Elvas

Käisime Jupijumala toiduvarusid hävitamas. Sauna ei sättinud. Arutlesime teemal:
Sõber. Solvata või mitte?

pilt

Sõitlemisest ühe hooga

Ausalt öelda pole mitu nädalavahetust kodus käinud. Oma panus kodutöödesse suisa andmata. Nädalavahetus hakkas kiskuma väga seda nägu, et jälle teen luusi. Reedel vedasin siis end vastu plaane bussiga koju. Bussisõit oli taaskord hariv - purjus vanatädi võitles oma kodanikuõiguste eest. Noorte ja vihaste kaasreisijate abil kujunes tõeline dia... ee... polüloog.
Kodus oli aga mõnus. Sügis kui seene- ja saagikoristus aeg on tulnud. Laupäeval loobusin selle tõttu isegi Võõpsu kalalaadast. Õhk on juba karge külm ja klaar.
Sünnipäevast ma ka loobuda ei tahtnud ning võtsin ette sõidu liinil kodust-Tagametsa. Minu lohutuseks hakkas sadama, mis kitsega sõitmist kergemaks ei teinud. Et ühendada lõbusat meeldivaga hilinesin sünnipäevale, et käia kalal. Saak oli küll kesine, seda enam, et muist kala sumba pilust välja vingerdas.
4 tunnise hilinemisega olin teistest mitme ringiga maas. Aga pole viga enne sauna ei tule söömisest joomisest midagi välja. Saunast oli kahjuks vaja üle õue tiiki joosta, aga vähemalt oli tiik olemas. Hommikul enne sõitma hakkamist see mind võib olla päästiski - sisikond võttis peale ujumist kenasti kere mõõtmed - täitsa inimese tunne tuli tagasi.
Koju jõudes olin oma plaanist pisut maas, aga puuriit sai ümber laotud ja seenelgi käidud, kuigi viimased seened kobamisi korjatud.

Töösõit-öösõit

tb oli eelmise päeva praamisabas ootamise ja kaasreisijate vingumise kenasti välja kannatanud. Teadmine, et mul on järgmine päev vaja umbes pool sellest maast sõita ei pannud mind asendusrooli otsinguil just entusiastlikult kätt tõstma, nii et sõitis Liina. Mina magasin hambad laiali.

Järgmine päev ei olnud magamisele lootagi - 4 tundi sõitu. Minu kaardilugeja, kes tõenäoliselt oleks ise sõites vähem närvi kulutanud, oli vähemalt heal tasemel. Ajaarvestusega olin pisut puusse pannud ning selleks ajaks kui linna jõudsime ei näinud kahjuks enam tänavanimesid lugeda. Parkisime end neuroloogilise rehabilitatsiooni keskuse parklasse ja kobisime promeneerimata õhtale.

Teisipäeval, peale koolitust, sama rada pidi tagasi. Uni tuli küll hirmsasti peale. Kuigi kehv, sai Dracula kõrtsi kohvist pisut kosutust. Et seejärel end parkida risti oma sõiduritta rongi ootama. Mu kaardilugeja lohutas küll, et kõik on korras ja su auto tagaotsa ära ei rihita, abi sellest suurt ei olnud.

Lõpp hea, kõik hea. Tööauto terves tükis praeguseks üle antud.

Pulmatrall

Karantiinist toibumiseks pole paremat varianti kui heita end koheselt rahvamassidesse.

Maailmaparandaja abiellus Mpsiga. Nagu ikka teatavate suursündmustega seoses sai jälle Saare poole suundutud. See Saarele sõidu ekstra õhkkond hakkab mullegi juba mõjuma. Lootsin lahedasti magada, aga sellest ei tulnud vist seekord midagi välja. Lobisemist oli küll ja rohkemgi veel. Ei usu, et juhile oleks teekond sama kiirelt kulgenud kui sõitjatele, aga tögada sai taaskord no ikka parasjagu. Virtsus veel irvitasime, et peaks pruutpaarile helistama ja kuulama kas neil süüa on või võtame neile ka purksid.

Olime kenasti graafikus, praamiga üle ning teisel pool juba seltskond ees ootamas. Natuke unelemist, pea kammida ja puhtad riided selga. Seekord ei tundnud ma end sugugi nii hapra ja kenakesena kui eelmine pulm. Kuressaare lossis olid juba tuttavad näod end ilusti üles rivistanud. Loodetavasti ei kostnud meie nihelemine ja kihistamine eesridadesse ega rikkunud pidulikkust. Peale "jah"'e oli fotusessioon.

Pulmarongiga Suttu, et teepeal saaks testida, et kuidas ma karantiinist välja olen tulnud - päris edukalt. Sutus istutas noorpaar oma puu, uue nime auks ja külalised matsutasid vana nime ära süüa. Keset rohelust olid noorpaar muidugi nii kenad nii kenad aga mis veelgi meeldivam, et rahulikud ja omas elemendis.

Kuuldavasti olla pulmatrall tiheda ajagraafikuga olnud. Õhkkonnast seda küll tunda ei olnud.
Bänd mängis leebeid viisikesi, aga õnneks saime Liina liikuma nii et tansimata ei jäänud keegi. Rahvast lollusi tegema ei sunnitud, kuid mängudest puudu ei olnud. Need, kes tola tegid teevad seda nii kui nii iga pidu.
Ärgu noorpaar solvugu, aga õhtu lõpuks tundus nagu oleks kambake eksprompt kokku saanud ja kaks meist lihtsalt ilusamad ja õnnelikumad kui teised.
Hommikul kell 5 tuterdasin turvava bande saatel, et mitte ütelda sabas, magama.

Tööarvuti ei lase pilte lisada.

Palju rõõmu ja rutiinivabu päevi noorpaarile edaspidiseks.

Karantiin

Nagu ikka, kui vaba päev tulemas. Mina tõbine ja siruli maas. Seekord oli küll vaba päeva eelne, võiks mainida, et väga kiire, tööpäev kõige hullem ja vabal päeval, vaid järelkaja.
Selle järelkaja tõttu istun linnas karantiinis ja ei näe sugulasi keda sõna otseses mõttes pole aastaid näinud ega näe ka aastaid peale tänast päeva.

Nõia elu.

Nädalavahetusel, siis kui teised ühe tüdruku pidu pidasid sai mõnusasti laulus jälle laagerdatud. Kuigi kindlasti ei puudunud lauluannus ka sellelt teiselt peolt.

Reede hommikuks olin valmis mõelnud, et kogu organiseerimine nõuab teatavat töötundide teisaldamist. Lisaks olin valmis mõelnud, et kuskil on üks kass, kes külastust vajab. Lotta oli märksa erksam kui õhtuti. Seekord ei väänanudki end küüsi pidi kuhugi kinni, et siis mulle etteheitvalt otsa vaadata ja kräunuda.

Tihedalt täistopitud Mitschus kihutasime Illuka mõisa poole. Meeldivas seltskonnas kulges küll tee kiiresti, aga laagri avamisele jäime ikka hiljaks - juba nad laulavad.

Õhtuks oli kohe bändiga tansulka organiseeritud ja nagu ikka - algul ei saa vedama, siis ei saa pidama. Magama sai umbes 4 ja 5 vahel.

Peale pikka meelitamist sai minu kidra tenori telki magama ja ma ise sõbrantsi telgi eeskotta.

Kell 7. - klõps silmad lahti. Kahjuks oli ujumiskoht kaugel, muidu oleks sealt läbi sulpsanud. Arvasin, et ilma kohvita ma nii moodi kaua vastu ei pea ja kukun lõunaks ära. Lõunal sai aga ainult ujumas käidud-ekseldud. Peale mida joonelt tagasi proovi.

Õhtul olid mängud ja tansulka makimuusikaga ning näiteid issanda loomaia mitmekesisusest. Ei kurda.

Järgmine päev jälle klõps kell 7. silmad lahti.
Proovid. Siis kontsert, rohkem endale kui kuulajatele.

Mitte-asjaosalised ei mõista ehk seda, aga ülimalt lahe laager oli. Nalja sai, targemaks sai.

Pilt: minu perearstilt.

Was gibt es da, überhaupt...?

"Suvi, kiire aeg, ei ole paremaid back'i lauljaid"

Et ma olin mitmelt poolt ettepaneku saanud, siis käisin kontserdil "Tuulevaiksel ööl" - Tätte, Matvere, Koikson, Maarja-Liis Ilus, Udupasun ja suur rahvamass, mida vaadates tekkis hirm, et on hr. Tätte tervisega ikka kõik korras.
Alguses püüdsime endid pingile pressida, aga siis piknikustasime hoopis muru peal. Päris kontserdi alguses oli hetk, kus mingi heeliumballooni ventiil midagi plahvatuse sarnast tekitas. Vaatasime murult üles ja nägime rahvast paanikas tõusmas ja tekitamas meie poole ründavat inimlainet.
Meie neljane punt istus aga ammuli sui. Peale laine mööödumist arutasime, et küll ikka jooksid sarnased mõtted läbi pea. "Mmmm... seltskond, on nii meeldiv, et praegu isegi koos hukksurma saada, poleks kahju!"

Sure maha!

Vastu tulles sõprade palvetele.

Elva jõgi

Ei olnud ma hommikul just kõige kirkam, aga õnneks kantisid saarlased mu, hoolimata öisest unerahu segamisest, ikka autosse. Välja nägin ma tõenäoliselt hullem kui enesetunne tegelikult oli.
Lootsin, et mõla hõõrub villid uutesse kohtadesse. Tänu mehisele abile läks kanuude vette laskmine ikka päris ladusalt.

Sattusin Lumeussiga ühte kanuusse. Mul on tunne nagu oleks ta mul juba korra kaaslaseks olnud. Igal juhul tuli vahepeal ikka väga de ja vu peale. Nagu ikka ei saanud algul ei tema aru ega mina aru mida tegema peaks, mistõttu saime palju roostikus ragistada. Piinlikkusega pean tunnistama, et rõõmsast "Vana jõõgi, vana jõõõõgi"st, mis tagant kostus polnud ka suurt abi.

Jõgi oli päris kiire vooluga ja põnev. Oli ikka palke ka eest, millest mööda pidi rihtima. Kui ma aru hakkasin saama, et ma pean ka tööd tegema - õnnestus see meil lõpuks päris effektselt.
Jõel oli 3 tammi, millest mööda saamiseks tuli kanuusid natuke mööda maad lohistada. Oleks vist ka kahekesi hakkama saanud, kuid õnneks püsis matkaseltskond päris armsalt koos, nii et sellist nutuga segi vinnamist ei olnudki. See oli vist 2. tammil kui minu tüüri ründasid kurjad herilased, ajal mil ta erksa vesti välkudes põõsastesse ronis. 2 ja 3 tammi vahel oli tänu tb paatkonna kohavahetusele meil isegi võimalus olla mitte viimased.

2. võileivapausi ajal tegi Mps ilupilte ukerdavast Lumeussist. Kuigi meid ohustas paaril korral kummuli käändumine, siis suplus jäi ikka tegemata.

3. tammi järel olime õnneks jälle viimased. Üle laia vee kostus Nancy meelas hääl ja kui kääru tagant välja saime, ei näinud me omadest ühtegi erksat vesti. Küll aga oli kaldal lõbus seltskond. Kellele Lumeuss rõõmsalt toidutellimusi esitas nagu SwimIn-s. "Shaaashlõkkkiii, shaashlõõki!".
Siiski oli tegu märksa parema saluteeringuga kui 3 eelneva kalamehe puhul - "Aaappi!" (Mina lapseröövel, eksole)
"Aga veini?"
Nii osavat manööverdamist polnud varem nähtud. Varsti olime kenasti külgboksis ja mekkisime punast veini. Pulmaseltskond avaldas imestust, et me ainsad olime, kes peatusid. No, mis meil viimastel ikka kaotada.
Peale veini läks sõit ladusealt põõsasse. Aga vähemalt ladusalt.

Õhtul peatusime ja kuivatasime enne 1. tammi vihmast märjaks saanud riideid. Koos istuda oli ikka mõnus nagu alati.
Lisaks tähistasime Laisiku sünnipäeva. Palju õnne Laisik, kallis!
Ujusime ja lobisesime väiksemates, suuremates puntides. Aeg ajalt olime vastikud riigiametnikud ja aeg-ajalt tögavad sõbrad (eriti Mpsi ja Maailmaparandaja suhtes). Õhtul lõugasime "magajatele" armu andmata laulda. Mulle tundus, et laulud on ajapikku nagu rõõmsamaks läinud.

Elus esimest korda hakkas peale esimest lonksu maapind kõikuma. Järgi ei jäänud see enne magama suundumist, nii et olin sunnitud hoidma madalat profiili. Hea et vähemalt siiski.
Liinalt laenasin mati, ehkki külm ei olnud, oli ikkagi hea, et keegi kasvõi juhuslikult minu peale on mõelnud.

Hommikul, põhiliselt saarlaste vapra eeskujutõttu, sulpsasin minagi jõkke. Pean tunnistama, et vesi oli lausa külm, ning karjed mida ma kuuldavale tõin ei olnud just naiselikud. (Ülal pildil näha kananahk).

Teise päeva distants oli täitsa talutav. Kanuuistmed olid armulisimad seni kohtatutest. Kere lihased võisid valusad olla, aga tagumik kannatas täitsa istuda.
Olime taas vapralt viimased. Seekord tasus kohe ära ka, sest piisas kui me terve matka jooksul jõe risti ja põiki läbi sõitsime. Järve kalda sõelumine osutus esimese paatkonna ... hmmm... koormaks.

Kultuurprogrammi raames testisid Unistaja ja Jupijumal päästeveste. Oli kosta nõuadneid nagu; "Ei tohi ujuda!", "Ei tee sohki! Uppuge!", "Mis ujumisliigutused need seal sellised olid?!".
Ulilas tõmmati meie kanuud lupstik välja, hea et isegi jõudsime välja ronida.

Kanuumatk on ikka mõnus. Isegi kui ikka veel ei tule hästi välja.

Ajutised, aidaa (osa 2)

Aktsiooni raames käisime, ikka päris hulgakesi, Otepää seikluspargis. Kui rakmeid (nii vist öeldakse) endile külge panime, siis instruktor "vaeseke" sai sablitseda ümber materjali raiskajate. Minuni jõudes kostus eriti pettunud häälel:
"Sa tõmbasid jalused enne kinni!"
Ei osanud selle peale midagi targemat kuuldavale tuua, kui et rõõmsalt: "Lollus paistab kaugele!" "Seda vanarahva ütlust ma polegi veel kuulnud."
Nii et teatke, kui keegi viitab "vanale rahvale", siis peetaksegi silmas mind.

Ei andnud rahu ja küsisin, et mis nad teevad kui ma kahe puu vahele (jälle) rippuma jään. "Me võtame Su alla!" ei kõlanud sugugi nii paljulubavalt, kui Kevo "Ära karda, ma viskan trossi noaga läbi"

Et Niger Lupus (Liili tehtud pildil) käskis, siis vaatamata hirmudele ronisin ikka 5. rajale. Nii mõnelgi mehel hakkasid ikka põlved värisema. Mõni väristas neid tõenäoliselt kaastundest teiste vastu.

Raja lõppedes ootas meid kamp poissmehi. Kellegi Anti poissmeeste õhtu. Anti, mitte pisut võtnud, ründas mind roosa seeliku lehvides. Eks see oli mu möla süü (asi mille pärast ma iga kord baarist peksuohu tõttu lahkun). Peksa seekord ei saanud, jõudsin enne kriitiliseks minemist vabandusega - sa oma sõbraga nii kena paar, ei tahaks segada - siiski jalga lasta.
Aga Palju õnne Antile abiellumise puhul.

Pühajärves pesime hirmuhigi maha ja õhtul istusime ühes Võru tänava aias ning grillisime liha.
Maasikasse kutsuti mindki kaasa, aga see tundus pigem nagu tatise ja higise võrdluspildi kaasameelitamisena ja ma loobusin.