Säuksu tuli Maltalt tagasi. Seekordne reis leidis kiitvama hinnangu. Siinne eluolu tekitas aina pirinat. Küsimusele, kas ta ka kohvi soovib, sain vihase vastuse:
"Ei! Kas meil peale kohvi ka midagi SÜÜA on?!"
Miks ma üldse vaevun? Massohhism? Õppimisvõimetus? Lollus? "Tahad ma teen midagi?"
"Ma otsin endale parem leiba. (Altruistlik lurin ninaga)"
Peale kuuendat küsimist selgus siiski, et külmalt alla neelatud viinerid polnud kõhtu täitnud. Rikutud tujust kokkasin aedvilja hautist. Pirinat see paraku ei lõpetanud. Enne küsimuse "Sa ka siin?" järjekordset saabumist lasin jalga.
Igav-haljas postituse osa.
Ilm oli kevadiselt jahe ja päikseline. Õhtu oli saabumas. Õhk jahe ja kõdunemislõhnaline. Põnnid mängisid õues. Aedasid korrastatakse. Lumikellukesed õitsevad viimaseid päevi. Krookused näevad veel päris kobedad välja. Mõned majaäärsed haljastuspõõsad on õiteilus. Hoolimata suurtest ponnistustest lehed ei taha vist kohe kuidagi tulla. Parki koristatakse. Ja kõik see kokku paistab ikka linlik ja steriilne. Vaatamata sellele, et tunnen silo lehka ja näen parte savikallastega kraavis kiirust arendamas. Isegi üks 10 peegelpeeline metskitse kari oli.* Plaanisin kõndida surnuaiani, aga külm hakkas, nii et jääb mõneks teiseks korraks.Kodus on meil lastevanemate koosolek: Suslikul on ema ja onu autoga siin ning Antroobil isa. Inimesed, keda sa ei tunne ei tea ja kes ei saa aru mitte ühestki keelest, milles sa räägid. Vähemalt Säuksu oli magama jäänud. Suslik ootas Irinat külla. Kokkulepitud ajaks inimest aga ei kuskil. Telefoni vastu ei võta. Käisime siis autoga otsimas, et ehk on ära eksinud. Ei leidnud. Lahenes siiski kõik hästi - oli teine lihtsalt bussist maha jäänud ja telefoni ära lõhkunud.
Küpsetasin. Ei saanud kaubandusliku välimusega. Aga rahvast piisavalt palju, et küllap süüakse ikka ära. No peaasi, et endal kergem sai.
* Kits ei olnudki nii metsik kui ta peremees.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen