Montag, 30. März 2009

Palun ulatage mulle gps-vars

On saabunud aeg hakata jõllitama jälle GPSi vihaseid rohelisi silmi ja vajadusel inimestega kommunikeeruda.

Esimese punkti kaevasimegi lume seest välja ja omanik ka kohe uurima, et mis me tema hoovis teeme. Üllatuslikult, selle asemel, et meid minema kõsserdada, kukkus tema punkti laitma, et nii kui nii rihitakse selleks ajaks kui teil pilti tehakse paigast ära. Lisas lõppu: "Ma tean, ma olen maamõõtja!" No mis ma ikka oskan öelda, eks me kõik natuke ole.

Teise punkti juures avastasime, et ühel fotokal aku puudu. Säästu aeg. See rikkus kolleegi tuju. Ja kuigi ta minust 3x aegalsem, tekitas kurb asjaolu talle tunde, et peaks ka minu eest rabama. Mina aga vaatasin kõrvalt ja mõtlesin, ei no ma oleks võinud vabalt ka kontorisse jääda, kui sa mind nii saamatuks pead. Nii ma siis passisin ja visisesin oma punktil, mõeldes pealkirjas toodud mõtteid koos sadistlikke plaanidega. 3. punkti ajaks oli töökorraldus õnneks mõistlikule tasandile paranenud.

Esimese päeva valguses, ma natuke kardan veel umbes 7 lähenevat välitööpäeva 2 meesterahva seltsis. Nende jooksul sõidetakse minust shovinistlikult lihtsalt üle. Muus osas saavad need tõenäoliselt väääga igavad olema.

Keine Kommentare: