Donnerstag, 27. August 2009
Punane tuba
siis on lausa ime, et see tuba ikka tapeeditud sai.
Ootan pikisilmi kapi kohal olevate paanide alla rullumist.
Mittwoch, 26. August 2009
Tapeetimine (katse 5) - kergelt ebaõnnestunud katse
Kena tuba 4, nojah, mitte kõige sirgemat seina ja üks kapp. Aga arutamist kui palju.
Esimese hooga kästigi mul kapi otsa ronida ja pahteldama hakata. Pole varem teinud, aga kui kästakse, siis kus sa pääsed.
Tapeet on seinas heledam kui rullis.
Nurga paan läks kenasti paika.
Peegli konks jäi täpselt kahe paani vahele.
Samas n.ö. lihtsad paanid, mis tuleb lihtsalt seina tõsta ja muretu, paika ei lähe. Painuta külgi vastakuti ja silu aina kortse välja.
Lisaks kõigele muule avastan, et olen kuidagi närviline ja viril. tv, hea hing, hoidis veel mõistuse juures.
Nagu kõigest veel vähe oleks, saan ma hakkama nn. Lotta-paaniga - paani eelmise vastu painutades tõmban eelmiselt paanilt nurga puru. Eelmine paan maha, terved osad akna kohale ja uus asemele. Silumise käigus tõmmatakse ka paika painutatud paan lahti - kogu vaev vastu taevast. Terve õhtu on süüdlase nihelemine sees.
Peale söögipausi jõuame panna seina veel ühe rulli. Minul õnnestub kontaktist sirakat saada - see veel nihelemisest puuduski, onju. tv suudab viimse minutini positiivsust üleval hoida. Ja vaatamata kõigele leiab isegi korteri elanik, et nii ilus - nii ilus ja paigutab mõttes mööblit sisse.
Loodetavasti on täna parem päev.
Pilt
Montag, 24. August 2009
Tervitus rongijuhtidele
- Miks Te midagi ei öelnud!
Vastutuul ja Loobu 21
Hommikul kobistasin end teise rongi peale. Õnneks oli jalgrattureid veel, mistõttu rongile ratta tassimine oli lihtsustatud.
Tapal avastasin, et A4 kaart kajastas küll, kuidas kursaõe juurde saada, aga jättis täiesti halliks trajektoori, kuidas Tapa linnast välja saada. Sõitsin põhimõttel, et see tee on sile, lähen mööda seda ning põrutasingi valele poole välja. Lootsin, et küll viidad aitavad, aga ainus mille leidsin oli Loobu 21. Vaatamata kõigele sain õigele teele lõigata, kuigi eks oleks ka mööda suurt teed sihile jõudnud.
Ümberringi olid sahisevad või koristatud põllud. Ma küll väga ei otsinud, aga enamus maju paistsid ilusad suured ja hooldatud. Seekord kohtasin ka kõikide nende pisimatkade peale esimesi lahtisi koeri. Õnneks ei olnud nad väga kurjad.
Jõudsin kaardil näidatud kohta, aga ilmnes, et seal ei elanud minu kursaõde. Ei jäänud muud üle, kui talle eraldi helistada. Juhised viisid mind järjekordselt kaardilt välja. Õõvastav ikka kui A4-lt maha väntad. Järgmises koht paistis õigem, sest muruniiduk põrises ja koera kammiti - ilmselged sünnipäeva ettevalmistused.
Organiseeritud kultuurprogrammiks oli Viitna matkarada. Muidu istuti lõkke ääres, käidi saunas ja oldi mõnusad.
Freitag, 21. August 2009
Läbi pargi, piki põldu.
Aga meeldivast.
Kolmapäeval kutsus LR mind rattaga Ihastesse sõitma. Et alustasime sõitu kaugelt peale tööaega, siis liiklus tihe ei olnud. LR, kes köhib nagu hobune, võttis endale mõtteks, et tema ongi krossisõitja ning võttis suuna parki. Peale männi roigaste ja kitseraja seal muud ei olnud. Sellise põrkamise sügavam mõte jäi mulle hämaraks, seda enam, et oli hirm J. ratast rikkuda.
Selleks ajaks kui tagasi jõudsime oli LR läbikülmanud, muuhulgas ka nälginud, lisaks sellele veel ka muidu mölisemine ja nii juhtuski, et ta PikaPajju ööbima jäi.
Vabariigi aastapäeval minu perel plaane polnud. Koju minna mõtet polnud. Venna poole ka mitte.
Tegime LR-ga veel ühe väljasõidu - Ilmatsallu (ca 30 km).
Ilm oli sõitmiseks väga hea, kuigi vaata kust mätta otsast tahes - sügis on. üks kord eksisime pisut teelt. Et põige siiski asjaette läheks käis LauluRästas õunaraksus.
Ilmatsalu paisjärvede ääres sai pikem peatus tehtud.
Tagasi teel tekkis LauluRästal miskipärast tunne, et peaks seenele minema. Kui vaja, siis vaja. Üle viljapõllu ja kraavi me metsa kalpsasime. See oli kõige seenetum mets, mida annab ette kujutada.
Sõidu lõpuks maandusime LR-i pool. Kauplesin talt ühte raamatut, mille saabumise Tartusse ta orgunnis. Seega jäin ootama. LR tegi kooki ja aja laiaks löömiseks tagusime kaarte. Väga ebahariv õhtupoolik.
Öösel üle silla oma residentsi poole vändates mõtlesin, et seekordne sõit oli LR-i tervisele tõenäoliselt kurjast.
Dienstag, 18. August 2009
Kas sügis?
Montag, 17. August 2009
Deep Blue
Nädalavahetusel käisin kodus, et valmistada ette lollusi esmaspäeva varahommikuks.
Freitag, 14. August 2009
Roolis. Rapla - Tartu
Terve tee jooksul sain teha umbes 4. möödasõitu. Automaatkäigukastiga auto ei taha kuidagi kohe sellistel hetkedel vedu võtta. Kõige kohutavam oli möödasõit Tartu piiril, õppesõiduautost. Minu kiirus möödasõidul oli umbes 120km/h, mis pani mõtlema: hmmm... õppesõit?
Dienstag, 11. August 2009
Erna

Erna retkelt suundus poiss otse uisumaratonile ja sai seal 200-nda koha 700-st.
Pilt: töökaaslase erakogu
Montag, 10. August 2009
Üks silm kinni ja jalg kaela taga
Et tegu oli tarbesõiduga, siis halastan Teie peale ja ei hakka seda kaardil lahkama.
- Teekonna alguseks oli loomulikult Haku külastus, nii et väljumisajaks kujunes kell 19. Sealt väntasin väga kummalisi teid pidi Lõunakeskuse juurde. Ma olen üle keskmise kindel, et kõige pikemat teed pidi, sest distants ainuüksi Tartus tuli juba 3-4 km. Ajakulu oli seda suurem, et mulle vend iga natukese aja tagant helistas ja valmismõeldud plaane ümber lükkas.
- Lõunakeskuse ringilt plaanis otse Elva põrutada. Vend laitis selle kui ohtlikuma variandi maha. Rääkis midagi Puhjast. Kookisin oma "raudteega" kaardi välja, ajasin näpuga järge.
- Tatu piiril läheb mulle putukas silma. Rõhul muutub asi väljakannatamatuks ja tuleb teha putuka-välja-koukimis peatus. Loojang on väga julm aeg prillideta sõitmiseks.
- Puhja valla silt ilmub õige vara. Seevastu Puhja rist millest vend rääkis laseb end kaua oodata.
- Kaimi ürgorust läbisõites saan teada, et 4% langus ei kompenseeri 9% tõusu - tuleb ikka ise vändata
- Puhjas kohtan rullnokki - suur kiusatus on nende kallal norida, aga selle nimel peksa ei tahaks saada ka. Seda enam, kui su riietumisstiil on funktsionaalne, putuka laipu täis ja sa näed välja nagu naabrimutt (venna sõnad).
Venna juures jookseb mind algul hirmutama, siis tervitama meie oma taksipeni. Kui jalg tiiruga alla jõuab, on seda vaja ilmtingimata lakkuda.
Õhtul jõudsime põletada mõned üksikud hao hunnikud, aga töötamisega on seal üldse nii, et rabad ja rabad, otsa ega tulemust ei näe. Ja selle rabamisega me siis terve nädalavahetus aega veetsime.
Lapsed läksid ööseks teise tallu. Mina jäin ema ja taksiga telkima. Taks, nahhaal, oli esimene, kes telki ronis ja laiutas aseme peal mis kole. Õnneks oli ta terve öö rahulik ja lükkas lukud alles hommikul lahti.
Eks järgmine päev oli sama rassimine. Minu suursaavutuseks oli ühe vaka aidast välja kangutamine. Õnneks tulid egiptlased meelde, muidu oleks praegu naba paigast. Laupäeval käisime teises talus saunas. Ma olekski tiiki jäänud, kui poleks oma keha 10 m ujumisega ära väsitanud.
Pühapäeval oli rassimisele lisaks veel kultuurprogramm. Külastasime tulemuslikkult kohalikku pisikest laata. Tips oleks meeleldi ühe jänese võtnud.
Venitasin tagasisõitu nii palju kui kannatas. Teised ainult irvitasid, et kus sul kiiret, kas linnaväravad pannakse lukku? Ütlesin, et jah. Ja kõik kes väljaspool röövitakse paljaks - ratas võetakse ja mobiiltelefon ja... täpselt nagu keskajal.
Kaalun teist teed pidi tagasisõitu, aga kardan öö peale jääda. Elva-Tartu liini tihe liiklus ei kõla ka kuigi kutsuvalt. Et ma oma põlve rassimise ajal olen mitu korda pahupidi astunud, siis igaks juhuks mässin kinni.
Kaima ürgorus saan kiiruse 45,2 km/h.
Õppetund: Kui on hirmus, ära aja silmi punni - putukas läheb silma!*
Teekonna pikkus sinna ja tagasi oli pisut üle 80 km
Tartus kutsutakse mind tundmatu inimese sünnipäevale. Esmamulje huvides loobun: pigem olla lihtsalt kuri, kui kuri ja tatine/higine.
*Õppetunni julmem versioon üllatusmomendiga: Oi kui suur koer Teil on!
Freitag, 7. August 2009
Laud
Tv, nii hoolitsev nagu ta on, üritas mind kohe sujuvalt tööle suunata. Aga juba esimese kruvi puhul ei lugenud ma piisavalt palju juhendit (nagu näiteks üldse mitte) ja keerasin kõik suure füüsilise jõuga nii põhjalikult nässu, et laud olekski jäänud kokku panemata, kui PikaPaju tööriistakapist poleks abi leidnud. On vast korter ma ütlen.
Maailmaparandaja - tee märge - tv-l on nüüd laud.
Donnerstag, 6. August 2009
Vee- ja velotuur kaardiga
Hommikul pisut peale kaheksat helistas tuttav:
- Noh? Kas magasid sisse?
- Ei.
- Mis siis?
- Magasin.
- Mis mõttes? Kus oled üldse?
- Jõgeval.
- Nii vara!
- Sa helistad mulle. Nii vara.
- Kas varsti stardite?
- Jah, viskan kohe öösärgi seljast ja hakkan väntama.
Nii see päris ei läinud, kuigi uni oli tõesti ära aetud ja hakkasime asju sättima. Muuseas saan jalgrattal selle väikse distantsi näitava vidina nulli. Umbes kell 10 alustasime.
Seekord olime LauluRästa poolt varustatud kaardiga, mis oli isegi parem kui all toodu:
Eelmise matka trajektoor on ka selles samas kandis - pisut põhja pool.
Juba sõidetud teid ei tahtnud enam väga läbida, õnneks oli see ka võimalik. Sõitsime algul kruusa teed, mis läks üle metsavaheteeks. Kohtasime seal isegi kahte slaavi seenelist.
- Esimene pikem peatus Pikkjärvel. Ujuma minemiseks tundub külm. LR pildistab selle asemel veevarve, mis paneb kohalikke kalamehi küsima, kas me mingit uurimust teeme. Peame piinlikkusega tunnistama, et oleme lihtsalt loodrid. Pärast itsitame, et peame me vast intelligentsed välja nägema.
Kui kalamehed pappkarpi paati tassivad, kahtlustan, et püüavad dünamiidiga. Et kõlksu peale plahvatust ei tule, võib oletada, et püüavad pigem õllega.
Minule helistab ema, kes meenutab, et vennal on sünnipäev. Teen siis selle kõne ka sinna otsa. Vend, va totu, on sünnipäeva päevaks end tööle vedanud. Pinnin veel teda, aga uudiseid oluliselt ikka ei kuule. LR üllatub, et mu vend on ikka tõesti vaikne, kuigi ma teda ette olin hoiatanud. - Kohtame Luua õpperajal mootorrattureid. Tee on kivine, auguline ja üldiselt halb. Jalgratta tee märgid tunduvad tõelise narrimisena.
- Vahime kaarti ja lepime kokku, et Sudiste peale ei tahaks sõita. Põikame sisse ühte külla, kus LR olla lapsena saunas käinud. Leiame üllatuslikult ühe mõisa sildi, aga sellel on palju suurem ERAVALDUSE silt kohal, nii et uudistama ei julge minna.
Mõne aja pärast vahime kaarti ja avastame, et oleme ikka kuidagi Sudiste peale saanud. LR juhtimisel sõidame edasi, mistõttu ma pole päris kindel kas 3. ja 4. punkti vaheline teelõik on ikka õigesti kaardile kantud. - Sajab. Vasakul märkame järve.
- Jõuame Elistverre ja loeme kohalikku kaarti - meie trajektoor kipub ikka ühest ja teisest nurgast kaardi pealt välja. Edasi tulevad kruusateed. Ja sellised pehmeks sõidetud, et kisub ratast risti ette. Mäest üles viivad teed on puhta treppis.
- Lebo ja lõuna sipelgapesas. Ujuma jälle ei lähe - puudub sügav mõte, kui ülevalt nagunii peale sajab. Teleka asemel vahime parte.
Edasi sõites plaanime keerata Vedu peale, aga et seal sajab*, siis - Märkame Lähtes jalgratta teed, see lõpeb koheselt kui oleme suutnud jalgrattad sinna peale toimetada.
- Pikk lauge tõus, mille jooksul Tartu rahvas aktiveerub ja hakatakse närviliselt helistama - kus te olete ja millal Tartu jõuate? Lähtel. Alles! Mis mõttes "Alles"?
Vahime kaarti ja põrutame otse üle risti. - LR küsib teed. Ilmneb, et oleksime pidanud ära keerama. LR pakub, et lähme tagasi. Et ma olin terve languse pidurdanud, sest J. ratas on parema jooksuga, siis aktiveerub minus tibi: Mina ei roni sellest mäest üles! Ei, ei, ei ole sellist asja! Roni üksi, kui tahad! Aga mina ei roni!
Õnneks saame ka põldude vahelt õigele teele. Põlde on üldse palju. Nii kaugele kui silm ulatub on kas tumedat künnimaad või kuldseks kuivanud vilja. - Rubriik: selle reisi loomad. "Lammas" teatab LauluRästas. Mina nendin, et ja-jah niikaua on lammas, kuni joonelt peale jookseb. Ja kuigi tegu on tõesti aedikust välja pääsenud lambaga jookseb see rumal loom LR-st mööda joonelt minu rattale. Õnneks ei hammusta kannast.
Jõuame välja Tartu-Jõhvi maanteele. Sõitmine on paras vaev just mööda vuravate autode pärast. Tartu tundub pea et siin samas olevat, aga ometi on enne veel 3 tõusu. Jalutame palju: LR-il on jõuvarud otsas, ma võiks veel vändata aga ega minugi põlved tuikamiseta ole.
Tartu silti on nii heameel näha, et teeme lausa fotosessiooni.
Edasi saame sõita jalgratta teel, üllataval kombel ei jäägi me tervisesportlastele jalgu.
PikaPajus tuleb läbitud distantsiks 69 km.
Et 70 täis saada ja ratas niikuinii all, käin jänest vaatamas.
Mõni päev hiljem mainib LauluRästas, et lõpp jäi kuidagi lahjaks: ei aupauke, ei tähistamist, ei linte. Ainukesed lindid, mis mulle sel momendil pähe tulevad on sinised, kirjaga POLITSEI.
Lepime kokku, et see tähistamine tuleb kunagi hiljem.
* on ju hea argument: Ärme sõida sinna, seal sajab.
Mittwoch, 5. August 2009
Sünnipäev saarel
Laisik tähistas oma sünnipäeva. No muidugi oli tore sõpradega kokku saada, isegi kui esines omaette nurgas nokitsemist ja mõnest inimesest oli puhkus võtnud viimase. Nagu juba mitmeid kordi ette on tulnud ei saanud ka seekord lauldud. See eest sai tantsitud, hästi söödud ja hästi joodud. Sünnipäev kujunes väga harivaks, ühelt poolt küsimused doominost, teisalt kõike hõlmav küsimus: Mis on saanud küll koolis pähe õpitud tedamistest? S.-l oli veel midagi meeles, aga mina tundsin end küll suht tuhmina. Kamp ümber ringi pildus teadmisi ja eksamiskoore nii et hirmus hakkas.
Korteri naaber on Saarelt siia käimas. Kukub kuidagi nii välja, et lobiseme hiliste õhtu tundideni. Korteris on kodu tunne.
*Kunagi jõuan ehk ka esmaspäevaste ettevõtmiste juurde.