Sõitlemisest ühe hooga

Ausalt öelda pole mitu nädalavahetust kodus käinud. Oma panus kodutöödesse suisa andmata. Nädalavahetus hakkas kiskuma väga seda nägu, et jälle teen luusi. Reedel vedasin siis end vastu plaane bussiga koju. Bussisõit oli taaskord hariv - purjus vanatädi võitles oma kodanikuõiguste eest. Noorte ja vihaste kaasreisijate abil kujunes tõeline dia... ee... polüloog.
Kodus oli aga mõnus. Sügis kui seene- ja saagikoristus aeg on tulnud. Laupäeval loobusin selle tõttu isegi Võõpsu kalalaadast. Õhk on juba karge külm ja klaar.
Sünnipäevast ma ka loobuda ei tahtnud ning võtsin ette sõidu liinil kodust-Tagametsa. Minu lohutuseks hakkas sadama, mis kitsega sõitmist kergemaks ei teinud. Et ühendada lõbusat meeldivaga hilinesin sünnipäevale, et käia kalal. Saak oli küll kesine, seda enam, et muist kala sumba pilust välja vingerdas.
4 tunnise hilinemisega olin teistest mitme ringiga maas. Aga pole viga enne sauna ei tule söömisest joomisest midagi välja. Saunast oli kahjuks vaja üle õue tiiki joosta, aga vähemalt oli tiik olemas. Hommikul enne sõitma hakkamist see mind võib olla päästiski - sisikond võttis peale ujumist kenasti kere mõõtmed - täitsa inimese tunne tuli tagasi.
Koju jõudes olin oma plaanist pisut maas, aga puuriit sai ümber laotud ja seenelgi käidud, kuigi viimased seened kobamisi korjatud.

Töösõit-öösõit

tb oli eelmise päeva praamisabas ootamise ja kaasreisijate vingumise kenasti välja kannatanud. Teadmine, et mul on järgmine päev vaja umbes pool sellest maast sõita ei pannud mind asendusrooli otsinguil just entusiastlikult kätt tõstma, nii et sõitis Liina. Mina magasin hambad laiali.

Järgmine päev ei olnud magamisele lootagi - 4 tundi sõitu. Minu kaardilugeja, kes tõenäoliselt oleks ise sõites vähem närvi kulutanud, oli vähemalt heal tasemel. Ajaarvestusega olin pisut puusse pannud ning selleks ajaks kui linna jõudsime ei näinud kahjuks enam tänavanimesid lugeda. Parkisime end neuroloogilise rehabilitatsiooni keskuse parklasse ja kobisime promeneerimata õhtale.

Teisipäeval, peale koolitust, sama rada pidi tagasi. Uni tuli küll hirmsasti peale. Kuigi kehv, sai Dracula kõrtsi kohvist pisut kosutust. Et seejärel end parkida risti oma sõiduritta rongi ootama. Mu kaardilugeja lohutas küll, et kõik on korras ja su auto tagaotsa ära ei rihita, abi sellest suurt ei olnud.

Lõpp hea, kõik hea. Tööauto terves tükis praeguseks üle antud.

Pulmatrall

Karantiinist toibumiseks pole paremat varianti kui heita end koheselt rahvamassidesse.

Maailmaparandaja abiellus Mpsiga. Nagu ikka teatavate suursündmustega seoses sai jälle Saare poole suundutud. See Saarele sõidu ekstra õhkkond hakkab mullegi juba mõjuma. Lootsin lahedasti magada, aga sellest ei tulnud vist seekord midagi välja. Lobisemist oli küll ja rohkemgi veel. Ei usu, et juhile oleks teekond sama kiirelt kulgenud kui sõitjatele, aga tögada sai taaskord no ikka parasjagu. Virtsus veel irvitasime, et peaks pruutpaarile helistama ja kuulama kas neil süüa on või võtame neile ka purksid.

Olime kenasti graafikus, praamiga üle ning teisel pool juba seltskond ees ootamas. Natuke unelemist, pea kammida ja puhtad riided selga. Seekord ei tundnud ma end sugugi nii hapra ja kenakesena kui eelmine pulm. Kuressaare lossis olid juba tuttavad näod end ilusti üles rivistanud. Loodetavasti ei kostnud meie nihelemine ja kihistamine eesridadesse ega rikkunud pidulikkust. Peale "jah"'e oli fotusessioon.

Pulmarongiga Suttu, et teepeal saaks testida, et kuidas ma karantiinist välja olen tulnud - päris edukalt. Sutus istutas noorpaar oma puu, uue nime auks ja külalised matsutasid vana nime ära süüa. Keset rohelust olid noorpaar muidugi nii kenad nii kenad aga mis veelgi meeldivam, et rahulikud ja omas elemendis.

Kuuldavasti olla pulmatrall tiheda ajagraafikuga olnud. Õhkkonnast seda küll tunda ei olnud.
Bänd mängis leebeid viisikesi, aga õnneks saime Liina liikuma nii et tansimata ei jäänud keegi. Rahvast lollusi tegema ei sunnitud, kuid mängudest puudu ei olnud. Need, kes tola tegid teevad seda nii kui nii iga pidu.
Ärgu noorpaar solvugu, aga õhtu lõpuks tundus nagu oleks kambake eksprompt kokku saanud ja kaks meist lihtsalt ilusamad ja õnnelikumad kui teised.
Hommikul kell 5 tuterdasin turvava bande saatel, et mitte ütelda sabas, magama.

Tööarvuti ei lase pilte lisada.

Palju rõõmu ja rutiinivabu päevi noorpaarile edaspidiseks.

Karantiin

Nagu ikka, kui vaba päev tulemas. Mina tõbine ja siruli maas. Seekord oli küll vaba päeva eelne, võiks mainida, et väga kiire, tööpäev kõige hullem ja vabal päeval, vaid järelkaja.
Selle järelkaja tõttu istun linnas karantiinis ja ei näe sugulasi keda sõna otseses mõttes pole aastaid näinud ega näe ka aastaid peale tänast päeva.

Nõia elu.

Nädalavahetusel, siis kui teised ühe tüdruku pidu pidasid sai mõnusasti laulus jälle laagerdatud. Kuigi kindlasti ei puudunud lauluannus ka sellelt teiselt peolt.

Reede hommikuks olin valmis mõelnud, et kogu organiseerimine nõuab teatavat töötundide teisaldamist. Lisaks olin valmis mõelnud, et kuskil on üks kass, kes külastust vajab. Lotta oli märksa erksam kui õhtuti. Seekord ei väänanudki end küüsi pidi kuhugi kinni, et siis mulle etteheitvalt otsa vaadata ja kräunuda.

Tihedalt täistopitud Mitschus kihutasime Illuka mõisa poole. Meeldivas seltskonnas kulges küll tee kiiresti, aga laagri avamisele jäime ikka hiljaks - juba nad laulavad.

Õhtuks oli kohe bändiga tansulka organiseeritud ja nagu ikka - algul ei saa vedama, siis ei saa pidama. Magama sai umbes 4 ja 5 vahel.

Peale pikka meelitamist sai minu kidra tenori telki magama ja ma ise sõbrantsi telgi eeskotta.

Kell 7. - klõps silmad lahti. Kahjuks oli ujumiskoht kaugel, muidu oleks sealt läbi sulpsanud. Arvasin, et ilma kohvita ma nii moodi kaua vastu ei pea ja kukun lõunaks ära. Lõunal sai aga ainult ujumas käidud-ekseldud. Peale mida joonelt tagasi proovi.

Õhtul olid mängud ja tansulka makimuusikaga ning näiteid issanda loomaia mitmekesisusest. Ei kurda.

Järgmine päev jälle klõps kell 7. silmad lahti.
Proovid. Siis kontsert, rohkem endale kui kuulajatele.

Mitte-asjaosalised ei mõista ehk seda, aga ülimalt lahe laager oli. Nalja sai, targemaks sai.

Pilt: minu perearstilt.

Was gibt es da, überhaupt...?

"Suvi, kiire aeg, ei ole paremaid back'i lauljaid"

Et ma olin mitmelt poolt ettepaneku saanud, siis käisin kontserdil "Tuulevaiksel ööl" - Tätte, Matvere, Koikson, Maarja-Liis Ilus, Udupasun ja suur rahvamass, mida vaadates tekkis hirm, et on hr. Tätte tervisega ikka kõik korras.
Alguses püüdsime endid pingile pressida, aga siis piknikustasime hoopis muru peal. Päris kontserdi alguses oli hetk, kus mingi heeliumballooni ventiil midagi plahvatuse sarnast tekitas. Vaatasime murult üles ja nägime rahvast paanikas tõusmas ja tekitamas meie poole ründavat inimlainet.
Meie neljane punt istus aga ammuli sui. Peale laine mööödumist arutasime, et küll ikka jooksid sarnased mõtted läbi pea. "Mmmm... seltskond, on nii meeldiv, et praegu isegi koos hukksurma saada, poleks kahju!"