Olé-Olé koju.

Nüüd, kus mul on kardinad kipun poole lõunani põõnama. Tänase päeva puhul oli see vedamine, sest Olé-Olé suundusid jäädavalt koju. Koridoris lebasid üleelusuurused kotid, millest mööda ukerdamine mu kohvikõrvale muigama pani. Loomulikult käivitas see pahameele tulva: "Ja-jah, sinul on muidugi hea meel, et me ära läheme!" Oo - tegelikult ei muuda see mitte midagi, aga... "Kui sa just tahad nii mõelda."

Paistab, et nad said vastupidiselt minu kartustele ikka ilma rahaliste probleemideta minema.

Koristasin jälle. Mul oli väga blondiinilik probleem lambipirni vahetamisega, millest kunagi Eikile kurtsin. Ühes pesas oli sokkel sees ja teisest ei tahtnud pirn lihtsalt välja tulla. Täna sai siis vahetatud.

Linnas tegin tulemusteta shoppamise tuuri.