Kaugeltpaistev kiilaspäisus

Juuksuri juures käisin eile. Juuksur kohe alguses küsis, et kas ma viimasel ajal juukseid olen hakanud kaotama. Täitsa proff tädi ikka - ma ütlen. Lisasin, et lisaks sellele pole ma neid ka hommikul kamminud.
Rahul olen sonksiga.

Nädalat alga - torditükiga

Nädala algus oli tõesti tore. Pisukese puterdamisega kutsuti kooki sööma. Ilmnes, et töökaaslane oli abiellunud.
Läksin turule taignarulli ostma, aga sain hoopis rannapalli. Panime kolleegi hingeõhu sisse ja roos näppu - olemas. Millega rannapalli loogilisust põhjendasin, võib igaüks ise välja mõelda.

Nüüd olen siis tagasi töölainel. Enne ametlikke lõputunde tuleb alati hirmus unekas - laulupeo tüsistused. Nagu kiuste ei taha töö ka edeneda. Kõik nagu hallis valguses.

Üheshingamine

Laulupeo proovides juhtub nii mõndagi. Tallutakse varvastel, eksled ise, ekslevad teised, saad bussis laulmise eest peaaegu peksa, hõõrud jalad villi, laulad kõrvuti ooperi/vanaproua Häälevärinaga, seisad kõrvuti diagonaaltädiga, häbened oma kooriliikmeid, kes virisevad jne. jne.

Esinemisel kannab rahvamass Sind kõigest eemale. Satud võõraste keskele. Inimesed teisest Eesti otsast...

Laulad: "... mesipuuu poole..." ... ja tunned, kuidas Sinu kõrvalseisja, inimene keda sa tegelikult ei tunne, tasa oma sooja pihu sinu kätte libistab.

Pilt: ühest koorist kellega koos lauldud. Autorit ei tea.

Kui mustavad udud

Sõbrad kutsusid vaatama. Peab ütlema, et kui mul sõpru ei oleks, oleksin läbinisti harimata, kultuurita, kirjaoskuseta.
Etenduse teine pool oli liikuvam - tõenäoliselt sellepärast, et tutvustamist polnud enam vaja ja liiguti ühe lõpu poole.
Ahjaa, lavastaja oli Baskin. Hea etendus oli - hobustega kappamist, karjumist, täpselt visatud rekvisiite jne. Ja loomulikult võrratu ümbrus.

Jõudsin rahulolevana koju.
Torkan võtme lukuauku, keeran - uks on lahti. Uks on lahti!?
Esimese hooga torman teise tuppa: arvuti alles, telekas alles. Koridori teel: külmik alles, gaasipliit alles, tolmuimeja ka. L. kohver. L. kohver - läinud! Olgu. Läinud! Mis seal olla võis? Dokumendid? - ei õnneks mitte. Raha? - ka mitte. Arvuti näe oli õnneks väljas. Fotokas? - võib olla. Rulluisud? - võimalik. Suveniirid ja mälestusesemed? - asendamatud. Pagan!
Ehk viis L.-i sõbranna kohvri ära? Helistan L.-le - ta ei võta vastu. Kui sõbranna oleks olnud, oleks mul telefonis vastamata kõne.

Istun tuimalt - mis nüüd? Helistan koju:
- "Tee politseisse avaldus."
- "Mille kohta? Lasin korterist punase kohvri varastada - ei tea mis sees on. Pean kinni maksma."
- "Elus tuleb ette."
Poleks tohtinud helistada, tal niigi muresid liiaga. Milline jobu ma olen.

Laman. Lagi. Nii ei saa. Riided selga ja õue. Tuhnin läbi prügikastid - tulutult. Randa. Ei paista et midagi oleks laiali loobitud. Võtan ette kõrvalmajade prügikastid - ikka ei midagi.
Kodus sunnin end magama, et täna hommikul sama punnsilmselt tööle tulla ja teha see õnnetu telefonikõne. No midagi, kui vaja, siis vaja.
L. on ehmunud. Kuid küsib siis, kas sõbrants siis ei käinudki?
Nii ma noorenesin hetkega 8 aastat. Milline jobu ma ikka olen.

Mina, polüglott.

Täna küsis J., kuidas tõlkida ingliskeelde "Elektrituruseadus".
No ma saan aru, et S.-i pole, aga ... mina?! Et meil juba selle peale vaidlus tekkis, kas kasutada turg või turundus, siis ma kahtlustan, et minust suurt abi polnud.

Nali seisneb selles, et mõne aja pärast küsis LauluRästas mult "Puhu tuule" liivikeelseid sõnu...

Eeee...

Erutatuna mulle osaks langenud tähelepanust püüdsin tööl võõrkeelt värskendada - võitlus tuuleveskitega.


Pilt

Pralle

Nädalavahetusel enamasti sadas.
Tv pidas koos R.-i lõpetamsega sünnipäeva. Õnneks oli neil hangitud punane maja, kust varju leidsime. Grillimise jätsime teiste hooleks ja süüa oli nii, et söö või kandiliseks. Seltskond oli tavalisest mitmekesisem. Ega väga omaette ei hoitudki - kõik kokku saanud pundid olid selleks liiga pisikesed. Aga lobiseda sai ja nalja sai.


No ma mõtlesin, et olen ise ka osav ja korraldan endale peo - vat lähen VLÜ kontserdile. Poolel teel Kandle aeda sadas nii, et ma mõtlesin, et varsti pole enam teed näha. Kohale jõudes polnud olukord paranenud. Et ma selline ebamobiilne olen, sain paar tunnikest linnas loperdada, siis piletid ja raha piletite jaoks hankida jne. jne. Peale 6 tundi vees ligunemist polnud enam vahet. Kõik oli märg - kaasaarvatud seljakoti sisu. Kontsertit siseruumidesse ka ümber ei korraldatud - sain vihmas palja jalu hüpiskleda (tantsuks nimetus oleks liialdus).

Kodus sai sauna, aga nagu hiljem selgus, ei päästnud see suurt. Olin ikka külma saanud.

Pühapäev koosnes pakkimisest ja Tartu tagasi sõidust. Akvaariumi omanikele sai võtmed tagasi antud ja raporteeritud korteri olukorrast.

Pilt

Äkki näkki

4 tibi istuvad autos ja sõidavad Viljandi - Tartu teel.

- Huvitav, kas vesi on soe?

- Vist ei ole.

- Ujumisriideid ei ole ka kaasas.

- Ujume näkki.

- See tuli küll äkki.

- Ma tahaks küll natuke pikemat ette hoiatust - nii umbes 3 aastat. Ei taha inimesi pimedaks ehmatada.

Nii saigi käed löödud, et 3 aasta pärast ujuvad 4 tibi äkki näkki.

Illustratsioon E.Vetemaa "Eesti näkiliste välimääraja"