Säuksu tuli Maltalt tagasi. Seekordne reis leidis kiitvama hinnangu. Siinne eluolu tekitas aina pirinat. Küsimusele, kas ta ka kohvi soovib, sain vihase vastuse:
"Ei! Kas meil peale kohvi ka midagi SÜÜA on?!"
Miks ma üldse vaevun? Massohhism? Õppimisvõimetus? Lollus? "Tahad ma teen midagi?"
"Ma otsin endale parem leiba. (Altruistlik lurin ninaga)"
Peale kuuendat küsimist selgus siiski, et külmalt alla neelatud viinerid polnud kõhtu täitnud. Rikutud tujust kokkasin aedvilja hautist. Pirinat see paraku ei lõpetanud. Enne küsimuse "Sa ka siin?" järjekordset saabumist lasin jalga.
Igav-haljas postituse osa.
Kodus on meil lastevanemate koosolek: Suslikul on ema ja onu autoga siin ning Antroobil isa. Inimesed, keda sa ei tunne ei tea ja kes ei saa aru mitte ühestki keelest, milles sa räägid. Vähemalt Säuksu oli magama jäänud. Suslik ootas Irinat külla. Kokkulepitud ajaks inimest aga ei kuskil. Telefoni vastu ei võta. Käisime siis autoga otsimas, et ehk on ära eksinud. Ei leidnud. Lahenes siiski kõik hästi - oli teine lihtsalt bussist maha jäänud ja telefoni ära lõhkunud.
Küpsetasin. Ei saanud kaubandusliku välimusega. Aga rahvast piisavalt palju, et küllap süüakse ikka ära. No peaasi, et endal kergem sai.
* Kits ei olnudki nii metsik kui ta peremees.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen