Montag, 13. Juli 2009

Koeraomanikuks

Laupäeva tõbitsesin puhtalt maha. Ilm aitas kaasa.

Pärast pühapäevaseid toimetusi askeldasime veel köögis. Tips, va saunapelgur, jäi verandale. Mingi aeg hakkas ta haukuma, me arvasime, et reguleerib linnuliiklust. Peagi läks aga haukumine kurjaks. Läksin siis vaatama, et mis lahti. Kõndisime 3 tiiru ümber hoonete ja viimasel tiirul loperdas meile vastu vot selline lumivalge lontu. Oli päris sõbralik, aga kodu poole koos minuga jalutada ei tahtnud, leidis et tal Tipsi seltsiski huvitav.
Kena koer oli, ilma rihmata, hoitud ning paistis lihtsalt jooksus olevat. Panime oma koera koduaresti. Tips siis magas kümmekond minutit pea lävepakul, juhuks kui ründaja peaks köögiuksest sisse tungima. Üle 10 minuti ei kannatanud olla, sest ega lävepakk polstertatud ole.
"Ründajal" oli vist igav hakanud - öiseks jalutuskorraks oli ta kadunud.

Täna hommikul šokeerisin üht dirigenti saunavihtadega. Ta ütles ainult: "Oi. Oi-oi" Ma olen kindel, et ta oleks tahtnud isegi unise peaga mulle tappa anda.

Freitag, 10. Juli 2009

Tõbi

Gripine on väga paha olla. Tahaks, et keegi teeks pai ja joodaks kuuma kakaod. Selle asemel kulgen tööl, ajan näost keemiat sisse ja loodan, et keegi minu sõpradest mind selles seisus nägema ei juhtu.

Donnerstag, 9. Juli 2009

Kui siit pilvepiirilt

Kretiini naljad:

- Kas silopallid võivad köögivilja põllul olla?
- Ei, aga katteloor võib küll.


Eraeluliselt: Korra nädalas oleks vist soovitav kodus süüa ka teha. Vist.

Mittwoch, 8. Juli 2009

Kaugeltpaistev kiilaspäisus

Juuksuri juures käisin eile. Juuksur kohe alguses küsis, et kas ma viimasel ajal juukseid olen hakanud kaotama. Täitsa proff tädi ikka - ma ütlen. Lisasin, et lisaks sellele pole ma neid ka hommikul kamminud.
Rahul olen sonksiga.

Dienstag, 7. Juli 2009

Nädalat alga - torditükiga

Nädala algus oli tõesti tore. Pisukese puterdamisega kutsuti kooki sööma. Ilmnes, et töökaaslane oli abiellunud.
Läksin turule taignarulli ostma, aga sain hoopis rannapalli. Panime kolleegi hingeõhu sisse ja roos näppu - olemas. Millega rannapalli loogilisust põhjendasin, võib igaüks ise välja mõelda.

Nüüd olen siis tagasi töölainel. Enne ametlikke lõputunde tuleb alati hirmus unekas - laulupeo tüsistused. Nagu kiuste ei taha töö ka edeneda. Kõik nagu hallis valguses.

Montag, 6. Juli 2009

Üheshingamine

Laulupeo proovides juhtub nii mõndagi. Tallutakse varvastel, eksled ise, ekslevad teised, saad bussis laulmise eest peaaegu peksa, hõõrud jalad villi, laulad kõrvuti ooperi/vanaproua Häälevärinaga, seisad kõrvuti diagonaaltädiga, häbened oma kooriliikmeid, kes virisevad jne. jne.
Esinemisel kannab rahvamass Sind kõigest eemale. Satud võõraste keskele. Inimesed teisest Eesti otsast...
Laulad: "... mesipuuu poole..." ... ja tunned, kuidas Sinu kõrvalseisja, inimene keda sa tegelikult ei tunne, tasa oma sooja pihu sinu kätte libistab.
Pilt: ühest koorist kellega koos lauldud. Autorit ei tea.

Donnerstag, 2. Juli 2009

Kui mustavad udud

Sõbrad kutsusid vaatama. Peab ütlema, et kui mul sõpru ei oleks, oleksin läbinisti harimata, kultuurita, kirjaoskuseta.
Etenduse teine pool oli liikuvam - tõenäoliselt sellepärast, et tutvustamist polnud enam vaja ja liiguti ühe lõpu poole.
Ahjaa, lavastaja oli Baskin. Hea etendus oli - hobustega kappamist, karjumist, täpselt visatud rekvisiite jne. Ja loomulikult võrratu ümbrus.

Jõudsin rahulolevana koju.
Torkan võtme lukuauku, keeran - uks on lahti. Uks on lahti!?
Esimese hooga torman teise tuppa: arvuti alles, telekas alles. Koridori teel: külmik alles, gaasipliit alles, tolmuimeja ka. L. kohver. L. kohver - läinud! Olgu. Läinud! Mis seal olla võis? Dokumendid? - ei õnneks mitte. Raha? - ka mitte. Arvuti näe oli õnneks väljas. Fotokas? - võib olla. Rulluisud? - võimalik. Suveniirid ja mälestusesemed? - asendamatud. Pagan!
Ehk viis L.-i sõbranna kohvri ära? Helistan L.-le - ta ei võta vastu. Kui sõbranna oleks olnud, oleks mul telefonis vastamata kõne.

Istun tuimalt - mis nüüd? Helistan koju:
- "Tee politseisse avaldus."
- "Mille kohta? Lasin korterist punase kohvri varastada - ei tea mis sees on. Pean kinni maksma."
- "Elus tuleb ette."
Poleks tohtinud helistada, tal niigi muresid liiaga. Milline jobu ma olen.

Laman. Lagi. Nii ei saa. Riided selga ja õue. Tuhnin läbi prügikastid - tulutult. Randa. Ei paista et midagi oleks laiali loobitud. Võtan ette kõrvalmajade prügikastid - ikka ei midagi.
Kodus sunnin end magama, et täna hommikul sama punnsilmselt tööle tulla ja teha see õnnetu telefonikõne. No midagi, kui vaja, siis vaja.
L. on ehmunud. Kuid küsib siis, kas sõbrants siis ei käinudki?
Nii ma noorenesin hetkega 8 aastat. Milline jobu ma ikka olen.