Sure maha!

Vastu tulles sõprade palvetele.

Elva jõgi

Ei olnud ma hommikul just kõige kirkam, aga õnneks kantisid saarlased mu, hoolimata öisest unerahu segamisest, ikka autosse. Välja nägin ma tõenäoliselt hullem kui enesetunne tegelikult oli.
Lootsin, et mõla hõõrub villid uutesse kohtadesse. Tänu mehisele abile läks kanuude vette laskmine ikka päris ladusalt.

Sattusin Lumeussiga ühte kanuusse. Mul on tunne nagu oleks ta mul juba korra kaaslaseks olnud. Igal juhul tuli vahepeal ikka väga de ja vu peale. Nagu ikka ei saanud algul ei tema aru ega mina aru mida tegema peaks, mistõttu saime palju roostikus ragistada. Piinlikkusega pean tunnistama, et rõõmsast "Vana jõõgi, vana jõõõõgi"st, mis tagant kostus polnud ka suurt abi.

Jõgi oli päris kiire vooluga ja põnev. Oli ikka palke ka eest, millest mööda pidi rihtima. Kui ma aru hakkasin saama, et ma pean ka tööd tegema - õnnestus see meil lõpuks päris effektselt.
Jõel oli 3 tammi, millest mööda saamiseks tuli kanuusid natuke mööda maad lohistada. Oleks vist ka kahekesi hakkama saanud, kuid õnneks püsis matkaseltskond päris armsalt koos, nii et sellist nutuga segi vinnamist ei olnudki. See oli vist 2. tammil kui minu tüüri ründasid kurjad herilased, ajal mil ta erksa vesti välkudes põõsastesse ronis. 2 ja 3 tammi vahel oli tänu tb paatkonna kohavahetusele meil isegi võimalus olla mitte viimased.

2. võileivapausi ajal tegi Mps ilupilte ukerdavast Lumeussist. Kuigi meid ohustas paaril korral kummuli käändumine, siis suplus jäi ikka tegemata.

3. tammi järel olime õnneks jälle viimased. Üle laia vee kostus Nancy meelas hääl ja kui kääru tagant välja saime, ei näinud me omadest ühtegi erksat vesti. Küll aga oli kaldal lõbus seltskond. Kellele Lumeuss rõõmsalt toidutellimusi esitas nagu SwimIn-s. "Shaaashlõkkkiii, shaashlõõki!".
Siiski oli tegu märksa parema saluteeringuga kui 3 eelneva kalamehe puhul - "Aaappi!" (Mina lapseröövel, eksole)
"Aga veini?"
Nii osavat manööverdamist polnud varem nähtud. Varsti olime kenasti külgboksis ja mekkisime punast veini. Pulmaseltskond avaldas imestust, et me ainsad olime, kes peatusid. No, mis meil viimastel ikka kaotada.
Peale veini läks sõit ladusealt põõsasse. Aga vähemalt ladusalt.

Õhtul peatusime ja kuivatasime enne 1. tammi vihmast märjaks saanud riideid. Koos istuda oli ikka mõnus nagu alati.
Lisaks tähistasime Laisiku sünnipäeva. Palju õnne Laisik, kallis!
Ujusime ja lobisesime väiksemates, suuremates puntides. Aeg ajalt olime vastikud riigiametnikud ja aeg-ajalt tögavad sõbrad (eriti Mpsi ja Maailmaparandaja suhtes). Õhtul lõugasime "magajatele" armu andmata laulda. Mulle tundus, et laulud on ajapikku nagu rõõmsamaks läinud.

Elus esimest korda hakkas peale esimest lonksu maapind kõikuma. Järgi ei jäänud see enne magama suundumist, nii et olin sunnitud hoidma madalat profiili. Hea et vähemalt siiski.
Liinalt laenasin mati, ehkki külm ei olnud, oli ikkagi hea, et keegi kasvõi juhuslikult minu peale on mõelnud.

Hommikul, põhiliselt saarlaste vapra eeskujutõttu, sulpsasin minagi jõkke. Pean tunnistama, et vesi oli lausa külm, ning karjed mida ma kuuldavale tõin ei olnud just naiselikud. (Ülal pildil näha kananahk).

Teise päeva distants oli täitsa talutav. Kanuuistmed olid armulisimad seni kohtatutest. Kere lihased võisid valusad olla, aga tagumik kannatas täitsa istuda.
Olime taas vapralt viimased. Seekord tasus kohe ära ka, sest piisas kui me terve matka jooksul jõe risti ja põiki läbi sõitsime. Järve kalda sõelumine osutus esimese paatkonna ... hmmm... koormaks.

Kultuurprogrammi raames testisid Unistaja ja Jupijumal päästeveste. Oli kosta nõuadneid nagu; "Ei tohi ujuda!", "Ei tee sohki! Uppuge!", "Mis ujumisliigutused need seal sellised olid?!".
Ulilas tõmmati meie kanuud lupstik välja, hea et isegi jõudsime välja ronida.

Kanuumatk on ikka mõnus. Isegi kui ikka veel ei tule hästi välja.

Ajutised, aidaa (osa 2)

Aktsiooni raames käisime, ikka päris hulgakesi, Otepää seikluspargis. Kui rakmeid (nii vist öeldakse) endile külge panime, siis instruktor "vaeseke" sai sablitseda ümber materjali raiskajate. Minuni jõudes kostus eriti pettunud häälel:
"Sa tõmbasid jalused enne kinni!"
Ei osanud selle peale midagi targemat kuuldavale tuua, kui et rõõmsalt: "Lollus paistab kaugele!" "Seda vanarahva ütlust ma polegi veel kuulnud."
Nii et teatke, kui keegi viitab "vanale rahvale", siis peetaksegi silmas mind.

Ei andnud rahu ja küsisin, et mis nad teevad kui ma kahe puu vahele (jälle) rippuma jään. "Me võtame Su alla!" ei kõlanud sugugi nii paljulubavalt, kui Kevo "Ära karda, ma viskan trossi noaga läbi"

Et Niger Lupus (Liili tehtud pildil) käskis, siis vaatamata hirmudele ronisin ikka 5. rajale. Nii mõnelgi mehel hakkasid ikka põlved värisema. Mõni väristas neid tõenäoliselt kaastundest teiste vastu.

Raja lõppedes ootas meid kamp poissmehi. Kellegi Anti poissmeeste õhtu. Anti, mitte pisut võtnud, ründas mind roosa seeliku lehvides. Eks see oli mu möla süü (asi mille pärast ma iga kord baarist peksuohu tõttu lahkun). Peksa seekord ei saanud, jõudsin enne kriitiliseks minemist vabandusega - sa oma sõbraga nii kena paar, ei tahaks segada - siiski jalga lasta.
Aga Palju õnne Antile abiellumise puhul.

Pühajärves pesime hirmuhigi maha ja õhtul istusime ühes Võru tänava aias ning grillisime liha.
Maasikasse kutsuti mindki kaasa, aga see tundus pigem nagu tatise ja higise võrdluspildi kaasameelitamisena ja ma loobusin.

Rautatud põder

Ähkides jõudsin rongijaama. Arvasin, et julgen Tartus mõne otsa sõita, aga juhtusin ühe kõrvaklappides tüübiga koos jalgratast jalutama. Ei tahtnud inimest oma rattakatsetustega kohe ära ehmatada. Nii väntasingi alles liikluseta lõigukese rongijaamani ja sedagi peaaegu, et tühikäigul.
Tundus juba, et jään hiljaks, sest olin vaevu jõudnud perroonile ukerdada, kui rong vilet andis...
ja Valga poole minema kihutas.

Rongis olin oma graafikute ja kaartidega* päris populaarne. Konduktor oli nähtavasti andnud vaikimisvande ja infot ei jaganud.

1. Esimene peatus. Juba. No vaja ikka aru anda, et seal kandis liikumas.
2. Esimene järv. Jätan külastamata, hirmus, et sellise palavusega ehk ei jõuagi edasi.
3. Tõusu tee. See tee on tegelikult asfalt, aga ikkagi olen sunnitud Piusa koobaste juures rattalt maha ronima, sest tõusud on liiga järsud. Tõusu tähistava sildiga sama posti küljes on nagu mõnituseks jalgratta marsruudi tähis.
4. Vidaukt. Kummaline oleks kui rong siit praegu üle kihutaks. Hirmus ka.
   
5. Aas läbi Obinitsa, et keerata tagasi Võmmorski peale.
6. Tädi Linda - sai tomatit ja Relli sülti. Kutsik mind ära ei tunne, kardab, aga haugub ka kurjalt. Hommikusöök, garderoobi vahetus ja joogivarude täiendus. Usun, et umbes pool tunnikest jalutame aias, nagu meie suguvõsale kombeks. Jahutuseks käime koos koeraga maja taga järvekeses ujumas. Tädi sõnade: "Ma vist ikka ei saa Sulle midagi kaasa panna?" asun uuesti väntama.
   
7. Vaatetorn.
8. Etenduse moodi trall keskaegsete Valvemeestega ja kaasaegsete parkimiskorraldajatega. Kahjuks puudub võimalus jääda kauemaks.
9. Mõnus lõik. Ca 10km mitteväntamist. Isegi kui satun seda sõitma võlsspainahuse tõttu.**
   
10. Läbi Vastseliina. 1 inimene.
    
11. Kirikumäe tee. Et eelnevalt pole suurt midagi tehtud on need reisi kõige pikemad 6 km, seda isegi arvesades asjaoluga, et tegu on asfaltiga. Abiks ei ole ka, et lõpuks...
    
12. Olen eksinud.Kõik teeotsad näevad välja nagu hoovi sissesõidud.
13. Elule lihvitud küla. Põrutan järve ehitusest mööda, läbi õuede nagu pätt, kuni kena küla servani välja. Seal kohtan alles inimesi, kes pole kuulnudki kohast, mida neile mainin. Kougin kaardi välja, sellest on abi. Nenditakse, et seal elab Eldur. No, et ma ka kohe ei taibanud küsida.
    
14. Elduri tee. Iga 10-konna meetri tagant on sillaga, tõenäoliselt põhjatu tiigike. Tee on küngastega, kuid mitte kõige hullem. Ettevaatlik tuleb olla lahtise liiva ja veeristega.
    Vaatan teeservas paiknevat maja ja mõtlen, et ehk selles elab Eldur? Või siis selles seal eemal? Või peaks ta olema noorem? Siiis ehk selles, seal vasakul? Huvitav, kas see on Elduri kruvikeeraja.
15. Petruse küla. Hoolitsetud välimusega küla, aga kuidagi jääb ikka tunne, et siit käivadki tüübid ajaviiteks Lätis kodanikke klohmimas. Aga peale seda on hingemattev vaade kuppelmaastike metsadele.
    
16. Üles- ja allamäge, treppis kruusal. Mulle meeldib mõelda, et ma nii väga rattalt maha ei roninudki, kuid millalgi ma pidin ju jooma, nii et mälu petab. Vasakul, arvan end äratundvat heinamaad, millel lapsena heina tehtud,
17. Onu Lembitu küün paistab kui tõotatud maa. Teeme traditsioonilise tiiru aias. Linda oad olid suuremad, sibulad väiksemad, herned - mitte ainult küpsed nagu siin, vaid veel 2 satsi tulemas ka. Joon janu täis ja täidan kõhtu. Peale maiustame vaarikaid. Onu on umbes seda nägu/tegu nagu ei peakski ma õhtuks koju jõudma. Pakub sauna ja telefonilaadimist. Murdungi ja helistan emale, et Järvekülani ehk väntan ära, sinna tulgu vastu.
    - Milleks?
    - Ma ei pruugi loojanguks koju jõuda.
    - No ja siis? Ega ratas ei mahu peale.
    Nõrk plaan tõesti.
    
18. Tee on treppis ja alla mäge hoian nii et sõrme nukid valged leistangist. Vältimaks kukkumist, väänangi ratta korra ühte sisekurvi sisse. Õnneks saan pidama. Isegi avariid ei põhjusta, kuigi liiklust tuleb ette, et mitte öelda "on tihe".
19. Avastan, et ei saa käike vahetada, sest käsi on hirmust ja pingutusest liiga higine.
    Raul Olle kihutab mööda. No kas just tema, aga minu naabrimuti-imago vastand: tõsine trennitüüp küll.
20. Metsane mõnus teelõik. Et olen järveni viiva teekonna pikkust valesti hinnanud (ilma milleta ma poleks jõudnud vändata), siis jõuab ema jimnyga siia vastu. Hulluke. Ratta pressime kuuti, enda mahutamine kõrvalistmele on probleemne.

Mõni meeleheitlik tõmme järvel jahutab piisavalt, et saada öösel magada.

Läbitud teekond kaardilt mõõdetuna: 57,7 km.

* Postituse juurde nikerdatud pilte vaadates, suisa üllatav. Lugege lihtsalt valgeid plekke. Kunagi hakkan korralikuks ja teen lamedad loetavad kaardid ka juurde.
**Selle avastasin alles hiljem kaarti joonistades.

Prii

Eile vend tõi mulle ratta ära. Üks asi lahenenud.
Ratas pole kahjuks aga sugugi nii naistekas nagu ma lootsin. Võib juhtuda, et saan põlved sümmeetriliseks. Ja kuigi sümmetrias pidada võlu peituda, siis ei tahaks ennast jälle kokku lappima hakata.

Õhtul käisin kiiruga ujumas, peale mida suundusin Priide poole küla.
Istumist ja lobisemist jätkus kella poole kolmeni ja mina paistin olema pikast külasviibimisest enam häritud kui nemad.

Koju jalutasin läbi pimendatud Tartu. Nii hirmul ei ole ma kohe tükk aega olnud. Pimedus ise ei olnudki probleemiks. Pigem autod. Neid liikus küll vähe, aga tuled valgustasi vastutulijaid selja tagant, nii et varjud liikusid vastu. Ja kui auto minuga kohakuti jõudis, piisas sellest lühiajalisest tuhmist valgusvihust, et mõned sekundid ringi tunde järgi edasi koperdada, ilma et midagi näeks, kuni silmad kohanesid. Ning siis ... järgmine auto.

Ka korteris, kus magamine on viimasel ajal kaheldav, ei leidnud ma rahu. Mind häiris kuidas õuest autode tuled seintele plinkisid, siis koridori ja koridori peeglisse nihkusid - tekitades mulje, et keegi seal liigub.

Nüüd siis tööl ja vihmasadu ja kõht täis ja unine olla.

Pilt: Phillip Rood

Kena ratas!

... see on siis vastus kahele järgi vilistajale. Enne seda tuleb muidugi veel lolli näoga jõllitada teiste ratast ja peale (kolmanda) vile kuulmist otsivalt ringi vahtida, et kellele vilistati.
Juhmakas, nii küll tibiks ei saa!

Aga juhmuse tähistamiseks käisin Hawaii Expressist läbi. Mu vend nimelt laitis terasratta maha, et ma vist ikka ei jaksa seda rongi visata. Ja kui juba osta, siis kallis. Käisin vaatamas, kas mõni mulle meeldiv alumiinium raamiga ratas on müüa. Oligi.

Ostmisest seekord pääsesin, sest vend organiseeris minu sõitude tarbeks ühe laenuks.

Sõidu plaanidest veel nii palju, et ilusad plaanid on. Proovikivina tuleb aga ... ratta järgi minna.

Puhkuselt

Näe ongi pikk paus sisse jäänud. Aga mis siin ikka kirjutada, kui peale töise vigina nagu midagi edastada ei ole. Kuigi kohati on ka tööl üllatusi. Kui ei ole tööd, siis on puhkus. Kuigi seekord selline... tükiline.
Puhkus möödus töötähe all. Ja et ta mul selline jupike oli, siis 100% päikselõõsas.

Esimesed päevad laisklesin Stockholmis. Suursündmuseks sellest reisist oli lisaks mõnusale laevasõidule ka Vasa muuseumi külastus. Eestlasliku kahjurõõmuga saab tõdeda, et ei ole nii et ainult meil läheb aiataha. Rootslastel läheb kaa..., mis siis, et mitusada aastat tagasi.

Kodus ilmnes, et äsja reisilt tulemine ja koju loksumine ei ole mingi näitaja ja uni on nõrkadele. No juhtub vahel. Nii saigi kuni hakkiva tööpäevani mõne unetunniga lepitud. Ja nagu kiuste, tundus, et me-oleme-nii-targad-ja-osavad, olid otsustanud olla sel päeval just eriti põikpäised ja mitte nii osavad. Aga eks see ole kõikjal.

Kui jalad jälle kõplavarre taha kodumulda maandusid võis rõõmuga tõdeda, et mis ei pidanudki juhtuma, ei juhtunud - nii on langenud meie kodu vaimupimedusse - eidigilevi. Pole jõudnud veel puudust tunda. Emal on mingid kurjad plaanid onu sati-panniga, päästa see grill-panni staatusest - liiga kahtlane.

Pilt