Öölaulelus

On veel inimesi, kes keelduvad uskumast minu akadeemilisuse kaugesust.
Unistaja kutsus mind tudengipäevade raames öösel laulma. Kassitoomele oli kogunenud suur hulk rahvast, kõik lõugasid mõnusalt. Üllataval kombel oli aga ka piisavalt ruumi rahva vahel liikumiseks. Lavalt vasaku nõlva kammimine ei olnudki väga problemaatiline. Unistajat ja S.L. leida mul ikka ei õnnestunud. Jorisesin siis üksi oru põhjast kerkivale laulule kaasa. Päris hämmastav.

Vanaema juures

Reedel toimus tv köögi pidulik avamine. Kinkisin uue köögi puhul labida - pannilabida. Räägiti aktuaalsetest asja puudutavatest teemadest ja mitte nii aktuaalsetest teemadest. Nädala lõpetuseks oli päris ilus. Loomulikult sai kiidetud suurepärast tapeedi valikut ja ideaalset-funktsionaalset köögimööblit.

Õhtu liikus edasi Õlle 17-sse Tartus, no tegelikult mitte päris sellele aadressile, aga ühte erakorterisse küll. Lisaks sellele, et seltskond oli mitme ringiga ees, juhtus ka, et seltskond paistis väga noor. Usaldasime nende hoolde 50% Triinudest (minu meelest päris hea saak, peo peremehe meelest aga mitte) ja liikusime edasi. Mina troppasin, tuues vabanduseks, et homme peab vanaema juures adekvaatne välja nägema.

Vajusin nagu laip voodisse.


Laupäeva hommikul käisin Bauhofis kindaid ostmas. Ukse taga närviliselt tadimas oli teisigi - mina olin ainuke naine, kuigi peale 10 min. tundsin end päris mehisena, kui jätta märkamata asjaolu, et ma ei tulnud liiklusvahendiga, millele saaks 2 m prussi peale visata.

Vanaema, kelle juures puudelõhkumise/-vedamise talgud aset leidsid, kuulus tegelikult mu töökaaslasele. Sai võhivõõrastega lõõbitud ja omadega nalja visatud - mõnus päev oli, kuigi teha jäi küll ja küll. Õhtuks köeti töölistele saun. Unisuse vastu võitlemise eesmärgil käisime jõe ääres jalutamas. Kevad on ikka ilus.

Lõpetuseks istuti kaminatoas ja grilliti liha. Ma olin meie seltskonnas ainus, kes jõi. Peale 4. pitsi tühja kõhu peale, olin täiesti lauluvalmis, oleks aga põhjust antud. Õnneks tahtsid teised koju minna ja kahetsusväärne moment jäi tulemata.

Vajusin nagu laip voodisse.


Pühapäeva hommikul oli esinemine Raadi surnuaial naiskodukaitse mälestuspäeva puhul. Olgu selle väikese kooriga kuidas on, isamaalisi laule lauldakse seal ikka siira südamega.
Õhtul oli kooriproov, et kodu kaugel, siis tegin nägu, et olen tenor.

Enne magama jäämist mõtlesin murega alkoholismi ja magades hingamise teemadel.
1. ma kahtlustan, et on.
2. ma kahtlustan, et pole mitte.

Töökaaslase tehtud pilt.

Nüüd ma siis tean, kes hommikul, telgi taga sahistab

Nüüd ma siis tean, kes hommikul, vihma pähe raputab.
See on, see on sadu, sadu.
(Ühe andeka geoloogi laulusõnad)

1. päev

Kohale sõitmine: pool teed kaugtuledega - õnneks pole mina roolis. Kolleegil volitus puudu. Kuulen koleegi hajameelsuse kohta koomilisi lugusid.

- Ma käisin eile poes ja ostsin endale toidukraami. Sa ei kujuta ette mis juhtus.
- Kohtasid pätte ja need võtsid kõik ära?
- Ei. Jah. Peaaegu.
- Kohtasid peni ja söötsid singi sellele sisse? (Küll ma võin ikka irriteeriv olla.)
- Ei. Jah. Peaaegu. Toetasin toidukraami katuse peale. Ma polnud isegi närvis ega midagi. Sõitsin minema.
- Noh? Juust kui kleepuv ja lapik jäi alles?
- Kurk ka. Uskumatu. Selline ümar asi.
- Singist muidugi kahju. Aga lõuna ikka olemas.
- Koju unustasin.

Jään baasile passima. Irriteeriv paigalseis, aga seekord on vähemalt soe. Kirjutan kirju - omamata võimalust neid postitada.

Eelmise nädala külm maja on mõne mehe päris ära ehmatanud, mistõttu tuleb inimliku pikkusega tööpäev. Abiline lahkub õhtuks Tartu suunas.

Kolleeg on joonud mõned õlled ja filosofeerivas meeleolus. Leiab, et ma peaksin tõepoolest ümbruskonnaga tutvust tegema - voored on ikka fantastilised. Kõhutäie nimel loobun viisakalt. Selleks ajaks kui aeg tekib, on juba pime.

Vastu ööd saan males pähe.


2. päev

Kolleeg baasil.
Minul orienteerumine ja autoga sõitmine: mõlemas olen ülimalt nõrk.

Tee on hirmus rööpmeline, põhi madal. Mõtlen: seda teedpidi ei tahaks küll tagasi sõita - kauaks mul seda õnne ikka jätkub. Jalg tudiseb ja esimese hooga olengi vales kohas. Varem kohatud veise pealuu tuleb kuidagi kahtlaselt tuttav ette. Saan ümber pöörata, aga sõita on ikka jube.

Maanteel näen risti, kust oleks pidanud vasakule pöörama, aga taga tuleb suur auto, jääb pööramata. Edasi on ainult mõte: Vasakule, vasakule, vasakule... Oo suund, vasak! (märkasite sõna "pidur"?) Käuks.

Geps püsti. Ei tea kas on ikka õige koht? Äkki keerasin liiga vara ära? Äkki liiga hilja? Äkki on mõni parem variant? Helistaks.... Oot, V. jäta kohe järgi: mõtteviis ei ole nakkuslik!

Sõidan ja loodan, et tegemist on ikka tee, mitte põlluga ja keegi ei tule kurjustama. Ees silt: Eratee. Tagurdan: saan sillapostidest lähivõtte. Auto terve ise elus. Seda teed mööda ei tahaks enam sõita. Ümberkaudsetelt pärides ilmneb, et just see tee viib "teisele poole"*.

Kolleeg teeb loominguliselt pika päeva. Sauna soojaks kütta ei jõua.
Õhtul filosoofilised lood Eesti hariduse didaktilistest nõrkustest.
Unes näen rööpmeid ja sillaposte.


3. päev

Üks politsei auto, üks krossirada, üks Eesti Posti postkast ja ei ühtegi inimest. Viimasel punktil olen talli taga. Teisel pool haugub koer - loogika ütleb, et see on ketis. Mõne aja pärast hakkab haukuma teine koer - loogika ütleb.... Lasen jalga. Inimestest ikka ei jälgegi.
Koju suundumine mõistlikul ajal. Maailmaparanduslikud ja mitte nii paranduslikud teemad. Mille käigus saab kuulda fraase nagu:
-- Uskumatu, et sa tegelikult ka niimoodi mõtled. -- Ma ootasin teist vastust.

Kaugtuled põlevad ainult kolmandiku teest.


3 päeva jooksul olen saavutanud hirmurefleksi väljendile: hi-hi-hii.
Tõlge: väga-väga halvasti on, aga vist ikka läks mööda, või siis mitte.

*tsitaat minu ja külamehe vahelisest eravestlusest.
PS: Jõudumööda aktualiseerin pilte, isegi kui need on mittemidagi ütlevad. Totral kombel on need minu jaoks sentimentaalse väärtusega.

Kanuutamine Soomaal

Jaanika sünnipäevakingi raames käisime teatris.

Jupijumal korjas minu ja mu väiksese daamiliku käekotikese (sisaldab vahetusriideid, veel ühtesid vahetusriideid ja kõrgeid kontsi) bussijaamast peale, nii et seekord ei mingit pikemat seiklemist ja venelastelt tee küsimist.

Teatri ees sai kohe Tartu tuttavatega kokku põrgatud. Ei pääse ka neist - Eesti ikka väga väike.

Etendus: Leekrüübe. Klassikaline tükk oli. Näitlejate osas ei ole midagi norida, kuigi tagant järgi suurt mõtetööd etendus just ei põhjustanud. Ööbima sõidul irriteerisin Jupijumalat "kallikeseks" nimetades.

Jupijumal ei ela üksi. Mind teatavasti aga sellised elemendid magamast ei sega, nii et polnud hullu. Mis siis, et ma üritasin elajat veenda rõdu peale minema. Ma leian nimelt, et ühel kassil on värskes õhus lihtsam "üksinda hakkama saada" (Jupijumala sõnad enne lahkumist).

Kanuumatkamise hommikul sadas kena laia lund. Salamisi lootsin minagi, et leidub alt ära hüppajaid, aga ei midagi - Tallinnas kogu ekipaaž mineku valmis.
Sattusin kaardilugeja ossa ja pean mainima, et minu võimetesse suhtuti äärmise ebausuga. 5 korda auto ümber pööramine on aga tõenäoliselt efektiivseks vabanduseks.

Kanuumatkamisel hoidis ilma. Mul avanes meeldiv võimalus mõlatada koos uue kanuukaaslase Unistajaga (ka juures oleva pildi autor). Mõlaga pähe ei saanud, kuigi hirm oli. Mpsile aga kopsasin ise mõlaga pähe. Ujus teine külje alla!

Marsruut oli piisavalt lühike, nii et virinat ei jõudnud isegi mõttesse tulla. Voolu oli ka, sõbrad olid silmnähtavas kauguses ja päike sillerdas lainetelt. Lainetelt?! Jah, justnimelt. Esinesid vastutuuleiilid, mis tekitasid kahtlusi sõudmise mõttekuses.

Finišist oleksime peaaegu mööda põrutanud, kui mitte kaldalt poleks hõigatud. Saunakorstna suits vihjas tegelikult ka natuke. Õhtu veetsimegi peremehe köetud saunas mõnuledes, sooja suppi süües ja lauldes - üle pika aja. Eeh.. sõbrad teiega on hea!
Öö veetsid mõned külmetades, tesied magades. Hommikune raba tiir ja linnulaul lasi mured unustada.

Kokkuvõttes võib öelda: see on esimene kanuumatk, mille olen läbinud saba ees. Kuula veel tarkurite nõuandeid.

Wooosshhaa!!

Kui ma töökaaslasele kurtsin, et mind lollus vihastab, siis soovitas ta mul sisse hingata ja lasta kõigel välja hingates minna: Wooosshhaaa!
Mõjub.

Teine hea soovitus, mille täna sain oli: ei tohi vihastada - tuleb ainult üllatuda.

Tühjad lubadused

1.päev
Minnakse ühe autoga (aimasin). Minule volitus tegemata (aa).
Jälle pandi nurka seisma. Lahkelt lubati teha vahetustega. Peale 6 tundi koha peal passimist, kaotasin igasuguse usu võrdsuse osas.
Tund peale ametlikku tööpäeva lõppu kõne: "meil veel tunnike läheb"

Kõne juhtivvõimult:
- Hei, kas jõudsite juba ööbimiskohta?
- Ei väljas oleme veel? (Me? Ööbimiskohta?)
- Oi! Aga maja vaja ju kütta!
- Eee...(Mis me siis nüüd küll teeme.)
- Ega nemad sellest midagi ju ei tea. Vaata, et poisid ikka süüa saaks!
- Eee... (Mis ajast mina küll jälle vastutavaks sain?)
- Helista neile ja ütle, et nad ära lõpetaks!
- (Mina?!) See ei ole nüüd küll minu teha.
- Kõlad nii õnnetult!
- Küll saab kõik. (Hoian jõuga hambaid plagisemast)

Enne päikese loojangut hakkavad linnud nagu hullud mu selja taga põõsastes laulma. Seejärel jääb ainult lõoke siristama, potsatab alla - enam ei tõuse. Päike horisondil - läheb veel külmemaks. Baasil lõpeb aku. Viha. Milleks võltsid ajahinnangud?

Süüa saab, aga maja soojaks kütta loomulikult ei jõua.
Poisid käristavad pitsi vanakat välja - läheb otse pähe.

2. päev

Auto ähvardab kinni jääda. Seoses sellega paljudesse punktidesse jalgsi kõndida. Nii kui kohal olen, nii kõne:

- Oled sa valmis?

- (Ee... Alles jõudsin?) Kohe saan.

1 maja asendunud vastu puud toetatud eterniidi hunnikuga. Palutakse valida mõni teine punkt. Kust? Ümberringi ainult mets, mülkad ja üleujutus.

Varsti tuleb ettepanek Tartu minna. Nii kui nii ei jõua ära. Kuidagi kaua läheb.

Johaidii, ma jõuetu.

Peale selle: baasil on igav, ei taha teist esimesel korral kohe ära ka ehmatada.

Aaa. Mis see eilne siis oli? Minuga on inimkatsed lubatud? Aga olgu. Mina ei tea võimete piire. Kõik võivad väsida. Otsustage ise - tulgu mis tuleb.

Tartu tee. 1 joob õlut - filosofeeritakse erinevatel teemadel. Õlut joov kaaslane küsib metsapeatust. Lähim peatus, mis silmapiiril paistab on bussipeatus. Metsa ei kuskil. Häbi mulle teise mure üle naermast. Alguses kästakse kannatada Tartuni, aga solidaarsusest korraldatakse ikka "sanitaarpeatus" ära. Tartus ummikud - mõlemad nii õnnelikud.

Tartu-Valga-Tartu

Kell 12. tegin silmad lahti ja kartsin, et olen sisse maganud. Õnneks nii hullusti ikka ei olnud.

Kell 2 suutsin isegi jalad alla võtta. Kusjuures vabatahtlikult. Ebamaine, et mitte ütelda ebainimlik.

Veerikul parklas passides tekkis nurjatu idee end kunagi oma seljkotti ära mahutada. Kõlas täitsa reaalselt. Paljud mõtted kõlasid reaalsemalt kui tavaliselt.

Valga linn oli muidu nagu päris linn, ainult kitsed (metsikud) jalutasid ringi.

Töökaaslase õde sai rongile ära saadetud. Rong sõitis õigele poole ka.

Lobisesime terve tee - muuhulgas sõitsime mööda Õlata Plikast. Minul veel vedas, sain teel kohvi juua.

Nüüd olen tööl. Selline tunne nagu lõunaaeg oleks.
Praeguseks on ilmnenud isegi meie tänaste välitööde sihtpunkt. Hea, et nüüdki, kui päris hilja.

Kas ma tahan rooli? Kas ma üldse võin momendil istuda - ilma et hambad laiali kukuks.


Aga sõita oli ikka mõnus.

Vales sambas

... vist.
Täitsin MHD-d nagu avalikule teenistujale kohane ja sain enda kohta ka igasugu põnevaid asju teada. Ilmnes, et olen kunagi vist väga valesid finantsotsuseid oma pensionisamba osas teinud, mitte et ma mäletaks. Nagu sellest veel vähe oleks hakkas töö ka kuidagi kuhjuma. Nii et muret kui palju aga abi ka ei kuskilt. Kõik aina parastavad. Töö aga muudkui kuhjub ja kuhjub. Nii kiire, et murega tegeleda ei jõuagi. Nii võib ju halliks minna! Samas... Siis saaks ehk varem pensile - samba mure oleks lahendatud.

Homme pikk päev ja välitööd. Seda, et ma volitust ei saa - see on peaaegu kindel. Küll on mul aga hirm, et kolleeg auto maha unustab.

Katus sõidab

Tundub, et üle mitme kuu - ma jälle kodus käimas. Vend perega oli ka, tänu millele sai ka õues tavapärasest asjalikum oldud. Nimelt: tõmbasime laudal katuse pealt. Kui vend roove* saagis jälgisin ma õlu näppus, et millal see kõik alla pudeneb. Aga peale 3 roovi hakkas juba igavaks kiskuma. Tõsi ta on, et alla ei pudenenud ikka. Täitsa jama. Lõpuks vend traktoriga tõmbas. Laut ju ammust ajast laguneb, aga näe sarikad ja tõmbelõõr hoidsid ikka veel katust püsti.

Nii et järjekordne suur risuhunnik, mida otsast ahju, pliidi alla ja lõkkesse ajada.
Käblikut ajas meie tegu väga vihaseks: tükk aega istus palgi otsal ja säuksus meie peale.

Mis puuudutab Ülestõusmispühi. Me väga meeleolukad ei olnud, kui munad värvitud said, tuligi tagasi töökoha poole teele asuda.

Pilt

* roov, roovi, roovi, roovid, roovide, roovisid e. roove - ausalt ma ka ei tea.

Paha laps - nurka!

...Ja seisa seal, ja mõtle nüüd järgi.

Hommikul oli veel autoga probleeme, aga seekord sai siis automaatkäigukastiga kaubeldud.

Mulle volitus: "Aa... läks meelest, vist." Paranoia, aga tundub, et minu vihastamisel on kurvad tagajärjed.

1. punkt

Mu gepsul lõpeb aku. Vahetan ja mõtlen V., see on paranoia.

"Täna pärastlõunal, paneme baasi üles." Ahh? Baasi? Nüüd siis? 3 tundi tegevusetut passimist. Paranoia?

2. punkt

Auto jääb mutta kinni. Peaksin tõukama. Paranoia? Automaatkäigukastidega autode hingeelust tean vähe, aga kummalisel kombel meenub just mulle, et ainuke vedav käik on tagurpidi.
Kaks suurt lahtist hundikoera. Tore.
Mu fotokal lõpeb aku. Pole millegi vastu vahetada. Paranoia?

Kõne. "Kuidas sa mind ei märganud? Jaluta tagasi."

Poolt tundi peatust. Loeng, mille käigus võib kuulda selliseid mõtteid:

- Sa peaksid istuma kodus! -- Mina ei taha sinuga välitöid teha! Sina ei sobi selle töö jaoks! -- Sina oma ninakuses ei küsi! -- Sa peaksid olema töö suhtes ükskõiksem, mitte lohakas või tähendab noh... --Kas sa süüdistad mind pinnapealsuses?! -- Sina noomid mind! Minust jääb mulje nagu mina oleks äpu! Ma olen sind nii kaua kannatanud! -- Sa oled halb töökaaslane!--

Aususe huvides - ka mina pole vait. Lahendust ei paista kuskilt. Tööpäev tiksub - päev veereb.

Lõpuks lepime kahes asjas:

1. Et mina olen süüdi. Peale mida võime...

2. selleks korraks ära leppida.

Teel.

"Mõtlesin suvel baasil olles trombooni harjutama hakata. Mulle baasil meeldib. " (Muigan: nii palju siis võimalikult vähese tähelepanu äratamisest)

Baasil.

- No ma ei tea... Ei tea kas tegelikult toimib ka? No katsetame.

- Et, tegelikult ei ole tulemust eks?

- No jah, no vaatame. Ma siis nüüd siis minekut. Loe midagi.

- Loe?

- Sul polegi raamatut kaasas?

- Kas ma teadsin, et pean baasil passima?

- Aa, ee. Noh mõtle siis järgi.

I'm back

Tuju käib jinkadi-jonkadi. Aga hoolimata kõigest on lootust, et hakkan rajale tagasi saama.
Kodused on mu unustanud.
Sõpradele pressin end peale.
Töökaaslased, kes kohal on kardavad - välitööd venivad. Kes kohal pole - eks need kardavad hiljem.
Kuniks kiiret tööd, seniks rahu.
Hommik oli külmaudus. Ei teagi, kas kevadet tahta.

Head aega oma pind

Laenu läbirääkimistel pangas käidud. Tv ja teised nõuandvad sõbrad, mul on kahju. Teie optimism oli põhjendamatu. Aga aitäh ikka heade nõuannete eest ja säilitage hea tuju.

Ja lendaski kogu töö vastu taevast.

Nii tore, nii tore!

Virisev või vilosoveeriv

Hakkan juba välitöödega kohanema. Võib täheldada kerget närvilisust.
Seekord sõitsime kevadises Eestis kõrgepöördelise Hondaga.

Otsisime ühe tee servast varemeid. Keerasime kaarti nii ja teisiti, leidsime, et oleme õiges kohas. Mida aga polnud - maja varemed täitsa puuudu. Ainult suur merd meenutav üleujutatud põld. Jäidki leidmata. Meenutas mulle üht apokalüptilist filmi, sellest kuidas 300 aasta pärast on kõik metsistunud ja inimestest ei jälgegi.

Vahe peal sain oma 4-silmse sõbraga nii hästi läbi, et kui kolleeg autoga kaugemasse punkti jõudis, olin mina juba valmis, kõndisin järgmisesse ja mõõtsin seal või korjati mind teepealt üles. Ühel sellisel ülekorjamisel teatas kolleeg:
"Oleks ma teadnud, et sa nii kaugel: ma poleks sulle järgi tulnud, oleks kohe järgmisesse punkti mõõtma läinud."
Muig. Thanks a lot. Minust oleks muda kahele poole pritsides mööda põrutanud või? Teiste punktide juurde saab ka ju ainult seda teed pidi. Aga tuleb andeks anda, ta olla eelmises punktis endale sõbranna saanud.

Õhtuks hakkasin väsima kõikidest plaani muutustest, kõhklustest, kahtlustest ja sellest tulenevast pikemast passimisest. Püüdsin ebaefektiivsuse teadet diplomaatiliselt edastada.
- Kas on mõtet mõõta kahtlasesse kohta väga täpset punkti? (Ei ole vist väga diplomaatiline)
- Eeee... Ma ei saa täpselt aru, mida sa silmas pead?
- Et kui punkt kaotsi läheb minigil põhjusel - on kaotsis, koos täpsusega.
- Eeee....?
- Et kas see aeg kui ühel punktil täpsust ootad poleks mitte mõtekam teist mõõta. Kas Sa oled nõus maksma kaotatud aja eest punkti hinda? (Aina keerulisemaks läheb mu meelest)
- Ma arvan, et see on väga taoistlik küsimus.
Aa. Ühesõnaga: mokas.

Et ma juba mitmendat korda kasutan, siis pildid on enamasti minu töökaaslase Liina või minu enda tehtud.

Ratastel maja

Kas ei ole pisut liialdatud nimetada seda "kinnisvaraks"?

Mina olen jalakäija

Külastasin tv-d, söömise ja lobisemise eesmärgil.

Astusin Eedenist välja ja lompide vahelt ukerdades, lähima ülekäiguraja poole teele. Järsku avastasin, et olen sõiduteel. Ja mitte lihtsalt teel vaid lausa ringteel, ei teepeenart, ei -serva, ei võimalust olukorrast pääseda. Mina olen jalakäija.
Püüdsin süüdlaslikult autoteelt vehkat teha ning sattusin jalgrattateele. Mina olen jalakäija.
Viimaks leidsin, et ka fooris põles suur roheline jalgratas. Aga mina?! No oli tõesti üks igerik inimene ka sinna jalratta kohale kujutatud.

Täna hommikul uued ukerdused. Kuni Toomemäeni läks päris ladusalt. Toomemäe treppide asemele oli tekkinud aga kärestik. Ei jäänud muud üle kui tulvaga kaasa minna.

Nüüd on aprill-aprill käes. Saapal viskas talla alt. Kurb.