Freitag, 27. November 2009

Fleg.-V.

Et kokkuleppeliselt tähendab konkreetsus nõrka suhtelmisoskust, saadeti mind koolituma, vihjates see juures, nagu oleks tegemist lullilöömisega. Esimesel poolele motiveeris meid ühe filosoofiaga näitleja, keskmises osas teise filosoofiaga eraettevõtja. Üldiselt oli hariv.

Lõpu osas oli hüperenergiline motivatsiooni treener. Muuhulgas tehti tuntud temperamenditüübi testi.
Tervitused pildil toodud taadile.
Kunagi ammu olin seda koolis teinud ja saanud vastuseks, et olen sangviinik. Suur oli minu üllatus kui esitatud küsimuste järel selgus, et olen hoopis flegmaatik. Olin sunnitud tunnistama, et paljud laused kirjeldasid mu ametialast elu päris hästi.
Tulevikus on ehk oodata ka komplimente minu tugevalt aktiveeritud ajukoore kohta, mis siiani vähest tähelepanu on leidnud. Halvustavaid märkusi pälvib mu liiga leebe loomus.

Kuigi ma saan aru, et kõik pole nii mustvalge, on mul siiski kahju, et ma selliseks lontuks olen taandunud.

Donnerstag, 26. November 2009

Vidin

Blogimine on ikka väga harvaks jäänud.

Käisin uut, esmaspäeval ilmavalgust näinud ilmakodanikku üle vaatamas.
10 sõrme ja 10 varvast ja 20 väikest küünt. Tegi hirmsamal kombel nägusid, aga virisemist ei tulnud kordagi. Ikka päris pambu. tb leidis, et sellise vidina võib koju viia küll.
Hijem rongiga sõites andsin kodanikus telefonireportaaži.

Mittwoch, 18. November 2009

Ühest ja teisest

Sel nädalal on saanud tb-ga koos istutud - osalt võib olla ka seetõttu, et rahvast Tartus nagu rohkem. Miks on rahvast Tartus rohkem?
Nimelt mõni mees on merelt kodus. Eile tähistasime autoostu. Vot nii.
Eile põrutas vallavanem minust rattaga mööda, ütles et poleks äragi tundnud - ja-jah - ei tahtnud tunda.

Dienstag, 10. November 2009

Kuidas ma Osmussaarele ei saanud

Motivatsioonipuudus on nii suur, et pole leidnud isegi teemat, mida blogis lahata.

Eks ma räägi siis SNB* töökaaslase tegemistest.
Talle nimelt teatati et peab Osmussaarele välitöödele minema. Ta vaatas naeratades mulle otsa ja küsis, et kas ma ei tahaks tulla.
Naeratasin sama laialt vastu ja teatasin, et muidugi tahaks.
Selline rõõmsameelne teade pahandas aga minu juhtivvõimu, kes teatas, et ma ei saavat, sest me erinevas büroos oleme.
Mina: Mis mõttes? - ma võtan kasvõi vaba päeva, kui ma tahan minna.
Ta: Ei, ei tohi.
Ma: Jätke naljad, kui kutsutakse sellisele tööle, kuidas ma saan sellisest kogemusest keelduda.
Ta: Ei saa nii.
Ma: Mis mõttes "Ei saa"? Ma saan oma praegused tööd ka niimoodi korraldada, et saama! Kas on jäänud siiani midagi sellepärast siis tegemata?
Ta: Ei saa.
No võta näpust, ajad nagu sama asja, aga näe ei aja ka.
Ta: Kui Sa niimoodi jätkad, siis vaadatakse, et tööd vähe ja koondatakse ära.
No tuli ikka ära. (Ja nii iga nädal).
Mõne aja pärast käis, mulle lisatööd välja pakkumas (midagi, millega fleg.S. tegeleb), aga et tähtaaega tööle ei nimetatud ning ilmselgelt oli tegu provokatiivse käitumisega, siis keeldusin viisakalt.

Esmaspäeval vaatas SNB töökaaslane mulle mureliku pilguga otsa. Minu pärimise peale oli vastus: "Kui kahe tunni pärast on minek, kas Sa tuled?"
Jah, loomulikult! Kui oma büroo ei lase, siis teen tööluusi, aga tulen. Mis siis juhtus?
Need, kes olid lubanud appi tulla, hakkasid järjest ära langema. Mõnedel takistas madal veeseis - mõistetav küll, kuid ahastuses tahaks ikka hüüda, et kui praami jaoks on madal, siis tule jala.
Mõned olid kriitilised ilma suhtes, aga kus sa siin sisemaal sinna servale seda ilma näed.
Air.... köhh-köhh-köhh, mõnus mees, reedene kindel mineja, teatas just: "Oo, aa, et minek ikka on või? Ma siis mõtlen."

Välitööde värk lahenes lõpuks ikka päris hästi, ilma, et mind oleks pidanud hädaabina kasutama. Ilm polnud ka ehk kiita, aga tööd said tehtud, nagu ma helistade SNB töökaaslasele täna kuulsin.

* Sõbralik NaaberBüroo
Pilt

Freitag, 6. November 2009

Roheaktsiooni vastukaja

1.40 arve pealt maksin 2.50 ülekandetasu. Ai-ai-ai Swedbank.
Eesti Energia koduleht ei ole suutnud end kolme päeva sees lahti lugeda, nii et ma ei tea, kas ehk sedapidi oleks saanud totrust vältida. Aga, kui on tähtaeg, siis ei anna oodata.

Paistab, et minu loetelusse on sunniviisiliselt lisandunud veel üks pahateenuse pakkuja :(

Ennetades ettepanekuid - ei ma ei taha püsikorraldust.

Mittwoch, 4. November 2009

Hüdrofoobia

On teada minu ja ujumise suhe.
Eile avastasin, et hirm uppumise ees on nii suur, et kui ma ainuüksi varbad basseini põhjast üles tõstan, tõmbuvad sõrmenukid valgeks.
Ja nagu pihuga purskkaevusid tehakse - minu hirm uppumise ees on nii suur, et kui ma pihu rusikasse panen ja vette torkan, ei jookse vesi sisse.
Vaatamata sellele ujun ma ilusat kohapeal konna.