel vahepeal läinud on. Sai kõht täis pugitud - Tiiu puhul oleks keeldumine sulaselge lollus. Pärast visati mind ARXiga läbi lõunakeskuse koju. Muuseas lõunakeskuses: vaene lõõtsamees - mängib laevahel naistepäevast saati, et nad teda ka sisse ei lase.

Kui endale süüa ka tegema ei pea, siis olen ma ikka lõpplaisk. Õhtul tuli väsimus sedavõrd peale, et olin sunnitud kella tirisema panema, et dušši all käia.

Laisalt

Küll oli hea laupäeva hommikul laiselda. Nii hea lausa, et oleks peaaegu kidra haaranud ja dirigendile külla läinud. ootasin aga pikisilmi töökaaslaste kõnet, mida ei tulnudki. Idee aga kummitas peas sedavõrd, et õhtu viimasel minutil läksin ikka ujuma. Üksi! Isegi vannipardi jätsin koju.

J. mina aru ei saa kuidas sinu väike kere 40 otsa läbida jaksab. Mina olin 5 minutit vees siputanud ja olin omadega suhtkoht läbi. Ma endiselt ei oma ujumisoskusi. Peale tund aega kestnud visklusi olid mul jalad nii väsinud, et istusin oma kapi kõrval ja mõtlesin, et kui ma juba siit uksest välja ei saa kuidas ma siis oma pärapõrgupesakesse jõudma peaks?

Ime kombel ikka jõudsin. Ümber Kuperjanovi 1 jooksid paljad mehed ja raudteel hääletasid tavalised valgesäärropendajatibid rongi. Minu puhul - iroonia ületab imestuse.

Kiida teenindajat!

Ja nii ma dipisin meie asutuse kohviautomaati.
Pilt

13. ja märts

Pean piinlikkusega tunnistama, et lasin kooriproovist õhtul poole pealt jalga. Piinlikustunnet vähendab asjaolu, et eraldi rassi inimesed - tenorid - olid eesmärgiks võtnud proov õhku lasta. Pärna tänaval pakuti kringlit ja head seltskonda ja kohale ma läksin ja ei kahetse. Mida õhtu edasi seda vähem kahetsesin.

Nimelt kutsuti mind õhtul puhv... eee... välja. Et mul grunt juba all oli ja võõrustajal ma tean tegelikult kell 9 uneaeg algas, siis läksingi Suudlevatesse. Ühel mu laua kaaslasel oli mina-mina-mina peal ja pean tunnistama, et ma ei suutnud norimata jätta. Aga selle võrra paistis ehk mu teine lauakaaslane paremas valguses. Märts on hea teenindaja kuu ja meie saime oma lauas istumise ajast teda kohe tund aega oodata. Selle aja peale olid lärmakad välismaalased meile põhimõtteliselt sülle jõudnud istuda. Kurb.

Just praegu, paralleelselt kirjutades, tahtsin rõhutada, et on 13. reede - peale eilset natuke seda nägu on küll - selle asemel ütlesin: "13. ja märts"

Pilt

Müügindust

Õhtlu käisid kursaõed läbi. Olid teised kenasti varusataud juustu ja kommidega. Kinkisid raamatu "Euroopa puud", nad pole mu akadeemilise tuleviku suhtes veel lootust kaotanud, ja hoidsid mind mustast masendusest eemal. Tänaseks on seegi pühapäevarõõm läinud. Ilmnes, et hoolimata oma töönarkomaanlusest on neiligi aegajalt aega üheks õlleks. Mis on meeldiv.

Ajakirjast Kodu ja Aed helistati. Huvitav, kust nad neid numbreid võtavad? Rääkisin ära kõik, mis hingel. Ma kahtlustan et olen telefonimüügindusele ohtlik inimene. Mitte et ma midagi telliks. (Mulle ei meeldi kui mult telefonitsi pikaajalisi kohustusi välja pressitakse), vaid ma ei jää vait. Aga kui küsitakse: "On Sul aega?" või "Millal Sul on?" siis kuidagi ju tuleb selgeks teha, et mind tüüdatakse ja minu aeg ei ole Teie asi.

Kuid mu hinges on vanaduuus....

Eile käisin veel ühte korterit vaatamas, peale seda maakleri pool kohvi joomas. Väga kummaline - ausalt.

Kooserdasin Selveris viimsete minutiteni, et tänaseks midagi välja mõelda.
Magusa ja joogid ostsin poest. SNB-ga tähistasin oma tehtud lavašši rullidega - õnneks ei püsinud need koos, sest muidu poleks ma ise maitsta saanudki. Jätke meelde...basiilik või kadakajuust!

Kodubüroole viskasin koogi üle ukse sisse. Ähvardasid hiljem lilledega tulla ja lisa nõuda. Näis.

Laud paberihunnikute kõrvalt nartsissidega pisut rõõmsam.

Jah, ma tean et pilt pole kõige ilusam aga ilma pildita pidavat igav olema.

Naistepäevast

Saare ekipaaži otsa. Ilmnes, et nende kolmas tundmatu liige oli Pets, kes minuga voodit jagas. Paraku lebas ta kellale lähemal, nii et laupäeva hommikul vajutas ta selle julmalt ja hoolimatult kinni. Unistaja poole peohoogu võtma jõudsime siiski. Minu osalus oli väike ja suurelt jaolt ebaõnnestunud. Aga mis sest enam.

Lõunal suundusime lõunasse - Lõunakeskusesse. Mehed nimelt kinkisid meile naistepäevaks liuvälja külastuse, et õhtul näidatavad sääred oleksid ikka kenasti kirjud. Kadedaks ajas teisi jääl liuglemas vaadata. Saime rohkelt pilte võõrastest inimestest ja lagedast jääst.

Õhtul saime nii mõnegi teadmise võrra targemaks: kui pikad koivad kellelgi või kui lühikesed seelikud kellelgi on ja kui püsti on juukseid võimalik geeliga ajada. Hea oli jälle üle pika aja pundiga koos istuda.

Pühapäeval sai koorikohustuste järel PikaPaju ristis Laisiku, Unistaja ja L.-ga järellainetatud.

Öösel jõudsin läbi jäite koju. Jeerums kui sassis korter on. Hommikul liuglesin aga täitsa süüdimatult sealt välja, Lossimägi läks eriti libedalt. Tänaseni pole koristamiseni jõudnud.

K-RAUTA

Olen praegu laululaagris, aga...

Tuli rämpspostina minu postkasti.

Naistepäeva puhul oli võimalus soodsamalt saada järelmaksu ja konsultatsiooni. Kataloogis oli kõik kenasti üles ka pildistatud. (Kes või mis on pildil? - konsultatsioon.)

Lisaks oli veel soodsalt Supi (Kui olin põranda Supiga üle tõmmanud läks märksa ladusamalt).

Kiibistatud

No kiibi saime tegelikult varem.
Nüüd siis on mulle jagatud võimalus tööl ööbida, ilma et voodikaaslased kohe sisse tormaks. Sain koodi, millega signalisatsiooni maha võtta. Vaja oli mul seda siis, kui ma oma lõputööd kirjutasin, aga no kes vana asja meelde tuletab sel teadagi mis... Pealegi ega mind praeguses nimekirjas ka ei olnud. Tunnen end endiselt töökoha turvariskina.

Päeva tarkusetera: Banaani mitte konserveerida!

Eluasemest

Ajasin end eile ühe kinnisvara pakkumisega ähmi. Nii ähmi et olin sunnitud õlleõhtu korraldama. Söögitegmine läks küll pisut nässu aga arvamusi ikka kuulda sai.

Täna käisin vaatamas. Korter oli selline nagu pildil: mõõtkavas 1:1. Kõik naabrid olid tõenäliselt ahelsuitsetajad. Korteri elanikud ise ka. Nii et jah õnneks ei meeldinud.

Ilmnes, et kinnisvaramaakler on mu peretuttav. Mind linna tagasi sõidutades püüdis veel mõnda ahiküttega korterit mulle pähe määrida. Rõõmustas, et mulle võib ka Annelinnas korterit pakkuda. Lahku läksime sõnadega: "Ma kindlasti leian Sulle midagi head!" Mõtlen õudusega, et olen endale järsku sõbranna saanud.

Otsustusvõimetu

Kui Teil on aega, et mõtleda ja kõhklemagi hakata, mida õhtuks süüa teha, siis ei ole hea mõelda, et tooks oma labiilsesse ellu stabiilsust näiteks püsielukoha näol. Ja kui juba on otsustusvõimetus peal, siis ei ole mõtet minna kinnisvara kodulehele. 3 tunni jooksul olen ma suutnud end täiesti puntrasse ajada.
Töönarkomaania kõrvalmõjud.

GSO - Geneetiliselt solvatud organism

...ehk minu ema. Ta on mul väga mõistlik - ausalt.
Tellisin talt pükste lühendamise ja igat liiki altkäemaksu ja kauplemise peale tegigi ära. (Jah, ma tean, et ma pole selles eas, et emalt selliseid asju kaubelda.) Seisin tabureti peal ja kurtsin endale tüüpiliselt, et ei ole säärejooksu nagu soorebasel.

- No, mis siis nüüd nendel säärtel jälle viga on?!
- No nagu ei olegi, aga vaata püksisääri peab jälle lühendama: siis nagu ikka oleks.

Ma oleks lihtsameelselt edasi vadistanud, aga vaatasin alla, nägin kurja pilku ja siis koitis. Aa... see esimene lause oli siis stiilis "sinu koivad on minu geneetiline materjal!".

pilt

Nii soe, nii külm?

Kooriproovidest ja töö juurest lasin jalga.
Käisin seoses lubadevaheutsega üle pika aja oma perearsti vaatamas. On teine vanaks jäänud. Nägemise kontrolliga läks õnnetult, oo üllatust, aga autot ikka juhtida lastakse. Nüüd olen järgnevaks 10 aastaks psüühiliselt kompetentseks kuulutatud. Ehh, kuidas ma küll siiani selle tõendita läbi olen ajanud?

Kodust põrutasime Sännasse... eee valgusinstallatsioone eee... vaatama. Ajalehes toodud kirjeldus rääkis mingitest kujudest ja asjadest. No igaljuhul oli show kohapeal palju etem. Nimelt oli tegu kahe žonglöörijaga. 3 meetri kauguselt tulega mängimist näha on ikka midagi muud, kui vaadata telekast või Emajõe teiselt kaldalt. Väga lahedad esinejad olid, isegi põlema poisid ei läinud.

Vend oli ka perega maal käimas. Paraku sadas varblasekujulisi lumeräitsakaid, mistõttu midagi asjalikku teha ei saanud. Üritasin suusatada: lootsin, et minu puhul piisab lollist jõust, aga ei midagi. Keenia rahvuskoondislane, ma ütlen.