Hannover

Seekordne reis oli kahjuks täiesti naiselik ja ebakultuurne. Hannoveri Hbf. oli ümbritsetud poodidest, millede akendel ilutsesid Sale sildid. Oo taevamanna. Peale kolmandat poodi otsustasin, et nii ei lähe mitte - rikun niimoodi teiste päeva, sest kes seda jõuab ära oodata millal mina millegi ostmise osas otsusele jõuan. Strickerin magas maha oma võimaluse mulle hilpude osas auku pähe rääkida.

Antroop hoidis käes seljasoleva kampsuni kaksikut ja küsis, mis ma arvan. Ee... Osta ära?!

Lõuna ajal jõime mõnusasti Balzaci kohvikus kohvi.

Kultuurse osana käisime mingis kirikus näitust vaatamas. Kui mina tiiruga lõpule jõudsin ootasid teised juba närviliselt. Õnneks oli Heidi, kes linnast pilte klõpsis teha - kogu tempot aeglustas ja närvilisust mahendas.

Edasi sattusime ökopoodide rivile. Sinna kaotasime Antroobi. Palav hakkas ja ootasin rahvast väljas tehes poele tavabanaaniga halba reklaami. Varsti hakkas Anja poest sisse-välja sõeluma.

Püüdsin teist rahustada, et küll saama kõik, ega meil ju ajagraafikut ole, ootame ära. Selle tulemusena sain teada, et meil on erinev "sence of time"*. Kogu jama lühidalt kokkuvõetuna: Sinu aeg on nii odav, et sa võid oodata, seevastu minu aeg on kallis... ja sõelumine sisutihe?

Anja õhutusel jooksime Hauptbahnhof'i. Rongis hoidsime talle kohta, sest ta pidi korraks tagasi pöörduma ja peavõrusid vaatama.

Heidi sai sõbrapäeva sõnumi ja püüdis meile seda tõlkida. Paha mõte, sest me rikkusime kogu romantilisuse. Üks kaasreisijatest lohutas, siis et: "It is very nice!"**. Selgus, et tegu on mingi jänkiga, kes esimest korda Bremenis... ja oi kuidas ma kahetsesin, et Anjale kohta pidin hoidma. No eks me Anja saabumiseni lobisesime temaga: Antroop oli infopunkt, Heidi oli naerukõhistaja ja mina olin... iroonia.

Sügavkülma ruumi juurdetekkimise ja Säuksu saabumise puhul ostsime õhtuks jäätist.

* ajataju
** See on väga kena!