Eile esinesime St. Petri Domis.
Nagu enne esinemist kindlaks tegin, kajas siin palju rohkem ja iga pisemgi ebakõla kostis kohe välja.
Proovis sain mingitelt suvalistelt tädidelt loengu telefoni väljalülimise teemadel, kuigi tegemist oli ainult sõnumiga ja mutid ise veel esinemiselgi sõnumeid saatsid. Tundsin end küünarnukkidest ohustatuna. Aga tühja sest.
Täitsa kurb, et ainult kaks esinemist. Täna ei olnud nii rahva silma all, kui Hamburgis. Kükitasime orkestri taga ja orelivilede ees. Iga kuulamisega leiab palades uusi nüansse. Orkestri lood võluvad üha enam: märkad kontraste, dirigendi tööd, orelimängija segadust. Olime me ju tavakuulajatest erinevalt priviligeeritud lähivaatega. Seekord jäi taktikepp terveks - sooritas vaid väikese õhulennu.Publikum oli rohkem informeeritud kui Hamburgis ja osade vahele ei plaksutanud.
Sattusin seisma bassi kõrvale, sealt tuli alati kindlat tooni - oli aimu, mida teised hääled teevad, hoidis vormis. Andsin endast parima - õnneks ennast ei kuule.
Hoolimata väikestest apsakatest, sellest, et jalad ära surid, vaimsest tööst vill tekkis ja silmalau lakkamatust tõmblemisest - kahju, et läbi sai. Paljud tänusõnad jäid ütlemata.
Pärast esinemist võtsin viiuldajatega punti ja läksime Luv'i Schlachte's. Osa koorist ja orkestrist oli juba seal. Solist Nils oli endale juba prae tellinud ja kühveldas seda lakkamatult sisse, laskmata ennast ilukõnedest häirida.
Oleksin meelsasti kauemaks jäänud, aga pidin trammi aega passima*. Peale selle olin võõrliik - välismaalasest koorilaulja pillimängijate keskel. Loovutasin oma koha cool'ide hulka kuuluvale tšellistile.
Olin vaimselt valmistunud Borgfeldist koju jalutamiseks - ei õnnestunud - buss oli vastas.
*Kaalusin ka öist 12 km. jalutuskäiku.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen