Koolis

Blogi on koht, kus viriseda.

Töökoht organiseeris täiendkoolituse.

Passisin vanas tuttavas hoones ja ootasin kella täis tiksumist. Ise mõtlen, et huvitav miks meile nii kummalisse ruumi kokkusaamine on kokku lepitud, aga kuna ametlik värk, ju on vaja.

Nagu kiuste kohtan endist juhendajat: naeratame pingutatult vastastikku.

Peale seda, kui olen kogu hoone läbi trampinud, astun õigesse ruumi. Otsesele küsimusele, miks mind ringi jooksutatakse, saan vastuseks - viimasesse kirja läks jah vale number. Loomulikult saadeti mulle edasi ainult see kiri. Oijah nii me küll kaugele ei jõua. Aga kui vaja kellestki idioot teha, siis palun.

Koolitaja küsib, et millest me siis huvitume. Kuna mina tean asjast tulu mitte tõusvat suunan küsimused sujuvalt töökaaslasele. Kui juba otse küsitakse, ei pea ma enam vastu ja tunnistan, et ärdagu võetagu oma ettevõtmist väga tõsiselt - nii kui nii rakendada ei lasta. Milleks siis koolitus? Ametialaselt ei tea, aga minule endale võib vaja minna küll.

Seda, mida kursuse alguses näidatakse, sellega olen juba kokku puutunud. Kas spetsiifilisi küsimusi on?

Töökaaslane küsib küsimusi, mida temalt igapäeva töös teada tahetakse ja mis minu laual maanduvad. Hoian suu pingsalt kinni. Kooitaja vastab diplomaatiliselt - sõltub ja nõuab eraldi uurimust. Küsimuse "Mis on piksli laius?"ajaks olen punktiks kahanenud.
Küsi parem, mis on piksel, peaspetsialist.