Rahustuseks

Kuna mitmelt poolt kostub kõhklusi.
Kõik, mis on postitatud enne 1. märtsi jõuab minuni.

Punk on põhiline

Saksa keelest oli eile ootamatult Abschluß* test. Ei tundunud eriti raske olevat, aga viimases hädas oleks olnud ka bingolotona lahendatav. Hans ja Pavel olid ülemeelikus meeleolus ja arutasid ettekande ajal, kui vana Maria ikka olla võib ja kui kuum tükk ta ikka on. Ühesõnaga meie lauast kostus ebaviisakaid naeruturtsatusi.

Natuke irinat ka, kuna mul tegelikult midagi asist öelda ei ole. Anloogseid tüüpe (<--) võib Hauptbahnhofi ees kohata. Suuremalt jaolt on nad siin küll rohelised. Nad täidavad kodutute rolli. Nad paluvad "ein bißchen Kleingeld"** endale ja oma koerale ... või kolmele. Ja aeg-ajalt, kui liiga kauaks ühe koha peale seisma jääda, tüütavad nad sind lihtsalt oma tähelepanuvajadusega. Kummaline - ometi on ju sakslased nii suhtlejad, et sellest ei peaks puudu tulema.

Näiteks tuleb ette üle bussi läbi telefoni oma pere- või rahaasjade arutamist.

Lõik ühest telefonikõnest muidu täiesti vaikses bussis.
"Hallo Schaz. Jaa ich bin bei Frisör gewesen. Meine Haare sehen jetzt total scheisse aus!"***
Mees lõpetab kõne ja surub mütsi endale pähe.
Ees istuja: "Te ju teate, et bussis kõik Teie soengut vaatasid?"

* lõpetav
** natuke peenraha
*** Hallo, kallis. Jah ma käisin juuksuris. Mu soeng näeb nüüd totaalselt -(tsenseeritud)- välja!

Luukamber

Seoses sellega, et mul oli kooriproovidest puudutud rohkem kui 2 korda, sain luukambrisse. Siin puhutakse sellised asjad nii suureks, et rambipalavik tuleb juba jutust peale.

Pidime suures saalis kahe takti kaupa ette laulma. Ehmatasin isegi oma hääle peale. Ma ei taha teadagi, mida koorijuht mõtles, aga lubas esinemisele.

Vahepalana: Rahvas kõlkus uksel ega tahtnud peale mitmendat mainimist seda sulgeda. Poleks mind ennetatud, oleks tugeva aktsendiga kuulda saanud järgmisi ridu:

"Die Tür bitte schliesen. Wenn ich schon in diese Hölle sein muss, will ich es mindestens warm haben!"

No ja peale kontrollivat/karistavat luukambrit oli veel väike luukambrike neile, kes koori õppeainena läbivad. Parema hinde, kui 3, saamiseks oleks pidanud ette laulma. Mina hinnet ei vaja ja tean oma aldi hääle väärtust ilma selletagi.

Koju jalutades leidsin 22 senti. Ehk oleks rohkemgi leidnud, aga korjasin üles need, mis teele jäid, ega hakanud oma õnnega mängima.

Ilm on väga soe - nagu, muru-haljendab soe. Kõht on täis - nagu Mensa-kanasnitsel täis. Homsed mured on homses.

* Uks palun sulgeda. Kui ma siin põrgus juba olema pean, tahan ma, et siin vähemalt soe oleks.

Kinki!

Tegemist on 100. avaldatud postitusega. Minu saabumise kuupäevast on möödunud 4 kuud. Kohapeal olen viibinud küll mõnevõrra vähem, nagu te teate.

Teades oma asajaajamise kiirust ehk pigem aeglust. Käivitub projekt:

"Nänni!?"

Sisu: Mõelda välja, mida Mättalt kingiks tahta, kui ma siit üks kord liikuma peaks hakkama.

Viimased proovid

Viimased paar päeva olen tegelenud koolitöödega järjepeale jõudmisega.

Päästsin muuhulgas ühe indialase presentatsiooni tegemisest. Igakord kui kokku saime rääkis tema oma perest, toidust, muusikast, ükskõik millest, ainult mitte meie ettekandest. Ma tundsin end tõelise tüütusena viies juttu jälle kooli peale tagasi.
No ja kui neljapäeval oma kirjutatud üllitised tagasi sain, siis küsisin, et mis meie ettekandest saama. Selle peale arvas pr. Tammepuu, et pole aega - pole vaja, sul nagunii kõik ülejäänud kodused tööd tehtud.* Indialane raputas rõõmust pead.**

Esinemine läheneb ja kooriproovid toimuvad. Ka nädalavahetuseti. Ma pole varem sümfooniaorkestriga laulnud (all: unsere erste Geiger ***). Põnev on. Meie dirigendile (vasakul) tuleb tõesti au anda. Võttis ikka aega enne kui taga harjusin. Aga kuidas tal orkester käe all on, on lausa lust vaadata. Koor laseb aeg ajalt luuslanki, aga võibolla mulle ainult tundub nii. Eks esinemisel ole kõik tähelepanelikumad. Seegi pole kaugel.

Ilm ongi pahaks jäänud. Pidevalt sajab ja puhub tuul nagu elaksime rannikul. Raadiost on uudised üleujutustest ja evakueerumistest.

*Mu saksakeel on endiselt ülivigane, nii kõnes kui kirjas.
** NB! Neil ju vahetuses.
*** Meie esimene viiul.

Radioshow

Seekord jõudsin isegi kohale.
Elasin ilusti üle. Rääkisin iseendalegi üllatuseks saksa keeles. Tõenäoliselt küll väga vigases saksa keeles. Õnneks oli rahvast nii palju, et väga palju juturuumi ei olnud. Eesti esitajatest võtsin kaasa The Sun'i (Säuksu plaadivarudest) ja Jääääre. Kihnu Virve olin kahjuks kapi põhja kaotanud, see oleks sensatsiooni tekitanud, kui keegi stuudios üldse midagi tähele oleks pannud.
Peale muusika põigati veel poliitika-, toidu- ja sõprade teemadele. Linnuke kirjas.

Eestikeelseid laule pole tükk aega kuulanud. Läbi külma ja vihma koju jalutades, kummitas "Fado, fado, fado..."

Kevad

Sadas vähemalt kolm päeva. Nüüd on jälle päike väljas. Ilm paistab päris kevadine, ilma mulla lõhnata ja jahe, aga kevadine ikka. Ainult vahepeal, kui tuult tõstab, meenub, et tegelikult on talv.

Seoses suurte veekogustega on Harzis maalihked ja veel praegugi võib raadiost kuulda uudiseid tõusuveest. Lund, mille pärast iriseda, neil siin ju ei ole.

Täna hommikul läks Säuksu koju tagasi. Enne minekut jagas veel SL-ga maid. Nujaa. Säuksu peaks sõbrapäeval jälle korraks tulema.

Täna sai kogu üür ära makstud ja minu üllatuseks ma päris püksinööbiks ei jäänudki.