Kevad?...

Üleeile öösel ei oleks võinud arvata, et mina see näost roheline tomp põrandal olen. Traditsiooniline gripp vaba päeva ootuses jälle ründamas.

Aga selleks ajaks kui Liina Saarelt tuli olin täitsa vinks-vonks, kuigi tolmuimejale pead otsa monteerida ikka ei jõudnud.

Toas ringi vaadates ei paista aga kevad endiselt kuskilt - toanurgas hiiglaslikud suusad ja jahipüss. Hirmus!

Kevadväsimus

Nädal enne kella keeramist on ilmutanud end uut vormi kevadväsimus: vaim on ergas, aga füüsiliselt ennast liigutada ei jaksa - isegi sõrme ei jaksa tõsta. Sellises olekus dušši all käia oli ikka hirmus kohe.

Aga ma ikka punnitasin ja olin tubli, et jõudsin koristamiseni. Nimetagem seda siis ühtlasi ka Laisiku saabumise ettevalmistuseks.
1. Praeahjust leidsin suupilli.
2. Tolmuimejal tuli pea otsast.

Pilt

Lauluaeg-lauluaeg

Laupäeval sai lõdva randmega võetud ja bowlimas käidud. Kahjuks oli sellel päeval karma paigast ära ja ebaõnnestus kõik, millele käe külge panid. Juba see, et pall õigesse ilmakaarde veerema hakkas oli paras üllatus.
Muidu tore mäng, aga sõpradega jutustamine on raskendatud. Teiseks, astud nagu lavalt alla, aga kummardama ei pea.

Tegelikult ei olnudki terve nädalavahetus sellega sisustatud, aga pühapäev mõjus kuidagi innustavalt ja samas väsitavalt. Pühapäeval hakkas pool 11 pihta ning lõppes umbes 9.
Lõunani oli proov kooriga, peale mida suunduti PikaPajju lõunatama- no ja kuidas mul siis 4-le lisanäole süüa ei ole - ikka on. No eks nad tegelikult olid ise ka tublid ja käisid poest läbi.
Minu juures oli peatus, sest asus bändi ruumidele kõige lähemal.
Bändiga proovimisel sai esiotsa ainult lolli pilguga ringi vahitud. Lõpuks, kui ära harjusin, oli aga täitsa mõnus.

Et kultuurilaks ikka täielik oleks käisime HaleBopp'i ja koori Washingtonist. Tublidel ameeriklastel oli oma tõlk kaasa võetud - tõlked tõid välja tihti peale eesti keele ilu- "Päike tuleb üles ja loojub" või siis "Armastusse kukkuma".

Peale õhtust väljas istumist olin ikka täitsa... soss.

Lubatud pildid

Kuigi ema arvas, et ei saanud üleslaadimisega hakkama on rohkemad pildid siiski siin toodud.

Väikese taksi päevad

Käisin kodus. Nii ennast laadimas kui kutsikaid vaatamas.
Algul oli teadsin, et on 3 kutsikat, kui kohale jõudsin oli aga 5. Kõik väiksed vibalikud nagu mutid. Tegelikult nägid ka välja nagu oleks alles äsja käpad vorstidele külge kasvanud. Kuigi kõrvad on multika omad, olid sabad kere kohta üllatavalt vibalikud.
Klõpsisin fotosid nii palju kui jaksasin. Pimedast nurgast peegeldas fotoka välk enamasti siidikuhjast vastu. Ema küsis ühe pealt, et mida ma enda arvates pildistasin? --No, saba - loomulikult! Fotode nägemine sõltub minu ema läbisaamisest arvutitega. Lisan hiljem.

Must-valge, soe-külm

Vahepeal on alustatud sünnipäevanädalat.
Laupäeval sünnipäevitasime nimelt vallavanema juures. Üle pika aja sain jälle kambakesega silmast silma kohtuda. No eks mu enda süü ikka - hoidsin mõnda aega tublisti eemale.
Külalistega oli paremini kui Tätte laulus: "keda kutsusin need jätsid tulemata..." - need, kes kahtlesid veel oma tuleku plaanides, tulid ikka.
Õhtu lõppes klubi külastusega. Diskotibu minust ikka veel kasvanud ei ole - isegi selleks vanuseaastaks mitte. Eks ole natuke hilja ka juba.

Pühapäeval lugupeetud mehed organiseerisid meile hobuste ja kohviga saanisõidu ja ületasime kiirust. Sai ikka mitu korda õhatud, et nii ilus-nii ilus.

Esmaspäeval avastasin end taas vallavanema juures, afterpartyl. Närisime pannkooke ja kiusasime tb vidinat. Kui nad põgenesid lülitusime ümber turismiprogrammile ja vaatasime tutvustust Islandist. Edasi oli kahtlase väärtusega naistepäevaprogramm esmaspäeva õhtuse roosa filmiga.
Tuba oli esialgu jahe ja Islandi film külm ja aina jahedamaks läks. Mingi moment tekkis tunne, et mu mõtted külmuvad ka ära ja jalad ei liigu enam ammu - üsna julmalt tormasin koju kuuma dušši alla.

Pilt.

Vancouver

Lugesin koos koeraga karantiinis krimkat. Koertele kõhugripp õnneks ei nakku.
Pühapäeval saabus ema pagendusest ja põetamast tagasi ning otsustas 50 km mehi vaadata. Ma olin unustanud, kui nauditav on spordi vaatamine. Seda isegi telekast, mille läbimõõt on väiksem, kui... no... väike... nii... luubiga talutav. Ma kahtlustan, et pool võlust seisneb selles, kui vähe ema Kuuset sallib.
Iga natukese aja tagant sain ma küsida: Kas ma panen hääle ära?
Võistluse meeldejäävad hetked olid kukkumised.
K: Ja-jaa, vaatan mina, et suusad on tõesti meil hästi määritud.
- No, kust Sina?! seda praegusest pildist näed?
Õnnetuteks osutusid kohati ka suusavahetused. Meie oma Veerpalu komistas teisel vahetusel. Samas ei jäänud tal õnneks suuskade kinnituskrõps määrdesse kinni, mis prantslase Jean Marc Gaillardi väga vihaseks ajas.
Ühisstardi tõttu oldi suures pundis. Leidus siiski üks energiline sidekriips tüüp: Johnsrud Sundby. Nagu arvata võis väsis noor vihane mees siiski mingi aja peale ära, aga vähemalt paistis, et ta nautis sõitu: naeratas ja lehvitas emale - minu emale ka.
K: Ja näeme siin veerpalusammu, seda kuulsat veerpalusammu.
-Vššš, mis samm see veel on?!
Tegelikult oli meestest isegi natuke kahju - no mis klassika see saab olla kui sul rada ainult sinka-vonka väiksele maa-alale kokku kortsutatud. Ja konkurendi suusakannad peaaegu su suusaninade all.
K: Ja siin tõstab venelane raskel tõusul tempot.
-No kust ta tõstab, endal sakk jalgade sees (telelevi deffekt meil selline).
Ja tõesti Legkov hetkeks püüdis, aga tõus ei olnud vist nii лехко, kui esmapilgul paistis.
Mingi moment veavad suurt grupp rootslased: Olsson ja Hellner. Mulle tundus, et nad vahepeal isegi sosistasid omavahel. Aga Hellneril suusk ei tahtnud üldse, üldse jala otsa jääda, mis tõttu vaene mees maha jäi. Aga teine sai pronksi - tubli!
Üleval hakkasid jooksma kirjad, et ETV2 saab edasi vaadata ja varsti hakkab AK.
- No, mis kasu mul sellest on?!
V: Helista oma teisele lapsele, et las annab Sulle otsereportaaži.
K: Ja Teichmann hakkab liidergrupist maha jääma. Kas Veerpalu tuleb suusavahetusse? Jaa suusad on valmis pandud.
Aga Alaver jooksis raja serva ja hõikas Veerpalule: "Ära veel tule ETV-st hakkab AK ja V. läheb kakaod keetma!"
AK-lt tagasi lülitades: suusavahetus, varsti staadion.
K: Ja Teichmann tuleb võimsalt paaristõugetega! Ja täna ei saa me ütelda muud kui Northug, Northug, Northug.
Mina siiani imestan, aga kus see Teichmann ikka nii järsult staadionile jõudis - alles oli Kuuse rääkinud stiilis - siit-ei-paista-kaa.

Pilt