Hõissa vastlad

Vastlapäeva lükkan esteks edasi.
Kuna, mul lapsi ei ole (pinnuks paljudele), siis laenan lapsed ja pärast söön nende vastlakuklid ka ära.

ÄN countdown 9

ehk kuidas ma õhuga pihta sain.

Titebasseinis valisime poolt kummale poole hingata. Toetad pea vastu oma õlga ja liugled tasakesi, piilud ühe silmaga lage ja varastad suunurgast õhku. Mulle see harjutus väga meeldib, aga ilma ujukita lähen põhja nagu oleks see suisa eesmärgiks.
 

Liuglemise vahele hingamine ei olnud tegelikult teab mis väärt vaatepilt - esimene kord tungis kopsudesse õhk, teine kord enam mitte.

Käte osas õppisime veel vahetust. Esialgu üks käsi üleval, siis vahetus, 3 sekundit ja jälle vahetus. Hirmus. Minu kaasõpilase raugematud minu-uputus-katsed ei mõju ka julgustavalt. Ta vist ikka vihkab mind. Suures basseinis kasutasime seekord väiksemaid lesti... mis ajasid krampi ainult jala tallad.

Titebasseinis avastatud probleemid sihi hoidmisega saavutasid ainult suurema amplituudi. Õpetaja personaalsel soovitusel silmi kloorivees lahti hoida ja põhja jälgida ei olnudki nii raske. Peale esimest välja hingamist läks aga õhumull silma lau alla ja see oli valus. Kui silma uuesti lahti sain nägin, et ujun piki markertriipu. No... palju edu! Omaette harjutades avastasin, et imelihtne on lamada vee peal käed üleval, käsivarred kõrvade taga. Soovitan kõigile ujumist mitte oskavatele inimesetele:
1. hingamata ei saa jääda
2. kehal pole niisama ringi vänderdamiseks kuigi palju valikuid
3. ükski osa kerest ei vaju ära.

ÄN countdown 8

ehk liikuv koer.

Õppisime käsi. Ülimalt ajudega õppimine: kuidas käed veest välja tõstad, keerad küünarnukid välja poole ja lükkad ennast edasi käte sisekülgedega. Jalad läksid jälle meelest... jah? Profiujujana peaksid käed selili ujudes tegema veel vastand tõuke - piisava turvatunde saavutamisel on see ehk isegi võimalik.

Punni abil proovisime nüüd ka koera ujuda. Käed peavad liikuma sama süsteemiga. Edu ja edasiliikumine oli suisa hämmastav. Kui ma aga aus olen, siis unustasin seal käigus palju asju ära ja keha tõmbus keskelt pingesse, mis omakorda pani jäsemetele suurema koormuse. Ilma punnita oli mugavam aga unustada võis vähem asju ja kui ununeski, siis said muidugi jälle topelt vatti nii et kõrvalt märkust polnud vajagi.

Suures basseinis ujusime ühe otsa koera. Sain vist isegi kiita, kui lauset - "Sina ujud abivahendita" - võib kiituseks lugeda. Basseini lõpus väga kiidetud tunnet ei olnud, väsisin ära ja tõenäoliselt oli ja nägi see välja pigem uppuja päästmise kui ujumisena.

ÄN countdown 10

ehk kramp, krambi, krampi.

Nüüd läksime tunni lõpust ka suurde basseini.

Alustuseks tegime läbi tavapärased harjutused titebasseinis. Üllataval kombel tekitas kõige rohkem probleeme kõige tavalisem hingamine. Mina... vee all... õhk saab otsa, mida teha? - hingata sisse. Hingata sisse?! Olgu-olgu õppisin jah peale esimest lonksu, et nii ei tehta ja rohkem ei teinud, aga vat kus idee!
Suurde basseini anti kaasa suuremad ujumislauad, kui lihtsalt punn. See oli vist ka tund kui suurte lestadega veel lamamist ja selili otsade ujumist praktiseerisime. Pean tunnistama, et minu jaoks olid lestad, kuigi edasi viivad, tõeline piin. Juba neid jalga pannes sain mõlemasse talda krambi. Basseini teises otsa jõudes oli krambis juba ka sääremari. Nii et tunni teine pool oli silmaveega segi.

Riietusruumis pakkisin end viisakasti sisse - ikkagi -30ºC.
Rühkisin Vanemuise mäest üles poole, samal ajal kui kingiks ostetud kana bobikelgutas postimaja poole.

ÄN countdown 11

e. liigub terve jalg.
  Eelmise tunni võdinad ja kurguvalu tulenesid õnneks ikkagi klooriveest ja mitte külma saamisest. Valmistusin kodus söetabletiga järgmiseks kloorilonksuks.

Olime ... endiselt titebasseinis.
Kartsin, ühelt poolt, et nii kiire programmi puhul kordamisi ei tehta. Teisalt jälle, et ma ei suuda läbitut nii kui nii reprodutseerida.
Alustuseks tegime kohe vette hingamisi. Üllataval kombel suutsin välja hingamised teha 3 korra asemel ühekordseks. Teate, neelama vahepeal ei peagi. Et miks neelama, vat on lihtsalt täiskasvanutel ujunematutel nii.

Korki harjutasime - teate küll, seda mida lapsenagi tehakse. Ning korgist meritäheks minekut - kasvatad paar jalga juurde ja valmis. Ei, siiski mitte. Tegelikult nägi bassein välja nagu oleks väiksemat sorti paat põhja läinud ja huku ohvrid viledeta vedelema jätnud.
Õnneks ma ei mäleta kas me just kroolima pidime hakkama, aga kroolijalgadest midagi räägiti küll.
Jalad on sirged, varbad sisse poole ja liiguvad väikese amplituudiga.

Algul toetasime puusadega basseini servale. Liigutusi oli teha kuidagi erakordselt raske. Ka siis kui lõua basseiniservale toetasime. Käte sirutades hakkas kergem.

<- Uue asjana tegime tutvust punniga.
Punn oli abiks siis minusugustele laisakõhuga olevustele.

Taaskord selili ja kõhuli liuglemised. Preili Plarts hoolitseb stabiilselt selle eest, et mul oleks tunne nagu ujuks ma ookeanis. Õnneks mitte soolsuse seisukohalt. Aga ta püsib ka ausamalt vee peal.
Ma ise püüdsin üht oskavamat ujujat naerma ajada - no näen jah, et sa ujud.
Tasapisi hakkasime jalgu ka täies jala pikkuses ja lõdvemalt liigutama - kui edasi ei liigu, siis on jalg liiga sirge.

Harjutusi teeme mingid korrad omaette ja lõpuks ühkaupa. Juhendaja kommenteerib samal ajal, mis veeall olijal valesti on. Sisuliselt tähendab see seda, et kui ekraani puhtaks saad põrnitseb grupp sind etteheitva pilguga, aga sul pole õrna aimugi, mille pärast.

Selili ulpimisega on mul veel probleeme, aga vähemalt sai selgeks, et ma püüan ennast ise pea kuklasse ajamisega uputada.

Mõtlesin tunnile tagasi ja sain täitsa aru, miks ma kursusele registreerisin. Tegelikult mulle meeldib vees, meeldib, kui vesi kahelt poolt kere mööda voolab.