Endiselt ebaõnne.

Eilne päev jätkus hilinemise ja äpardumiste tähe all. Mitte et see mind üllataks.

Koori proovis pidi olema privaat hääleseade. Jõudsin bussipeatusse õigeaegselt aga jätsin rahakoti koju ja pidin tagasi minema. Nii, et teoreetiliselt hilinesin nii 5 min. Praktiliselt jõudsin täitsa õigeaegselt. Midagi uut paraku luukambris ei õppinud.

Kooriproovist minnes, jäin nagu ikka bussist maha. Mõtlesin, et olen kaval ja võtan teise bussi, nii et kahe ümber istumisega jõuan ehk kiiremini koju. Ei jõudnud. Ikka sama buss. Terve ootamise aeg tibutas vihma ja koju jõudes olin päris märg. Aga no mis siis.

Nädalavahetus, kui mina olin ära, oli rahvas peol käinud, õiget kohta mitte üles leidnud jne. Positiivset pole paraku sellest kuulda olnud.

Meelelahutust

Täna hommikul tõttasin rongile, et jõuda loengusse, mis ära jääb. Tore.

Aga kui Te tunnete, et Teil on kontoris igav, siis tehke nii nagu mulle tehti.

Jalutage oma asjaliku töökaaslase juurde, sirutage käsi ja lülitage ta arvuti lihtsalt ühe nupule vajutusega välja. Sinna juurde võib stoilise rahuga nentida.
"Ich hofe dass ich habe nichts Wichtiges gelöscht!"* Aa. Ich auch!**

* Ega sa ju niikuinii millegi asjalikuga ju ei tegelenud!
** Ma ka.

Hallo fünfziger!*

Pärast mõningast ekslemist (selle kohta on lahknevaid arvamusi), jõudsin H. poole. Trepil tervitas mind õudust tekitav, kuid sellegi poolest armas puking pumpkin ehk der kozende Kürbis**.

Õhtul valmistusime minema stiilikale 50-ndad. Ei kurda. Lakiti küüsi ja ma sain õhtu otsa lokke keerutada. Jättes kõrvale asjaolu, et me mitte ainult tunni võrra hilinesime, olime päris stiilsed. Peole jõudes avastasin iroonilisel moel, et mul pole ei üht ega teist lisandit. Kaasa võeti munast ja tomatist valmistatud kärbseseened, mis tegelikult läksid aia taha (Aga lakitud küüntega ongi raske ideaalset tulemust saavutada). Tantsiti sõltumata sellest, kas muusika oli ajastust või mitte.
Piinlikkusega tuleb tunnistada, et järjekordselt olin mina see, kes hakkas kojuminemise joru ajama.

Magasime poole lõunani ja tegime hommikusöögiks havai saiu. Ma korraldasin küsitlust grammatika vallast, mis kummalisel moel kutsus esile nii segadust kui naerupahvakuid. Sai natuke ka linna peal jalutatud, aga tegelikult oli ikka päris laisk pühapäev. Õhtul mängisimie H., F. ja ma veel mingit mängu, aga kolmekeelsena võttis see päris kummalised pöörded.

* Tere 50-ndad.
** oksendav kõrvits (Unistaja parandustega)

Jälle ajast ja rongidest

Terve päeva kulutasin põhimõtteliselt sõitmise peale.

Arvestades asjaolu, et rongid mulle ebausaldusväärsed tunduvad on seegi vist päris tubli saavutus. Aga hoolimata oma vaprusest ega ma neid nüüd nii väga ka ei armasta.

Miks rongid on ebausaldusväärsed:

1. Neil puuduvad tahavaatepeeglid.
2. Neil puuduvad suunatuled.
3. Tihtipeale on neil kaks esiotsa ja ei ühtegi tagumist.
   

Buss, millega ma rongile pidin jõudma hilines ja ma passisin mõnda aega Bremenis. Rongist, millega ma Hamburgist edasi pidin sõitma, nägin veel tagumisi tulesid. Passisin Hamburgis. Tegin väikse tiiru raudteejaama ümbruses, nägin põhimõtteliselt mitte midagi. Jalkafännide tõttu järgmine rong hilines 15 min. Miks ei võinud see eelmine olla, ah?!

Kuigi mul passimise vastu tõepoolest midagi ei ole, siis päeva lõpuks olin suutnud enda tuju siiski ära rikkuda. Plaane on palju, näha tahaks kõike või vähemalt ära kasutada oma tasuta sõidu võimalused, aga võtab ikka vanduma, kui miski ei lähe nii nagu plaanitud. Vaevalt oled kohale jõudnud, kui tuleb juba tagasisõitu plaanima hakata.

Schüttinger

... dunkel* oli minu esimene õlu Saksamaal. Bremenis - Beck´s'i sünnilinnas! Piinlik.

Reede õhtul vedasin end viisakalt R.-ga seltsis välja. R. oli nimelt mingite vene keelt kõnelevate kujude peale sattunud. Selgus, et tegu oli mingite eelmiste Erasmus-tudengitega. Leedust, Lätist ja Venemaalt. Kuidagi hea meel oli neid näha. Sellised toredad, aga ka Eesti temperamendile lähedasemad. Ja oh seda rõõmu, ei rääkinudki poola keeles. Täitsa selges ingliskeeles.

Üle pika aja oli ometi kord tore ja seda isegi hoolimata sellest, et ma tuhatoosi aevastasin.

*tume

Pisi hullar*

Meil on maja lärmi täis. Advokaat kuulab muusikat, nii et naabrid ka osa saavad. Poolakad skype'vad. Natuke rahu leiab õuest. Irooniline on, et need kes kõige enam lärmi tekitavad, nurisevad sel teemal enim. Tegelikult pole see üldse halana mõeldud. Maja lihtsalt on rahvast täis.

Kuigi ma aegaajalt mõtlen H. kingitud plaatidele on hea, et ma kodust suurt midagi kaasa ei haaranud. Muidu oleks see ka veel. Või siiski mitte, sest minu muusikamaitse tegelikult R.-le ei sobi. Siiani olen kuulnud palju india muusikat. Puhtalt keelterohkuse tõttu ajab see aeg ajalt tädikeseks, aga siiani olen ilusti vastu pidanud. Lohutav on, et ka teistel avaldub tädikese-hetki.
Aga võib olla on see palgi ja pinnu lugu?

*aga läheb hullemaks.

Lagerhaus

See ei ole ilus sissekanne.
Et mult küsiti kas ma tulen, siis püüdsin jälle spontaansust ilmutada. Õhtul oli igakolmapäevane Erasmus Initiative'i korraldatud kogunemine kohas nimega Lagerhaus (<-).

Minu üllatuseks rahvast oli vähe. Leidsin mõned tuttavad, aga nad olid juba grupeerunud keelte järgi eristatavateks gruppideks. Ei tahtnud teiste mõnusat keelekümblust segada ja hiilisin järjekordselt vaikselt minema.
Aususe huvides tuleb siiski mainida, et koht iseenesest oli hubane.

Eile loengus sain nii palju targemaks, et saksa geograafid peavad tegema ka praktikat. Minu üllatuseks eeldavad nad selle eest ka palka saada. Ohoo. Maailmaparanduslikust mõtteviisist, mis algab asutuse struktuuri maha tegemisega, ei maksa rääkidagi.