Sõltuvus on tore asi!

Nii hõikasin ma noormehele, kes üks öö TÜ raamatukogu ees mu käest suitsule tuld küsis.

Pärast mõtlesin, et oleks võinud peksa saada: ega ta ju teadnud, et ma tegelikult samal ajal kohvist unistasin.

Bürokraatilises pesas pakuti eile 2 torti, aga mina ei saanud kumbagi süüa. Üks oli isikliku kutsega mulle, mitte mu toakaaslastele. Et kuidas siis nii? Mis ma tegema peaks? Välja hiilima? Eriti veel kui vahel on klaas uks. Teine oli bossilt. Mõrudad tordid mõlemad.

Selle asemel sõin hoopis oma tuttava pool pannkooke ja siunasin situatsiooni.

On lauluaeg

Nädalavahetusel oli kooridega palju tegemist. Esinemine ja kokku langevad proovid... oo üllatust. Pühapäeval veel lisaks külastus laulupeo muuseumisse. Seal eriti üllatavaid asju ei olnud.

Pärast käisime gravitatiivkorterist läbi ja tegime süüa. Jah tõesti nad on teoks saanud:

Pudelipannkoogid

Kuigi minu eesmärk oli pigem katsetada, siis tegelikult ega mul liitrist suuremat õõnesanumat nii kui nii ei ole. Nii et sai ühendatud hea kasulikuga.

Gravitatiivne korter

Nagu Te teate ma hiljuti kolisin. Ja nii halba tehingut kui see pole ma tükk aega teinud. Kuigi korter on iseenesest aus.

Nagu ikka kukub võileib laualt reeglipäraselt: või alla poole. Minule üllatuseks on sellel korteril gravitatiivne keraamiline kraanikauss. Tõenäoliselt peabki see nii olema, aga ma iga hommik hambaid pestes saan seda korra ehmunult püüda. Ükskord ma selle endale varbale kukutan.

Samas asi, mis korteris maakülgetõmbejõule alluda ei taha, on vesi. Mitte et see nüüd üles poole voolaks, aga vannitoas ei taha ta tulla kraanist välja ja köögis tahab ta minna igale poole mujale kui pestavate nõude peale.

Tuli siis valge mees, rajas siin raudse tee....

... Rahu lõpp oli see!

Miks ma tööle hilinesin.
Süüdlane pildil ->

Küll on hea kui on kedagi süüdistada.

Nii uskumatu kui see ka pole, seisin ummikus. Sõna otseses mõttes seisin, sest lumes istuda oleks külm.

Nimelt nüüd kui ma elan pärapõrgus (blogi järgi vaadates on tegu välismaaga), on vaja raudne tee ületada. Eile õhtul lipsasin küll kahe rongi vahelt läbi... ma illegaal. Täna hommikul sellist vedamist ei olnud.

Lapsena sai autos tihti rongi vaguneid loetud. Nüüd mõtlesin, et milline rongijuht stardib hommikusel tipptunnil. Seletus olemas:

Vaat meie istume autos ja loeme 1, 2, 3...37...
See rongijuht istus kindlasti mõnuga rongi viimase vaguni taga ja peale tõkkepuude tõusmist, hakkas autosid lugema 1, 2,3... 67...

Veel üks mõttetera minu kursaõdedelt: Kui Sust viimane vagun üle sõidab, oled õnnelik inimene.

Blog or not to blog?

See ei ole nüüd küll VIISakas...

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Lõpetasin põhikooli. Rääkisin veel rohkem kui praegu. Jah,... see on võimalik
2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast
1. Notari aeg kinni panna.
2. Lasta endale kleit õmmelda.
3. Korralikuks hakata.
4. Külastada tervet rodu inimesi.
5. Tapeetida koridor.
3. Lemmiksnäkid?
Kilu võileibadest šokolaadini väljaarvatud oliivid ja halvaa.
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Võtaks laenu.
5. Kohad, kus oled elanud?
Kodus.
Vanavanemate kodus.
Parksepas.
Tartus: Anne tänav, Välja tänav, Tiigi tänav, Unistaja juures, J. & L. juures, Narva ühikas, Purde ühikas.
Mõned nädalad on peavarju antud Rahu tänav ja Tammsaare tänav, Pärna tänav, Vaba tänav
Saksamaal: Auf dem Kamp
Dokumentatiivselt lisaks ka oma töökohas.

Sõnamurdja.

Ikka veel

Minust jäi maha sissemakse. Money-money. Tegin Säuksuga juttu, et oled sa omanikuga rääkinud?
Tema ei saa.
Kuidas palun? Mida sa ei saa? Aga kas mina omanikule kirjutasin? Miks ma pean distantsilt, millegi sellise pärast ka veel muretsema? Kas mul muresid veel vähe? Ei, nemad ei saa räägitud, mittemidagi lubamise trend on tugev ja üldse on neil õhku palju.
Kirjutasin omanikule kirja, saksa keeles, vihjates läbi lillede, et te kõik seal olete kari nõdrameelseid. Pole veel vastust saanud.

Säuksust...
Oota Sa! Ma tean, kus Sa elad! Vennaarm on lõppenud!