Viimane eksam

Jah, mul on piinlik. Tuleb tunnistada, et võõrkeeles valetada ma siiski veel ei oska. Kuni 20. veebruarini olen sunnitud praadima omas mahlas. Konspekt tuleb endiselt käepärast hoida.
Ei läinud hästi.

Õppimise käigus kujundasin endale paranoia - keegi on mu toidu ära söönud. Nüüd kui kohvipohm hakkab üle minema, pean tunnistama (isegi mälupildi puudumisel), et tõenäoliselt ma ise kõik ära õgisin. Mul on veel rohkem piinlik.

Tik-tak-tik-tak Teil 2.* ehk tilk-tilk näib.

Ärkamine on hilisemaks nihkunud, mis tähendab kohvieelset kontakteerumist inimestega ehk probleeme. Täna hommikul koputati jälle vannitoa uksele. Pean piinlikusega tunnistama, et unustasin kogu oma keeleoskuse. Sõna "Sisse!**" ei kõla siin maal just eriti kutsuvalt.

Eik käis just. Niipalju kui mina pealt kuulsin, tal all köögis uputab. Kuna mulle otseselt midagi ei öeldud, siis ei vaevunud oma toast välja pugema. Nüüd on maja täiesti vaikne. Ma loodan, et ei lepitud kokku milleski á la

"Tulge korraks välja - ma lõhkan vannitoas pommi."

Külmavärinad on eksamieelsest kohvi ületoosist... Ma loodan.

* osa 2.

** saksa keeles sarnaselt kõlava sõna tõlge tsenseeritud.

Viimase koolinädala algus.

Eile oli kontserdi peaproov. Dirigent murdis taktikepi. Nähtavasti juhtub seda aga nii tihti, et ühtki uskumust mina selle kohta küll kuulnud ei ole.

Mis on selgunud. Koor ei ole oluline. No ja ausalt tunnistades, laseme me ka luuslanki. Leiduvad veel mõned diivad, kes pirisevad ja kujutavad endast tont teab mida. Aga tegelikult... Kooris laulmine pole midagi erilist võrreldes pillimängmise, soleerimise või ükskõik millise muu tegevusega.

Täna oli mõne aine lõpp ja eelviimane keeletund.

Unustasin paberid koju ja olin seetõttu sunnitud need uuesti välja printima. Lootsin, et saan seda kiirelt ilma sisselogimiseta teha, aga ruumis valitses üleüldine kadedusmeeleolu. Nii et pidin ikka sisse logima. Nõme. Aga nüüd on olemas.

Eelviimase keeletunni puhul täitsin Selbstlerntagebuch'i* - teiste omadele pilku heites, leidsin, et poleks pidanud asja nii tõsiselt ehk võtma ja selle asemel midagi kokku luuletama.

* iseõpipäevik

Tik-tak-tik-tak-tik-tak

Eile oli Gosha sünnipäev. Tähistamist ei toimunud Olé-Olé kompanii korraldas talle küll hommikutervituse, aga see oli ka kõik.

Täna on rahvas kuidagi liikvel ja elevil. Eesmärgiks on võetud Eik the majaomanikule pinda käia. Hoian tasa ja targu eemale. Aga nii palju kui kuulnud olen - raske on mitte kuulda, kui seda trepikojas lõuatakse - käib jutt tubade üleandmisest ja sissemakse tagastamisest. Kaevatakse vanu muresid välja ja tekitatakse tühjast kohast probleeme. Märkimisväärne on, et peale lauset "Reden wir über Geld!"* halveneb poolakate saksa keel sedavõrd, et isegi minul on sisu tabamisega raskusi. Võib muidugi olla, et see tuleb ka jutu sisust...

Eks näis, mis saama.

* Räägime rahast.

Die Wanderung* ehk igavpostitus

Õppimisest kõrvale hiilimise raames käisin täna paari tundi jalutamas. Peale selle on mind pidev "Gosha! Gosha? Gosha. Gosha! jne." ära tüüdanud. Oleks ma tema asemel, keeraksin samuti ukse lukku ja teeskleks, et mind pole olemas.

Seekord kõndisin Falkenbergi. Oleks pidanud soojemini riidesse panema, sest väljas ei saja, järelikult on jahe. Praeguseks olen juba puljongiga üles soojenenud. Kõndisin ühe üleujutatud heinamaa... kaldal. See paistis tõesti järvena, maismaalisusele vihjasid vaid veevälja keskel kasvavad puud. Üldse on minu jaoks natuke kummaline vaadata näiteks üle vee kulgevat kõrgepingeliini, aga sellised need üleujutused siin juba on. Minu teisel käel oli kuivenduskraavi sarnane veekogu, nii et lõikamisest ei saanud juttugi olla.
Mulle vastu jalutas parankadega perekond. Kahetsesin, et endal pudelit veini, tükikest kooki ja head seltskonda ei ole. Mööda vurasid jalgrattad, mille ees või taga tavaliselt koerad lippasid.
Kaldaheintest piiksusid minu peale närilised.

Ilm oli jahe, aga ikkagi mõnus. Selline hilissügisene. Vaikuse leidmiseks olin teele liiga lähedal.

*Luusimine ehk mul ei ole fotoaparaati.

Hea päev.

No tavaliselt ma ikka virisen. Aga täna hommikul ärkasin miski pärast hea tundega. Natuke laiskust on ikka peal ja ilm on paha - sajab vihma ja lume segu, aga minul rõõm puhtalt päiksetõusust. Ja oh üllatust. Mu kodused, kes pole endast aastavahetusest saati elumärki andnud. Viimaks ometi. Vend helistas, harukordne juhus igal maal, ja emalt tuli e-mail.

Mis kodust kuulukse. Ilm olevat halb. Lumetorm, aga lund iseenesest nähtud ei ole. Üle Eesti levib mingi viirus, täna olevat mu vennale külge hakanud. Kurb. Hinnatõus on selle aja sees toimunud, mis mina ära olen olnud. Sellest oli mul väike aimdus, aga mitte enamat. Tuleb teha järelpärimisi.

Polegi ma päris ära ununenud. Peale selle on mul täiesti uus pakk kohvi.

Meeleolule vastavat pilti oli raske leida. See on tehtud kellegi ennast Coldplay'ks kutsuva noormehe poolt.

Dicker donnerstag*

Poolakatel ja võib olla ka sakslastel olevat selline traditsioon. Viimane võimalus süüa ebatervislikku ja rasvast toitu enne paastu. Mind kutsuti ka kaasa. Veetsime mõnusa õhtu koos Anja, Antroobi ja Heini nimelise soomlasega Johanna pool. Sõime Johanna nikerdatud snäkke (sarnased pildil olevatega) - pidi traditsiooniline olema. Ei oska midagi öelda, sest pole ma ju sellest traditsioonistki midagi kuulnud. Tunne on ebatervislik. Vaatasime filmi, kurtsime kurba elu, kuulasime Anja avaldusi, mölisesime jne.

Pärast tulime läbi vihma koju. Soomlane oli ahastuses, et kuidas nad siin ilma külmunud sademeteta küll elada suudavad. Kui viitsin lähen täna üleujutusi vaatama.

*paks/rasvane neljapäev