Säuksu 24h

Niisiis. Säuksu tuli korraks tagasi. Esimesed sõnad, mis talt läbi telefoni kuulsin olid: "Meil ei ole mitte midagi süüa!!!" Kuidas ma ka oma aju ei väänanud, ei suutnud ma välja mõelda, mis küll puudu oli. Kuigi kolm käiku laual tõesti teda ei oodanud.

Kogu lugu nii drastiline siiski ei olnud, 4 tunniga oli Säuksu meie kapist makaronid üles leidnud ja vähemalt neidki endale valmistanud. Õhtu jooksul moondus mu süütunne imestuseks, sest ma polnud nii abitut inimest tükk aega näinud. India kõrval mõju?

Aga häbi mulle. Säuksu tõi mulle Indiast kingi - salli ja kaelakee. Ma olen nihutatud. Kodust tõi šokolaadi ka.

Täna hommikul aknast välja vaadates võis korraga näha nii talve kui kevadet - päike paistis eredalt, varjus oli härmatis. Helistasin koju, seal on viimaks lumi maas. Säuksu pidi Barcelona sõiduks valmistuma, mis nõudis väikest poetuuri, ma olin nõustaja.

Terve õhtu käis üks tramburai ja edasi-tagasi jooksmine, mille vahele pikitud fraasid: "I have nothing to wear!", "I have too many clothes!", "Ma tahan süüa!", "Sa ajad mu hulluks!"* jne.

Nüüd Säuksu paraku kolmeks päevaks jälle läinud.

Meeleolu pilt

*Mul ei ole midagi selga panna!, Mul on liiga palju riideid!, Ma tahan süüa!, Koli kuhugi!