Titebasseinis valisime poolt kummale poole hingata. Toetad pea vastu oma õlga ja liugled tasakesi, piilud ühe silmaga lage ja varastad suunurgast õhku. Mulle see harjutus väga meeldib, aga ilma ujukita lähen põhja nagu oleks see suisa eesmärgiks.
Liuglemise vahele hingamine ei olnud tegelikult teab mis väärt vaatepilt - esimene kord tungis kopsudesse õhk, teine kord enam mitte.
Käte osas õppisime veel vahetust. Esialgu üks käsi üleval, siis vahetus, 3 sekundit ja jälle vahetus. Hirmus. Minu kaasõpilase raugematud minu-uputus-katsed ei mõju ka julgustavalt. Ta vist ikka vihkab mind.
Suures basseinis kasutasime seekord väiksemaid lesti... mis ajasid krampi ainult jala tallad.Titebasseinis avastatud probleemid sihi hoidmisega saavutasid ainult suurema amplituudi. Õpetaja personaalsel soovitusel silmi kloorivees lahti hoida ja põhja jälgida ei olnudki nii raske. Peale esimest välja hingamist läks aga õhumull silma lau alla ja see oli valus. Kui silma uuesti lahti sain nägin, et ujun piki markertriipu. No... palju edu! Omaette harjutades avastasin, et imelihtne on lamada vee peal käed üleval, käsivarred kõrvade taga. Soovitan kõigile ujumist mitte oskavatele inimesetele:
1. hingamata ei saa jääda
2. kehal pole niisama ringi vänderdamiseks kuigi palju valikuid
3. ükski osa kerest ei vaju ära.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen