Punane tuba

Arvestades, kui pahasti kõik oli, kui valesti ma kõike tegin ja kui mõttetu ma paistin ja kui.....,
siis on lausa ime, et see tuba ikka tapeeditud sai.

Ootan pikisilmi kapi kohal olevate paanide alla rullumist.

Tapeetimine (katse 5) - kergelt ebaõnnestunud katse

Seekord on käeharjutamine Pärna teise toa peal.
Kena tuba 4, nojah, mitte kõige sirgemat seina ja üks kapp. Aga arutamist kui palju.

Esimese hooga kästigi mul kapi otsa ronida ja pahteldama hakata. Pole varem teinud, aga kui kästakse, siis kus sa pääsed.

Tapeet on seinas heledam kui rullis.
Nurga paan läks kenasti paika.
Peegli konks jäi täpselt kahe paani vahele.
Samas n.ö. lihtsad paanid, mis tuleb lihtsalt seina tõsta ja muretu, paika ei lähe. Painuta külgi vastakuti ja silu aina kortse välja.
Lisaks kõigele muule avastan, et olen kuidagi närviline ja viril. tv, hea hing, hoidis veel mõistuse juures.
Nagu kõigest veel vähe oleks, saan ma hakkama nn. Lotta-paaniga - paani eelmise vastu painutades tõmban eelmiselt paanilt nurga puru. Eelmine paan maha, terved osad akna kohale ja uus asemele. Silumise käigus tõmmatakse ka paika painutatud paan lahti - kogu vaev vastu taevast. Terve õhtu on süüdlase nihelemine sees.

Peale söögipausi jõuame panna seina veel ühe rulli. Minul õnnestub kontaktist sirakat saada - see veel nihelemisest puuduski, onju. tv suudab viimse minutini positiivsust üleval hoida. Ja vaatamata kõigele leiab isegi korteri elanik, et nii ilus - nii ilus ja paigutab mõttes mööblit sisse.

Loodetavasti on täna parem päev.

Pilt

Tervitus rongijuhtidele

Tegelikult oli eile halb päev rattaga liiklemiseks.

Jõudsin õigeaegselt rongijaama - ostin näksimist, logelesin niisama ja lugesin infotahvleid.

- Kust rongid väljuvad pole kirjas - ah, küllap on ronge vähe.

- Tapal peatub rong 11 minutit - oi, see on küll hea.

Seisin isegi õigel perroonil ja upitasin oma ratta peale - seekord siis täitsa ise. Järsku kuulsin pahaendelist - khatšš. Tõmbasin jala sisse ja - klikk. Samm üles poole ja ratas... ratas?

Mu vaene reisikaaslane on tagumist velge pidi ukse vahel! Sina tahavaatepeeglite ja suunatuledeta raudkosu! Ei liigu, üldse ei liigu! 11 minutit?!!

Tuleb kontrolör. Tähelepanu võitmiseks teretan ja olen valmis piletit ostma.

Teretab vastu, piletit ei paku. Vaatab mind ootavalt, et ma vabandaks, et ratast eest ei tõsta. Lõpuks vabandab minu eest, et saab pleki pükstelt maha küll, pole viga.

Mis mõttes pole viga? Mul on velg ukse vahel!

Järgmises peatuses saan ratta sisse.

Kontrolör meenutab, et õigus kül te olite vahekäigus ja teil on pilet.

Ja, aus jobu nagu ma olen: "Ei, ei ole." Edasi oma muredest.

- Mul jäi ratas ukse vahele. Kas Te Tartus peatute normaalse perioodi. Ma ei tahaks näha, et see teisipidi juhtub. Või palun öelge juhile, et peatustes pisut vaataks... või nii?

- Ukse vahele?

- Jah.
- Miks Te midagi ei öelnud!

- (Oot', kuidas mina nüüd süüdi järsku olen?! Sportlikust huvist:) Mida Te teha oleks saanud?

- Ma oleks teid aidata saanud!

- Kas rong saab siis sõidu ajal uksi avada?

- No mina, blondiin, muidugi ei märganud ka.

- (Hei-hei, ma olen küll räpane, aga endiselt naissoost. Ma olen ka seda vabandust kasutanud. Ei mõju. Ja teha poleks midagi saanud, eksole? Ja Sa ei tea, kas rongi uksed lahti käivad.) Öelge lihtsalt palun edasi.

- (Hakab piletit müüma) Kust Te siis peale tulite?

- (Vahin silmad punnis? Tegelikult ka küsid? Ise olete hooletud.)

- Eelmises peatuses?

- (Oot', kas ma lähema viie minuti sees mitte ei rääkinud, kuidas ma rongi uste vahel olin? Pobisen süüdlaslikus segaduses) Jah.

- Või Tapal?

- Ja-jah. (Sisse-sisse sain ma eelmises peatuses).

- X-kr.

- Kas kiirrong on siis sedavõrd kallim?

- Teil veab, et rataski tasuta on.

- Aa. Selge.

Ratas on õnneks veeremisvõimeline.

Jalakäiate sillal kargavad poisid tõukeratastega teele, nii et olen sunnitud röögatama, sest ausõna kannatust pole.

Pildil peaks olema kuju Texasest

Vastutuul ja Loobu 21

Seekord siis selline väike tarbesõidukene.Sünnipäeva eelõhtul helistas kursaõde, et küsida kas ma temaga tulen. Ütlesin, et seekord ei tuleks. Ta sai üllatavalt pahaseks, aga leppis olukorraga.

Hommikul kobistasin end teise rongi peale. Õnneks oli jalgrattureid veel, mistõttu rongile ratta tassimine oli lihtsustatud.
Tapal avastasin, et A4 kaart kajastas küll, kuidas kursaõe juurde saada, aga jättis täiesti halliks trajektoori, kuidas Tapa linnast välja saada. Sõitsin põhimõttel, et see tee on sile, lähen mööda seda ning põrutasingi valele poole välja. Lootsin, et küll viidad aitavad, aga ainus mille leidsin oli Loobu 21. Vaatamata kõigele sain õigele teele lõigata, kuigi eks oleks ka mööda suurt teed sihile jõudnud.

Ümberringi olid sahisevad või koristatud põllud. Ma küll väga ei otsinud, aga enamus maju paistsid ilusad suured ja hooldatud. Seekord kohtasin ka kõikide nende pisimatkade peale esimesi lahtisi koeri. Õnneks ei olnud nad väga kurjad.

Jõudsin kaardil näidatud kohta, aga ilmnes, et seal ei elanud minu kursaõde. Ei jäänud muud üle, kui talle eraldi helistada. Juhised viisid mind järjekordselt kaardilt välja. Õõvastav ikka kui A4-lt maha väntad. Järgmises koht paistis õigem, sest muruniiduk põrises ja koera kammiti - ilmselged sünnipäeva ettevalmistused.

Organiseeritud kultuurprogrammiks oli Viitna matkarada. Muidu istuti lõkke ääres, käidi saunas ja oldi mõnusad.

Läbi pargi, piki põldu.

LauluRästal on jäänud mulje, et ma olen sõltuvuses - spordist (ha-haa). Nii hull see asi ka ei ole, aga kuni see mulle tervise peale ei hakka ei tõtta ma inimese enesekiitust kustutama.

Aga meeldivast.

Kolmapäeval kutsus LR mind rattaga Ihastesse sõitma. Et alustasime sõitu kaugelt peale tööaega, siis liiklus tihe ei olnud. LR, kes köhib nagu hobune, võttis endale mõtteks, et tema ongi krossisõitja ning võttis suuna parki. Peale männi roigaste ja kitseraja seal muud ei olnud. Sellise põrkamise sügavam mõte jäi mulle hämaraks, seda enam, et oli hirm J. ratast rikkuda.
Selleks ajaks kui tagasi jõudsime oli LR läbikülmanud, muuhulgas ka nälginud, lisaks sellele veel ka muidu mölisemine ja nii juhtuski, et ta PikaPajju ööbima jäi.

Vabariigi aastapäeval minu perel plaane polnud. Koju minna mõtet polnud. Venna poole ka mitte.

Tegime LR-ga veel ühe väljasõidu - Ilmatsallu (ca 30 km).
Ilm oli sõitmiseks väga hea, kuigi vaata kust mätta otsast tahes - sügis on. üks kord eksisime pisut teelt. Et põige siiski asjaette läheks käis LauluRästas õunaraksus.
Ilmatsalu paisjärvede ääres sai pikem peatus tehtud.
Tagasi teel tekkis LauluRästal miskipärast tunne, et peaks seenele minema. Kui vaja, siis vaja. Üle viljapõllu ja kraavi me metsa kalpsasime. See oli kõige seenetum mets, mida annab ette kujutada.
Sõidu lõpuks maandusime LR-i pool. Kauplesin talt ühte raamatut, mille saabumise Tartusse ta orgunnis. Seega jäin ootama. LR tegi kooki ja aja laiaks löömiseks tagusime kaarte. Väga ebahariv õhtupoolik.

Öösel üle silla oma residentsi poole vändates mõtlesin, et seekordne sõit oli LR-i tervisele tõenäoliselt kurjast.

Kas sügis?

Kena oli küll nädalavahetusel kodus metsas seenel ja marjal käia, aga paistab, et ilm ei kavatsegi enam suveks tagasi pöörata.

Sellest on küll väga piinlik kirjutada, aga...

Hommikul kell 5. pakkisin kodust nagu ikka head paremat kaasa. Seal hulgas ka eile korjatud mustikad. Need otsutasid aga vabaelu elama hakata ja nii sain ma hommikul kell pool kaheksa juba pesu pesta.

Plekid sain valuvõtetega (piimaga) ikka välja.

Ja süüdistada ei olnud ka kedagi teist kui ennast. Võib ikka mõni inimene tuhm olla.

Pilt

Deep Blue

Jõudsin ikka viimaks Tartuffile, nimelt ülal mainitud filmi vaatama. Ei tea, kas selle filmi õige koht ikka oli sellel festivalil. Mingit hirmsat ajuragistamist või keskendumist see film nüüd ka ei nõudnud. Õhtu meeldivam osa oli pigem see, et sai sõpradega koos oldud. Kus on sinna tuleb juurde. Filmi vaatamisel kohtasin veel oma kursaõdesid ja kui pärast Ristiisas istusime, kus mina ühte soomlast hirmutasin, ilmus välja tv ja mitte üksi. Mina ässitasin teisi edasi tantsima minema ja ise lasin läbi vihma jalga. P i d u r.
Nädalavahetusel käisin kodus, et valmistada ette lollusi esmaspäeva varahommikuks.