Mul on piinlik, et ma täna hommikul sisse magasin. Oleks päeva sujumisest varem teadnud - oleks pidanud veel hiljem tulema.
Küsisin kohe, et kas välja minek toimub, et ilm pilves ja tatine - ei tõota head. Aga juba oli vastus valmis, et ta mõtles, et no võiks ikka minna. Või mis mina arvan? Avaldasin kahtlust, et ilma kompassita täna kohe mitte ei lähe. Vastus: Eeemmmhhhh ma ei tea, kus meie omad on. Kauplesin paar kompassi siis SNB-lt. Nad soovitasid eelnevalt küll: vaadata sammaldumist ja linde, need pidavat ka lõunast tagasi pöörduma.
Välitöö riided selga, gepsud näpu otsa ja padavai parklasse meie hiigelsuure, aga õnneks mitte enam automaatkäigukastse, masina juurde. Auto pagaasniku ees seisis kolleeg ja vahtis taevast. Kui ta silmad kottidega ülekoormatud minu isikule langesid, peegeldus neis selline üllatus, et ma vaatasin igaks juhuks selja taha ega kedagi veel tulemas ei ole. Ei olnud. Hakkasin kõhklema, et äkki ikka ei olnud minu tulekuga arvestatud.
-Ah sa oled juba all.
-?
- Ma mõtlesin. Ilm on kuidagi halb?
- (V. ütle midagi, et tähelepanu võita) Eee... ma all jah. Ilm halb jah. Oli ka hommikul.
- Äkki ikka ei peaks minema? Või mis sina arvad?
- Ma ei tea. Sina otsustad. (Ei ole mina see, kelle pärast minemata peaks jääma. Minu arvamus oli juba enne riiete vahetamist avaldatud ja kõrvale lükatud)
- No ma ei tea. Sa juba all?! Ega vist tagasi üles ei lähe? Või mis sina arvad?
Kui parklast välja sõitsime sadas ikka veel lobjakat.
1. punkt
- Kas oli ikka mõtet välja tulla? No ma ei tea? Mis Sina arvad?
- Me oleme ju siin.
- No eee... mõtle selle peale.
- Mul on aega pool tundi kui geps tiksub selle peale mõelda. Kui üle tunni tiksub siis lähme minema.
- Tund? No ma ei tea. Tund on päris palju. No... jah. Vaatame.
Punktil puhta betoon. Minu 4-silmne sõber näeb räästast peale tilkuva vee mõjul eriti õnnetu välja aga teeb oma töö kiirelt. Hoian maja varju, säilitan paendlikkuse.
2. punkt
Tagurdame. Kurjakuulutav krõbin.
- Jäime kinni?!
- Ei. (Jumal, kui Sa olemas oled, tee nii, et ma praegu ei valetaks. Mina seda laeva tõugata ei jaksa.)
- Aa...
Pöörame ümber ja korraga on meie ees punane Opel. Miks me ei liigu? Me ei ole ju lumes kinni. Miks kolleeg akna lahti teeb?
- Põrutame minema (Hiljaks jäin. Juba tal pea aknast väljas)
- Mida?! Ah! Ma ei kuule Teid! Me teeme siin tööd! Ega me siin niisama nuhi ega midagi!
No on küla eided. No mis Sa minu otsa vahid, mina oleks minema sõitnud. Opelist saame lahti aga minu pahameelt möla peale, peab kolleeg kasvatamatuseks.
Läbi lume mütates jõuan punktile. Kolmjalga maasse peksta ei jõua. 4-silmne sõber pole koostööaldis, aga tiksub siiski. Surun end vastu kõrgepingeliini posti, mida mööda ülevalt lumesula vett jookseb.
Kõne. Koogin telefoni külmunud sõrmedega põuest välja.
- Kuule, mul sai aku tühjaks. Mul läheks veel tunnike. Või mis sina arvad? Paneksin uued akud sisse ja paneksin uuesti üles? Või mis sina arvad? On sul seal väga külm? Või jaksad ikka tunnikese veel olla? Või mis sa arvad?
Pakin end kokku. Telefoni enam vaja ei lähe selle panen põue. Mapi panen vesti alla, et päris läbi ei liguneks. Sõbra viskan üle ühe õla, kolmjalg üle teise. Tambin teele ja edasi ristile. Telefon heliseb. Võib ju oletada, et mul on aku tühi. Onju. Ikka heliseb. Kolmjalg põõsasse, sõber lumme, mapp lumme. Käes. Kõne lõpp. Vastamata kõne: kolleeg.
- ...............(tsenseeritud)
Kui see jalgrattaga mutt seal peaks minu käest küsima, et mida ma siin teeotsal teen, siis ütlen:
"Oma eite ootan. Ta õkva tulõ ja korjas mu massina pääle!"
*Raporteeritud vahetult ja toetudes emotsioonile. Vabandan.
Küsisin kohe, et kas välja minek toimub, et ilm pilves ja tatine - ei tõota head. Aga juba oli vastus valmis, et ta mõtles, et no võiks ikka minna. Või mis mina arvan? Avaldasin kahtlust, et ilma kompassita täna kohe mitte ei lähe. Vastus: Eeemmmhhhh ma ei tea, kus meie omad on. Kauplesin paar kompassi siis SNB-lt. Nad soovitasid eelnevalt küll: vaadata sammaldumist ja linde, need pidavat ka lõunast tagasi pöörduma.
Välitöö riided selga, gepsud näpu otsa ja padavai parklasse meie hiigelsuure, aga õnneks mitte enam automaatkäigukastse, masina juurde. Auto pagaasniku ees seisis kolleeg ja vahtis taevast. Kui ta silmad kottidega ülekoormatud minu isikule langesid, peegeldus neis selline üllatus, et ma vaatasin igaks juhuks selja taha ega kedagi veel tulemas ei ole. Ei olnud. Hakkasin kõhklema, et äkki ikka ei olnud minu tulekuga arvestatud.
-Ah sa oled juba all.
-?
- Ma mõtlesin. Ilm on kuidagi halb?
- (V. ütle midagi, et tähelepanu võita) Eee... ma all jah. Ilm halb jah. Oli ka hommikul.
- Äkki ikka ei peaks minema? Või mis sina arvad?
- Ma ei tea. Sina otsustad. (Ei ole mina see, kelle pärast minemata peaks jääma. Minu arvamus oli juba enne riiete vahetamist avaldatud ja kõrvale lükatud)
- No ma ei tea. Sa juba all?! Ega vist tagasi üles ei lähe? Või mis sina arvad?
Kui parklast välja sõitsime sadas ikka veel lobjakat.
1. punkt
- Kas oli ikka mõtet välja tulla? No ma ei tea? Mis Sina arvad?
- Me oleme ju siin.
- No eee... mõtle selle peale.
- Mul on aega pool tundi kui geps tiksub selle peale mõelda. Kui üle tunni tiksub siis lähme minema.
- Tund? No ma ei tea. Tund on päris palju. No... jah. Vaatame.
Punktil puhta betoon. Minu 4-silmne sõber näeb räästast peale tilkuva vee mõjul eriti õnnetu välja aga teeb oma töö kiirelt. Hoian maja varju, säilitan paendlikkuse.
2. punkt
Tagurdame. Kurjakuulutav krõbin.
- Jäime kinni?!
- Ei. (Jumal, kui Sa olemas oled, tee nii, et ma praegu ei valetaks. Mina seda laeva tõugata ei jaksa.)
- Aa...
Pöörame ümber ja korraga on meie ees punane Opel. Miks me ei liigu? Me ei ole ju lumes kinni. Miks kolleeg akna lahti teeb?
- Põrutame minema (Hiljaks jäin. Juba tal pea aknast väljas)
- Mida?! Ah! Ma ei kuule Teid! Me teeme siin tööd! Ega me siin niisama nuhi ega midagi!
No on küla eided. No mis Sa minu otsa vahid, mina oleks minema sõitnud. Opelist saame lahti aga minu pahameelt möla peale, peab kolleeg kasvatamatuseks.
Läbi lume mütates jõuan punktile. Kolmjalga maasse peksta ei jõua. 4-silmne sõber pole koostööaldis, aga tiksub siiski. Surun end vastu kõrgepingeliini posti, mida mööda ülevalt lumesula vett jookseb.
Kõne. Koogin telefoni külmunud sõrmedega põuest välja.
- Kuule, mul sai aku tühjaks. Mul läheks veel tunnike. Või mis sina arvad? Paneksin uued akud sisse ja paneksin uuesti üles? Või mis sina arvad? On sul seal väga külm? Või jaksad ikka tunnikese veel olla? Või mis sa arvad?
Pakin end kokku. Telefoni enam vaja ei lähe selle panen põue. Mapi panen vesti alla, et päris läbi ei liguneks. Sõbra viskan üle ühe õla, kolmjalg üle teise. Tambin teele ja edasi ristile. Telefon heliseb. Võib ju oletada, et mul on aku tühi. Onju. Ikka heliseb. Kolmjalg põõsasse, sõber lumme, mapp lumme. Käes. Kõne lõpp. Vastamata kõne: kolleeg.
- ...............(tsenseeritud)
Kui see jalgrattaga mutt seal peaks minu käest küsima, et mida ma siin teeotsal teen, siis ütlen:
"Oma eite ootan. Ta õkva tulõ ja korjas mu massina pääle!"
*Raporteeritud vahetult ja toetudes emotsioonile. Vabandan.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen