Rist ja küüslauk

Eile öösel tulid rumeenlased. Minu tuttava heidetud nali jäi mulle ja Säuksule paraku külge –

- Kas meil küüslauku on?
- Ehk piisab ka küüslaugusoolast, kui peale raputada.

Tegu on siiski kõigest kahe insenerlust õppiva ebaratsionaalse eksinud nohikuga.

Rumeenia: Florian (Flora-> lill -> ehh?) ja … (ei mäleta, pole ka oluline) – Must ja Valge koer. Paistab, et kumbki pole varem kokku juhtunud situatsiooniga, kus teise inimese kätt surudes tuleb nimetada oma nimi, mitte rääkida oma vanaema elulugu.

Must Koer – pursib ingliskeelt. Saksa keel ümmargune 0. Kummastki keelest eriti aru ei saa. Tõenäoliselt keeleoskuse puudulikkuse tõttu tundub heasüdamlikum.
Valge Koer – räägib ingliskeelt, väidab, et on õppinud saksa keelt. Oo self-esteem*. Esimese keele puudulikkust ajab väsimuse kaela, teisest keelest aru ei saa. Küsib palju jutujätkuks ja siis ajab kõik tähtsusetud faktid omavahel segi. Naljasoon lonkab**.

Insenerlus või mitte, aga kella kaheksani vahtisid nad näljaste nägudega, kuidas Säuksu sõi, ning alles siis ärkasid, et neil ka kõht tühi. Said oma esimese Lilienthali tuuri avastamaks, et poed on kinni. Improviseerisin. Loodetavasti viimast korda.

* Enesehinnang
** Näiteks oleme me jõudnud naljaga pooleks teoreetiliselt minu ära tappa. Matmisel jäime jänni. Tuleb tunnistada, et osalt on vist viga ka minus.