Kulgev päev

Kella viieks silmad lahti ja kella poole kaheksaks napilt sissemaganud. Saa nüüd aru on see vanaduse või nooruse tunnusmärk.

Plaan koju minna läks ka vett vedama. Helistasin vennale, et mis tal plaanis. Rääkis teine artikuleeritud põim- ja palmiklausetega, nii et olin sunnitud üle küsima, kellega ma räägin. Igaljuhul minu ettepanekule koju minna küsis ta: "Mis sa seal üksinda teed?"

Mõistus?

Ae! Ae! Ae!

Pilt: К. С. Малевич

Grill-vol.1

Laagerdumised on maha jäänud, aga hooaja lõpetamisi on selle võrra rohkem.

Ei tahtnud end küll peale pikendatud tööaega kuhugi vedada, aga et "kodu" oli kaugemal, siis käisin ikka kohal.

Kui ma kõikide roheliste aedade kiuste kohale jõudsin, sain näha hubast korterit, mille juurde kuulus kena murulapp. Lõkke tegemisega oli juba algust tehtud, laud oli lookas ning rahvast tuli aina juurde.

Kohal oli ka koori ränd-kostüümielement. See on nagu rändkarikas, ainult et saba ja kõrvad. Teemadeks oli nagu ikka laul, lollused, poliitika, tervis, toit ning seekord uuenduslikult magamisjärjekorrad.

Enda kitra ma kaasa ei vedanud - keegi teistest polnud ka kaasa haaranud, nii et laulelus oli peaaegu olematu. Küll aga võeti südaööpaiku välja parmupillid ja üks kummaline savist puhkpill, et naabrite kodurahu ikka häirimata ei jääks. Mina õppisin läbi pihkude vilistama.

Koju sain jälle peale südaööd. Väljas valge. Und ei ole.

Leotatud

Juba teine laulupidu. Ma kahtlustan, et varsti hakkan läbi Emajõe tööle ja koju lõikama, sest alati kui vaja õues viibida kallab ülevalt nii palju vett kaela, et ma hakkan juba kuiva taju unustama.

Tartu laulupeo puhul ilmnes ootamatu rahva koondumine Tartusse. Käisid ka minul külalised ja hoolitsesid, et ligunenuna oleks mul soe söök laual ja hea seltskond ees ootamas. Sai isegi kitarr välja võetud ja naabritele piiratud koguses serenaadi lauldud.

Öösel ei paistnud nad minu järgi igatsevat - nii sai päiksetõusuni linnas ringi kablutatud ja inimesi hirmutatud.

Hingetõmbe paus

Kohvi järel käies kohtasin Triinu. Milline rõõm ja üllatus.

Nii palju siis vaiksest klimatiseerumisest...

Esimese tööpäeva puhul kastsin ühe kõlari kohvi sisse - õnneks jäi ellu.
Teise tööpäeva puhul olen saavutanud üldise tormamise trendi. Viha printerite vastu, nii et vaesed IT-mehed saavad minult telefonikõnesid algusega: "Mina enam ei jõua..." ja lõpuga: niu-niu-niu.
Üle üldine saamatus.
Tehnika kiituseks peab mainima, et peni kuvaril on tagasi ja käesoleva arvuti kuvar hakkab juba meenutama eelmise Browni liikumist.
ID-kaardi lugeja töötab ka. Nii tore - saab suuri arveid maksa.

Ahjaa, kolleegiga käristasime nimepäeva puhul jäätise välja, hoolimata teada tuntud kombest kingitud hobuse suhu vaadata.

Kalu kastmas ja taimi toitmas

Olen puhkuselt tagasi.
Et leidsin postkastist maailmaparandaja tehtud pildi, ei saanud mitte blogimata jätta.

Olen jõudnud kahtlustada juba mõnede kalade uppumist - telefonikõne hädaabiemale sellekohast infot ei andnud.

Täna on plaan jätkata traadi otsinguid ja pisipumba lahtimuukimisel appi võtta terariistad.