Paha laps - nurka!

...Ja seisa seal, ja mõtle nüüd järgi.

Hommikul oli veel autoga probleeme, aga seekord sai siis automaatkäigukastiga kaubeldud.

Mulle volitus: "Aa... läks meelest, vist." Paranoia, aga tundub, et minu vihastamisel on kurvad tagajärjed.

1. punkt

Mu gepsul lõpeb aku. Vahetan ja mõtlen V., see on paranoia.

"Täna pärastlõunal, paneme baasi üles." Ahh? Baasi? Nüüd siis? 3 tundi tegevusetut passimist. Paranoia?

2. punkt

Auto jääb mutta kinni. Peaksin tõukama. Paranoia? Automaatkäigukastidega autode hingeelust tean vähe, aga kummalisel kombel meenub just mulle, et ainuke vedav käik on tagurpidi.
Kaks suurt lahtist hundikoera. Tore.
Mu fotokal lõpeb aku. Pole millegi vastu vahetada. Paranoia?

Kõne. "Kuidas sa mind ei märganud? Jaluta tagasi."

Poolt tundi peatust. Loeng, mille käigus võib kuulda selliseid mõtteid:

- Sa peaksid istuma kodus! -- Mina ei taha sinuga välitöid teha! Sina ei sobi selle töö jaoks! -- Sina oma ninakuses ei küsi! -- Sa peaksid olema töö suhtes ükskõiksem, mitte lohakas või tähendab noh... --Kas sa süüdistad mind pinnapealsuses?! -- Sina noomid mind! Minust jääb mulje nagu mina oleks äpu! Ma olen sind nii kaua kannatanud! -- Sa oled halb töökaaslane!--

Aususe huvides - ka mina pole vait. Lahendust ei paista kuskilt. Tööpäev tiksub - päev veereb.

Lõpuks lepime kahes asjas:

1. Et mina olen süüdi. Peale mida võime...

2. selleks korraks ära leppida.

Teel.

"Mõtlesin suvel baasil olles trombooni harjutama hakata. Mulle baasil meeldib. " (Muigan: nii palju siis võimalikult vähese tähelepanu äratamisest)

Baasil.

- No ma ei tea... Ei tea kas tegelikult toimib ka? No katsetame.

- Et, tegelikult ei ole tulemust eks?

- No jah, no vaatame. Ma siis nüüd siis minekut. Loe midagi.

- Loe?

- Sul polegi raamatut kaasas?

- Kas ma teadsin, et pean baasil passima?

- Aa, ee. Noh mõtle siis järgi.