5 päeva ja ? ööd

Viimased välitööd.

1päev.
Rööpmelisi teid oli õnneks mõõdukates kogustes. Manööverdusrõõmudest täielikult ei pääsenud, aga polnud ka kõige hullem.

Hädapärast olin sunnitud ka inimestega suhtlema. Nagu kiuste oli tegemist venekeelt kõneleva elanikkonna esindajatega. Õnneks oli tegu ka väga lahkete inimestega. Kuidagi - tagantjärgi mõteledes, huvitav kuidas? - sain ennast ikka arusaadavaks tehtud ja vajaliku info teada.

Jupijumal pääses meie "meeldivast" seltskonnast: ööbimine oli Nelijärve Puhkebaasis. Mõnus koht, eriti hooajavälisel ajal. Jalutasin peale õhtusööki järvele tiiru peale. Hostelli tagasi jõudes leidsin risti ukse ees lebava paksu kassi. Õnneks polnud kuri ja pääsesin ikka oma tuppa.

2. päev
Päev algas minu meeleheaks uudisega Tartu päästeteenistujatelt: "Vaatasime aknast välja ja seal see linnuke jalutaski."

Mõõtmiste algus oli jõe ääres, päikse paistel, mõnusa tuulekese meelevallas, paljutõotav.
Edasised punktid sattusid olema mingil kaitseväe harjutusväljakul. Oleksin lolli nägu tehes sinna sisse tampinud, kui just kiivrite ja relvadega mehed mustas seal ringi sibanud poleks. Hiilisin siis okastraadita piiramata alal: mõtlesin küsimustele rumalaid vastuseid ja lootsin, et ei satu tule alla. Ringi tuterdamisest tulenevad vigastused piirdusid õnneks raudlatile komistamise ja pisukese puusa väänamisega.

Samal päeval asusime ka tagasiteele. 2. momenti.

- Järsku tuli väsimus, peaks kuskilt kohvi ostma.
- (Vaatan hirmuga: ta on aegalane - ja kui järsku väsimus tuleb, siis on oht et kukub käigukangi peale) Kui väga vaja on ma võin ka sõita.
- Ei NII hull ka ei ole.
- Aa. (Nii et selleks peab olema mingi maavärina sarnane loodusnähtus või?)
Statoilist saab läbi käidud. Käike vahetan mõnda aega mina.

Silohoidlatest sõidame mööda.
- Aa-appi kui jube. Võtab kohe silma märjaks. Ma pean kinni.
- Ei pea! Mida Sa teeksid? Uksed aknad lahti, et veel rohkem haisu sisse lasta?
Mõne aja pärast tuulutame autot.


Veel samal õhtul käin sõpradega Emajõe ääres Volbritähistamisi vaatamas. Säästuajast tulenevalt kestab ilutulestik lühemalt kui eelmine aasta. Mulle sobib: väävli haisu vähem ja tavaliselt jõuan ma ka lärmist tüdineda.

Kevadpühal käin ühe sõbranna sünnipäeva tähistama. Kell 2 saadetakse mind sealt viisakalt laulu saatel koju...


... et ma saaksin 5.20 südametunnistuse ajel silmad avada ja 5.40 Muhu poole väljuva bussi peale liduma hakata. Üllataval kombel jõudsin. Bussijuhti oli rõõm näha. Rõõm oli näha ka, et mul riided seljas olid. Nagu kiuste tee peal magada ei õnnestunud. Mina supermagaja, aga näe silm kinni ei püsi.

Regulalt maha astudes ootasi Pille ja Mps mind sildiga ja minu esimene sõna oli: Süüa! Nõudmised ka rahuldati ning suunduti tööpuisniidule (et mitte ütelda tööpõllule). Päeva peale saabus tööjõus ka lisa J. ja Laisiku näol, kes ühtlasi ka kehakosutust tõid. Laisik tulenevalt oma olemusest ronis ka ühe puu otsa. Ma arvan, et tegu oli osalt inspireeritud ka õela meriski teguviisist, kes Mps koti puu otsa viis.

Peale grilli käisime vaatamas Laisiku telekuulsusi ja mitte niivõrd kuulsusi. Selline ootamatu osaks langenud õnn tekitas minus skleroosihoo - unustasin oma rahakoti Laisiku autosse. Piinlik.

Orissaares meenutasime veel vanu häid aegu ja tähistasime talgute kordaminekut. Hommikul pandi mind üllatava aeglusega bussile, mis St. Olale viis (õnneks ei olnud paha olla - vaatamata sellele kuidas Laisik seda praami kutsus).
Pärnus külastas meid pileti kontroll. Kilngi-Nõmmes ärkasin tüütu hääle peale: "Me oleme Kilingi-Nõmmes!" Tahtsin juba käratada, et minu pärast olge kus tahate. Ups - kontroll. Sealt edasi enam magama ei jäänud.

Koju jõudsin õhtu hakul, mis minu mõistuse järgi pidi juba südaöö olema.