Nii suundusingi Hannoveri üksinda. Ootasin jälle hilinevat bussi ja kaalusin vennale helistamist. Natuke pabistasin, et ei jõua rongile. Preventatiivselt helistasin siis Strickerinile, teades juba ette, et ta telefoni vastu ei võta. Strickerin on küll kohanenud mobiiltelefoni omamisega ehk saab aru kui ta on oma Handy* ära kaotanud. Ülejäänud aja on tal mobiil vaikse peal või välja lülitatud. Ärge küsige - ma ka ei saa aru. Tundke parem kaasa, sest kui selline telefon on kadunud...
Rongile ikka jõudsin.
Tõstsin varbad toolile - üksi reisimise eelised, kui helises telefon. Uskumatu, telepaatia - vennaraas helistas, et oma telefoniminuteid täita. Igavene õelus alustas kõnet: "Wie geht's!?"** Möhh?
Seejärel helistas Strickerin tagasi - kuu- ja tähtede seis soodustas vist üleüldist sissemagamist. Venna kõne, aga oli mu tuju piisavalt tõstnud, et Strickerini lohutada.
Eriti ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu, sain paar tundi Hannoveris üksi uidata ja Hauptbahnhofi kaubandusvõrku uudistada. Oli selge, et päev tahab aia taha minna. Resigneerusin - Mingu!
Strickerin kohtumispaika ei jõudnud. Üles ma ta siiski leidsin. Oli teine tige, väsinud ja nutu äärel - kõik oli halvasti. Peale tema üleelusuuruse koti Packstationi*** paigutamist otsisime kiirelt kohvi ja midagi hamba alla. Tuju paranes mõnevõrra.
Shoppasime koos edasi. Selle eeliseks on teatavasti, et on keda kamandada suuremat-väiksemat-laiemat-kitsamat-teist värvi-moodi jne. eseme järgi. Puuduseks on, et meil on Strickeriniga erinev arvamus eelmainitud omadustest. Ja nagu ilmnes, oleme me mõlemad selles osas kõigutamatud. Mingi vea leiab - ega ikka ei osta küll!
Lõpetuseks olime tublid ja jõudsime isegi natuke kultuurini. Käisimie raekojas, kirikus, Göttinger 7 kuju juures. Olime isegi nii tulblid, et matsime maha mõtte Strickerini loodetud rongile jõuda. Iroonia seisneb selles, et rong hilines.Tekkinud tunni täitsime butiigiga (kus ma Strickerinile meenutasin, et lõhnu tuleb alati koos meesterahvaga ostmas käia) ja Bäckereiga.
Siis koju.
Laiskusest väljusin bussist peatuse võrra varem. Auf dem Kampi peatuses nägin tuttavaid varje. Mõtlesin möödaminnes head peotuju soovida.
Suslik teatas: Wir gehen nach Estland!****-Ehhh? Wie Bitte?.
S: Naaah - Grosser Geburtstag!
- Morgen.
Ilmnes, et Peetri pool tähistatakse südaöö saabumisel Eesti Vabariigi 90 aastapäeva. "Kommst du mit?" No kui ma siin juba seisan. Ja nii läksingi tuldud teed tagasi Hauptbahnhofi ja kaks peatust Ritterhude suunas.
Maja oli rahvast täis. Kohtasin nii uusi kui vanu tuttavaid. Hävitavate pilkuda saatel päriti, et kuhu Säuksu jäi! Kummaline tõesti, miks me majarahvas teda kaasa ei olnud haaranud? Jagasin telefoni numbrit, aga Säuksut kohale meelitada siiski ei õnnestunud. Hans vaeseke oli külma saanud ja kulges terve õhtu kuuma tee pealt. Peeter ja Aavo püüdsid korraldada südaööl hümni laulmist - ei õnnestunud. Aga poolakad laulsid see-eest sünnipäeva laulu. Lobisesin venelannadega - raske oli, teades, et nad saaks vene keelest palju paremini aru. Mingi hetk peoseltskond killustus suitsetajateks ja joojateks. Kuna mina kumbagi kildu ei kuulunud, sättisin kodu poole. Uksel nägin veel Hansu, viitasin vabandavalt uneajale. Meid pealt kuulnud estofiil soovis mulle "Ilusaid unenägusid!" Armas.
Säuksu oli veel ärkvel. Ilmnes, et talgi polnud igav olnud: olid advokaadihakatisega lobisenud. Kogu solvumist tal siiski peita ei õnnestunud. Lohutasin, et oli tavaline poola pidu.
Päeva jooksul oli ta oma blogi alustanud. Täna küsis minu blogi aadressi - o-oo. Praegu vingerdasin välja, aga kui veel jutuks tuleb, olen sunnitud tsenseeritud variandi välja andma. Ei taha.* Mobla
** Kuidas läheb?
*** Pakihoid
**** Me läheme Eestise!
- Ehhh? Kuidas palun?
- Ah-noh. Suur sünnipäev.
- Homme.
- Tuled sa kaasa?
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen