Seekord sõitsime kevadises Eestis kõrgepöördelise Hondaga.
Otsisime ühe tee servast varemeid. Keerasime kaarti nii ja teisiti, leidsime, et oleme õiges kohas. Mida aga polnud - maja varemed täitsa puuudu. Ainult suur merd meenutav üleujutatud põld. Jäidki leidmata. Meenutas mulle üht apokalüptilist filmi, sellest kuidas 300 aasta pärast on kõik metsistunud ja inimestest ei jälgegi.
Vahe peal sain oma 4-silmse sõbraga nii hästi läbi, et kui kolleeg autoga kaugemasse punkti jõudis, olin mina juba valmis, kõndisin järgmisesse ja mõõtsin seal või korjati mind teepealt üles. Ühel sellisel ülekorjamisel teatas kolleeg:
"Oleks ma teadnud, et sa nii kaugel: ma poleks sulle järgi tulnud, oleks kohe järgmisesse punkti mõõtma läinud."
Muig. Thanks a lot. Minust oleks muda kahele poole pritsides mööda põrutanud või? Teiste punktide juurde saab ka ju ainult seda teed pidi. Aga tuleb andeks anda, ta olla eelmises punktis endale sõbranna saanud.
Õhtuks hakkasin väsima kõikidest plaani muutustest, kõhklustest, kahtlustest ja sellest tulenevast pikemast passimisest. Püüdsin ebaefektiivsuse teadet diplomaatiliselt edastada.
- Kas on mõtet mõõta kahtlasesse kohta väga täpset punkti? (Ei ole vist väga diplomaatiline)
- Eeee... Ma ei saa täpselt aru, mida sa silmas pead?
- Et kui punkt kaotsi läheb minigil põhjusel - on kaotsis, koos täpsusega.
- Eeee....?
- Et kas see aeg kui ühel punktil täpsust ootad poleks mitte mõtekam teist mõõta. Kas Sa oled nõus maksma kaotatud aja eest punkti hinda? (Aina keerulisemaks läheb mu meelest)
- Ma arvan, et see on väga taoistlik küsimus.
Aa. Ühesõnaga: mokas.
Et ma juba mitmendat korda kasutan, siis pildid on enamasti minu töökaaslase Liina või minu enda tehtud.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen