H. importimine.

Peale kontserdi pidime meie H.-ga Bremenisse suunduma ja ülejäänud punt tagasi Lüneburgi. Mulle tundus, et raiskasime aega, aga paistis, et seda tegid ka teised koori- ja orkestriliikmed. U-bahni* ootasime koos esimese viiuli, paari tšellisti ja kooriliikmetega. Rongide väljumiseni oli veel aega ja nii tegimegi F.-i soovitusel ja N.-i nõudmisel ühe teatrihoone all baaris kõik endale ühe õlle. Mulle tehti laulmise tõttu välja. Pärisin, et kui ma veel laulan, kas siis saan veel ühe õlle?

Rongis olime muidugi jälle koos koori ja orkestriga. Istusime esialgu H.-ga üle vahekäigu, aga tublid nagu me oleme, eriti mina kui tüütu välismaalane, õnnestus mu pinginaaber välja süüa ja varsti vaiksemini kõrvu istuda. Sõit oli pikk ning plaaniväliselt sai alguse H. karjäär als Strickerin**. Ta on enneolematult tubli, kiire ja hea käega õpilane.

Bremenis olime sunnitud tunnistama kolme kurba tõsiasja:

1. Me olime oma bussist maha jäänud, mis tähendas umbes 1 tunnist ootamist. Millest tulenes...
2. Meil ei ole lootustki jõuda Lilienthali enne peo absoluutset lõppu.
3. Me oleme vanad ehk meie ees kõndis üks väga lühike seelik.

Ja nagu Strickerin nentis: kui sa leiad, et kellegi sinuealise seelik on liiga lühike, siis see on vanadus. Hallipäisuse rõhutamiseks läksime Subwaysse... kuduma.

Kella kaheks olime Lilienthalis. Jõime köögis teed - istusime kappidel ja lobisesime ööbima jäänud peokülalistega, kuni advokaadihakatise välja vihastasime. Arvestades aega - imetlusväärne, et niigi läks. Hiljem kuulsin, et Advokaadihakatisel oli muidu ka sõimurohke päev olnud. Magama saime alles kell 4.

*Metroo

** kudujana