Öös on asju

Jaanipäeval sai seekord pisut ringi sõidetud, alustades Suure-Jaanist lõpetades Tartuga. Kooserdasime LR.-ga tema kodu poole, kui sünnitusmaja nurga tagant paiskus välja bemar ja peatus meie ees. Küsiti, et kus asub Püssirohu Kelder. Et me olime just ekstra vaaadanud, siis vastasin, et see on kinni.
- Kus kõik inimesed on?
- Pidu toimub Raadil.
- Kuidas sinna saab?
- Seal lõpeb pidu varsti ära.
LR. juhatab aga lahkelt teed. Autost vajub välja teine tüüp. Vaatab mulle otsa:
- Tsau!
- Tere. (Mis ma tunnen teda või?)
Ujub külje alla
- Ma olen TTÜ lõpetanud.
- (vänderdad - eile said järelikult diplomi) Palju õnne!
Tüüp1: Aga hüpake peale ja näidake meile.
LR: Me just tulime sealt.
Tüüp1: Me oleme Tallinnast ja sõitsime Pühajärvele, et seal pidi vinge pidu olema. Aga ei olnud. Igav oli. Teil ka siin midagi ei toimu. Kus kõik inimesed on?
Ma: Saaremaal.
Tüüp1: Mingit kohta lahti ei ole?
Ma: Zavood võibolla on.
Tüüp2: Mingi gay-baar?
Ma: Ei, kohalik.
Tüüp2: Ma tunnen Toomast - seda semiootikut.
Ma: (???) A.
S. juhatab teed Zavoodi juurde.
Ma: Ma ei tea kas Zavood on lahti.
Tüüp1: Aga äkki teeme ise peo!?
Ma: Kus?
Tüüp1: Sinu juures. (Naeratan piraajalikult) Sa elad vist ühikas. (Noogutan)
Autost on välja tuterdanud veel üks tüüp. Saab selgeks, et "Elasid kord kolm meest. Rool oli kõige kainem..."
Tüüp1: Tudengid olete ve?
Ma: Tartus on kõik tudengid.
Järgneva jutu käigus luuletame mõlemad LR.-ga mõne aasta taguse aja olevikuks. Et valetada ei ole viisakas, siis seda siin ära ei too.
Tüüp 3 on sättinud end LR. najale, nii et viimase väike kogu on minu silmapiirilt täitsa kadunud. Viga, mees. Hiljem kuulen LR.-lt et mees lausa abielluda olevat tahtnud. Autosse meelitamine on muutunud tüütuks ja mina konkreetseks.
Tüüp3: Teeme Sinu ühikas peo!
Ma: Ei - no Sinu viiks muidugi koju emale näidata!
Tüüp1: Miks te meiega ei tule?
Kirjeldan situatsiooni: 3meest, bemar ja 60 kilone Mätas. Tekib vaikus. Üllatav.
Tüüp2: Ehhee - ma olen 65...
Ma: (Keppjalg oled) Siis Sinul jõuaks silma siniseks lüüa!
Tüüp1: Tegelt me ei ole pahad poisid.
Ma: Usun. (See moment on mul isegi kahju) Aga täna on vale päev.
Tüüp1: Te siis ei tule meiega.
Ma: Ei.
Tüüp2: Niimoodi jääte ju vanatüdrukuteks (Tõlge: piprad olete)
Ma: Jah (Sina oled nüüd küll partii).

Päiksetõusu vaatan LR.-i meeldivas seltskonnas teed juues. Privaatpidu kestab kella 8-ni. Plaan on teha järgmine aasta üleni oma Jaanipidu - nagu vanasti. Paljude-paljude sõpradega.

Kulgev päev

Kella viieks silmad lahti ja kella poole kaheksaks napilt sissemaganud. Saa nüüd aru on see vanaduse või nooruse tunnusmärk.

Plaan koju minna läks ka vett vedama. Helistasin vennale, et mis tal plaanis. Rääkis teine artikuleeritud põim- ja palmiklausetega, nii et olin sunnitud üle küsima, kellega ma räägin. Igaljuhul minu ettepanekule koju minna küsis ta: "Mis sa seal üksinda teed?"

Mõistus?

Ae! Ae! Ae!

Pilt: К. С. Малевич

Grill-vol.1

Laagerdumised on maha jäänud, aga hooaja lõpetamisi on selle võrra rohkem.

Ei tahtnud end küll peale pikendatud tööaega kuhugi vedada, aga et "kodu" oli kaugemal, siis käisin ikka kohal.

Kui ma kõikide roheliste aedade kiuste kohale jõudsin, sain näha hubast korterit, mille juurde kuulus kena murulapp. Lõkke tegemisega oli juba algust tehtud, laud oli lookas ning rahvast tuli aina juurde.

Kohal oli ka koori ränd-kostüümielement. See on nagu rändkarikas, ainult et saba ja kõrvad. Teemadeks oli nagu ikka laul, lollused, poliitika, tervis, toit ning seekord uuenduslikult magamisjärjekorrad.

Enda kitra ma kaasa ei vedanud - keegi teistest polnud ka kaasa haaranud, nii et laulelus oli peaaegu olematu. Küll aga võeti südaööpaiku välja parmupillid ja üks kummaline savist puhkpill, et naabrite kodurahu ikka häirimata ei jääks. Mina õppisin läbi pihkude vilistama.

Koju sain jälle peale südaööd. Väljas valge. Und ei ole.

Leotatud

Juba teine laulupidu. Ma kahtlustan, et varsti hakkan läbi Emajõe tööle ja koju lõikama, sest alati kui vaja õues viibida kallab ülevalt nii palju vett kaela, et ma hakkan juba kuiva taju unustama.

Tartu laulupeo puhul ilmnes ootamatu rahva koondumine Tartusse. Käisid ka minul külalised ja hoolitsesid, et ligunenuna oleks mul soe söök laual ja hea seltskond ees ootamas. Sai isegi kitarr välja võetud ja naabritele piiratud koguses serenaadi lauldud.

Öösel ei paistnud nad minu järgi igatsevat - nii sai päiksetõusuni linnas ringi kablutatud ja inimesi hirmutatud.

Hingetõmbe paus

Kohvi järel käies kohtasin Triinu. Milline rõõm ja üllatus.

Nii palju siis vaiksest klimatiseerumisest...

Esimese tööpäeva puhul kastsin ühe kõlari kohvi sisse - õnneks jäi ellu.
Teise tööpäeva puhul olen saavutanud üldise tormamise trendi. Viha printerite vastu, nii et vaesed IT-mehed saavad minult telefonikõnesid algusega: "Mina enam ei jõua..." ja lõpuga: niu-niu-niu.
Üle üldine saamatus.
Tehnika kiituseks peab mainima, et peni kuvaril on tagasi ja käesoleva arvuti kuvar hakkab juba meenutama eelmise Browni liikumist.
ID-kaardi lugeja töötab ka. Nii tore - saab suuri arveid maksa.

Ahjaa, kolleegiga käristasime nimepäeva puhul jäätise välja, hoolimata teada tuntud kombest kingitud hobuse suhu vaadata.