Scarlet

Jõulutervitus.

Käisin üle pika aja kodus. Kodu ära tundmisega oli tõsine tegu. Lisaks tohututele hangedele, mida Scarlet kokku on puhunud on majas sees toimunud ilmatu remont. Trepikojal, vannitoal ja WC-l on lausa põrand ja seinad. Seevastu kööki, kui ruumi, pole majas enam olemas! (Masu jõulud tõepoolest.) Praeguseks on päevakorras-jututeemaks kõrval toodud ese.
Seoses kahtlase eluoluga pidasimegi jõule emaga kahekesi: rookisime lund, siis rookisime veel natuke lund, siis kaevasime oma taksi lumest välja, siis rookisime lund.

Ema sai oma kingi kätte, aga venna pere kingid jäid kõik veel ootama. Nemad kõik eranditult tõbised. Seoses sellega Sannule Saarel paranemist.

Ajaviiteks lugesin Kivirähku: lugemus on tore asi, aga minul ajas masenduse peale. Tükk aega ei loeks kohe midagi.

He-he, lihtsameelne!

Eile lõpetasin 23. aegu tööl. Jõudsin koju väsinud näoga Liina tuli vastu. Tema päev otsa logaritme arvutanud. Arvas, et ehk oskan teda aidata. Ee...

Vanale koerale uusi trikke

Nädalavahetusel oli hoogne kapsa tegu. Näljahäda sel talvel oodata ei ole.
Õhtuks vinnasime endid sauna, et järgmine päev lihased valusad ei oleks. Koera jaoks oli korrakski halla sisse sattumine ilmselge liig. Nii ta meist tuppa jäi. Vedelesime õlledega saunas. Siis koju ja täidetud paprikaid pistma. Mõnus.

Koer luges kõrvalt iga suutäit. Järsku hakkasime vaatama, et miks kann laual ümber. Ja küpsised... kuhu need jäid? Andsin taksikoerale tühja karpi nuusutada. See vaatas pingutatult jalasääri või joogiveepange või ... no ükskõik kuhu mujale, aga mitte otsa. Viimases hädas läks teisele poole lauda suutäit kauplema. Sealt sai sama, tühja küpsise karbiga pihta. Pätiks käimise tagajärjel oli vaene koer tilgatumaks joonud oma joogivarud - küpsised maasikamoosiga - paneb karva läikima ja ajab hirmsasti janutama.
Karistuseks oma koera halva kasvatamise eest, sain öösel kell 2 lumes seista ja koera pissitada ning poolunes võõrastes korterites ekselda.

Jaht (vol 1)

Jahimehed on tagasihoidlik rahvas, kes oma tegemistest suurt ei lobise.

Mina tahtsin puhkuse raames jahis käia. Kõikide asjaolude kokkulangemise kiuste see ei õnnestunud. Laisikul oli aga minu tagasihoidlik palve meeles.

Neljapäeval suundusin Saare poole. Perekond Tamm võttis meid praega vastu. Seoses igas võimalikus linnas ekslemisega jäime oluliselt hilja peale. Oleks meil veel pill ka kaasas olnud, siis poleks järgmine päev metsa jõudnudki.

Et ma jahipidamises rumal olen, siis ei julge pikalt lobiseda.
1. liin jooksis tiibadelt kokku. Kuigi see oli tihedam järgnevatest pääses ajuliinist 8-ne põrssakari ikka mööda.
2. liin jooksis kütiliini kenasti välja, kuigi alatasa sai kuulda käsklust vasakule joosta. Tarkpead teadsid rääkida, et ma olla hirve näinud. Ma ise ei oskaks määrata, näigin vaid helebeeži välgatust.
3. liinist kaldusin kahjuks kõrvale ning tõmbasin Laisiku ka endaga kaasa. Samas, kui nüüd meenutada, siis sellise plaaniga metsa tuldigi, nii et me ainult täitsime plaani.

Järgmine kord peame planeerima nii, et jõuaks jääda ka õhtuks sauna, ehkki ma otseselt külma õnneks ei saanud.

Pilt.

ATSist

Igav postitus. Oli järgmine arutelu:
- Mis tähendab et ametniku teenistussuhe on peatatud?
- §108 on öeldud.
- Lapspuhkusel seega?
- Huvitav, kas laps on riiklik üleanne?
- Ega ma vist ametnikega, kelle teenistussuhe on peatatud, ühendust ikka ei saa...
- Aga sa võid neile 109 järgi kaastunnet ka avaldada.
Loen siin veel. Last ikka ametnik saada ei saa.
Vabandust, eksisin, korrupeerunud ametnikul on - need keda ta ei tohi alluvusse tööle võtta. Huvitav, kust ta nad sai? Sest saamisest pole ikka juttu
- Ma arvan et toodi, altkäemaksuna.
- Huvitav kas menetlusperioodiks lapsed arrestitakse?

jne.

Puhkuselt?

See nädal on olnud nagu puhkuselt saabumine. Lihased on valusad, meel on rahulolev, kõht on täis, elu tundub tähtsusetu ja sõbrad kutsuvad või tulevad ootamatult külla. Mida hing veel ihkad?

Kodus käib kõrvalhoone ehitus. Niiehknii pean puhkust nihutama, loodetavasti saab ette poole - siis hea rabeleda. Boss saab kas väga kurjaks või ma-ju-ütlesin-sulle-õnnelikuks.

Pilt

Tööaasta

Piinlik. Jah. Räägin tööst.

Seoses kohustusega planeerida järgmise aasta tööaega, tegin jälitusprogrammist väljavõtte. Summeerisin ära ja sain aasta tööajaks 19h 42min. Aga kui mustvalgelt on kirjas...
Kolleeg tundis huvi, et mida ma ülejäänud ajal teen. Ei osanud minagi midagi ootamatult sülle sadanud õnnega peale hakata.
Isegi pastakat ei taibanud maha pillata - aasta limiit ju esimese aasta nädalaga juba täidetud, mis siin enam.

Pilt

Potsataja

Enamasti ajan ma jama.

Nüüd üks asjalik postitus üle pika aja.

Minu venna vanemal lapsel on peale nädalavahetust muhk kuklas, mokk marraskil, pind sõrmes ja sinikas otsa ees. Tegu ei ole koduvägivallaga. On uskumatu, et väike inimene, kes suudab ube läbi augu topsi ajada ei saa üle õue 3 korda kukkumata mindud. Mälupildis on ikka veel pildid auto või vankri ratta poole lendavast lapsest - lennu jooksul midagi teha ei saa. Ettevaatusele hoiatus on täiesti raisatud sõnade mulin. Kui on võimalus kuskilt muhku saada, siis ega ta tulemata jää. Peale äparusi on lihtsalt nii suur heameel, et laps sellise kukkumise ja matsu juures elus on, et nutaks lahinal. Vähemalt iga 5 minuti tagant võis meie hoovilt nuttu ja hala kuulda.

Vend tegi terve nädalavahetus kõrvalhoone vundamendti. Veel kive, mille vastu muhkusid saada. Suurima avastuse tegi ta siiski majas, kus avastas, et meie suhteliselt vanal hoonel esineb kempsust tõmbelõõr korstansse (kahjuks ei teadnud me sellest ja selle mitte toimimisest midagi), aga vaat millele mõeldud majaehitusel.

Elvas

Käisime Jupijumala toiduvarusid hävitamas. Sauna ei sättinud. Arutlesime teemal:
Sõber. Solvata või mitte?

pilt

Sõitlemisest ühe hooga

Ausalt öelda pole mitu nädalavahetust kodus käinud. Oma panus kodutöödesse suisa andmata. Nädalavahetus hakkas kiskuma väga seda nägu, et jälle teen luusi. Reedel vedasin siis end vastu plaane bussiga koju. Bussisõit oli taaskord hariv - purjus vanatädi võitles oma kodanikuõiguste eest. Noorte ja vihaste kaasreisijate abil kujunes tõeline dia... ee... polüloog.
Kodus oli aga mõnus. Sügis kui seene- ja saagikoristus aeg on tulnud. Laupäeval loobusin selle tõttu isegi Võõpsu kalalaadast. Õhk on juba karge külm ja klaar.
Sünnipäevast ma ka loobuda ei tahtnud ning võtsin ette sõidu liinil kodust-Tagametsa. Minu lohutuseks hakkas sadama, mis kitsega sõitmist kergemaks ei teinud. Et ühendada lõbusat meeldivaga hilinesin sünnipäevale, et käia kalal. Saak oli küll kesine, seda enam, et muist kala sumba pilust välja vingerdas.
4 tunnise hilinemisega olin teistest mitme ringiga maas. Aga pole viga enne sauna ei tule söömisest joomisest midagi välja. Saunast oli kahjuks vaja üle õue tiiki joosta, aga vähemalt oli tiik olemas. Hommikul enne sõitma hakkamist see mind võib olla päästiski - sisikond võttis peale ujumist kenasti kere mõõtmed - täitsa inimese tunne tuli tagasi.
Koju jõudes olin oma plaanist pisut maas, aga puuriit sai ümber laotud ja seenelgi käidud, kuigi viimased seened kobamisi korjatud.

Töösõit-öösõit

tb oli eelmise päeva praamisabas ootamise ja kaasreisijate vingumise kenasti välja kannatanud. Teadmine, et mul on järgmine päev vaja umbes pool sellest maast sõita ei pannud mind asendusrooli otsinguil just entusiastlikult kätt tõstma, nii et sõitis Liina. Mina magasin hambad laiali.

Järgmine päev ei olnud magamisele lootagi - 4 tundi sõitu. Minu kaardilugeja, kes tõenäoliselt oleks ise sõites vähem närvi kulutanud, oli vähemalt heal tasemel. Ajaarvestusega olin pisut puusse pannud ning selleks ajaks kui linna jõudsime ei näinud kahjuks enam tänavanimesid lugeda. Parkisime end neuroloogilise rehabilitatsiooni keskuse parklasse ja kobisime promeneerimata õhtale.

Teisipäeval, peale koolitust, sama rada pidi tagasi. Uni tuli küll hirmsasti peale. Kuigi kehv, sai Dracula kõrtsi kohvist pisut kosutust. Et seejärel end parkida risti oma sõiduritta rongi ootama. Mu kaardilugeja lohutas küll, et kõik on korras ja su auto tagaotsa ära ei rihita, abi sellest suurt ei olnud.

Lõpp hea, kõik hea. Tööauto terves tükis praeguseks üle antud.

Pulmatrall

Karantiinist toibumiseks pole paremat varianti kui heita end koheselt rahvamassidesse.

Maailmaparandaja abiellus Mpsiga. Nagu ikka teatavate suursündmustega seoses sai jälle Saare poole suundutud. See Saarele sõidu ekstra õhkkond hakkab mullegi juba mõjuma. Lootsin lahedasti magada, aga sellest ei tulnud vist seekord midagi välja. Lobisemist oli küll ja rohkemgi veel. Ei usu, et juhile oleks teekond sama kiirelt kulgenud kui sõitjatele, aga tögada sai taaskord no ikka parasjagu. Virtsus veel irvitasime, et peaks pruutpaarile helistama ja kuulama kas neil süüa on või võtame neile ka purksid.

Olime kenasti graafikus, praamiga üle ning teisel pool juba seltskond ees ootamas. Natuke unelemist, pea kammida ja puhtad riided selga. Seekord ei tundnud ma end sugugi nii hapra ja kenakesena kui eelmine pulm. Kuressaare lossis olid juba tuttavad näod end ilusti üles rivistanud. Loodetavasti ei kostnud meie nihelemine ja kihistamine eesridadesse ega rikkunud pidulikkust. Peale "jah"'e oli fotusessioon.

Pulmarongiga Suttu, et teepeal saaks testida, et kuidas ma karantiinist välja olen tulnud - päris edukalt. Sutus istutas noorpaar oma puu, uue nime auks ja külalised matsutasid vana nime ära süüa. Keset rohelust olid noorpaar muidugi nii kenad nii kenad aga mis veelgi meeldivam, et rahulikud ja omas elemendis.

Kuuldavasti olla pulmatrall tiheda ajagraafikuga olnud. Õhkkonnast seda küll tunda ei olnud.
Bänd mängis leebeid viisikesi, aga õnneks saime Liina liikuma nii et tansimata ei jäänud keegi. Rahvast lollusi tegema ei sunnitud, kuid mängudest puudu ei olnud. Need, kes tola tegid teevad seda nii kui nii iga pidu.
Ärgu noorpaar solvugu, aga õhtu lõpuks tundus nagu oleks kambake eksprompt kokku saanud ja kaks meist lihtsalt ilusamad ja õnnelikumad kui teised.
Hommikul kell 5 tuterdasin turvava bande saatel, et mitte ütelda sabas, magama.

Tööarvuti ei lase pilte lisada.

Palju rõõmu ja rutiinivabu päevi noorpaarile edaspidiseks.

Karantiin

Nagu ikka, kui vaba päev tulemas. Mina tõbine ja siruli maas. Seekord oli küll vaba päeva eelne, võiks mainida, et väga kiire, tööpäev kõige hullem ja vabal päeval, vaid järelkaja.
Selle järelkaja tõttu istun linnas karantiinis ja ei näe sugulasi keda sõna otseses mõttes pole aastaid näinud ega näe ka aastaid peale tänast päeva.

Nõia elu.

Nädalavahetusel, siis kui teised ühe tüdruku pidu pidasid sai mõnusasti laulus jälle laagerdatud. Kuigi kindlasti ei puudunud lauluannus ka sellelt teiselt peolt.

Reede hommikuks olin valmis mõelnud, et kogu organiseerimine nõuab teatavat töötundide teisaldamist. Lisaks olin valmis mõelnud, et kuskil on üks kass, kes külastust vajab. Lotta oli märksa erksam kui õhtuti. Seekord ei väänanudki end küüsi pidi kuhugi kinni, et siis mulle etteheitvalt otsa vaadata ja kräunuda.

Tihedalt täistopitud Mitschus kihutasime Illuka mõisa poole. Meeldivas seltskonnas kulges küll tee kiiresti, aga laagri avamisele jäime ikka hiljaks - juba nad laulavad.

Õhtuks oli kohe bändiga tansulka organiseeritud ja nagu ikka - algul ei saa vedama, siis ei saa pidama. Magama sai umbes 4 ja 5 vahel.

Peale pikka meelitamist sai minu kidra tenori telki magama ja ma ise sõbrantsi telgi eeskotta.

Kell 7. - klõps silmad lahti. Kahjuks oli ujumiskoht kaugel, muidu oleks sealt läbi sulpsanud. Arvasin, et ilma kohvita ma nii moodi kaua vastu ei pea ja kukun lõunaks ära. Lõunal sai aga ainult ujumas käidud-ekseldud. Peale mida joonelt tagasi proovi.

Õhtul olid mängud ja tansulka makimuusikaga ning näiteid issanda loomaia mitmekesisusest. Ei kurda.

Järgmine päev jälle klõps kell 7. silmad lahti.
Proovid. Siis kontsert, rohkem endale kui kuulajatele.

Mitte-asjaosalised ei mõista ehk seda, aga ülimalt lahe laager oli. Nalja sai, targemaks sai.

Pilt: minu perearstilt.

Was gibt es da, überhaupt...?

"Suvi, kiire aeg, ei ole paremaid back'i lauljaid"

Et ma olin mitmelt poolt ettepaneku saanud, siis käisin kontserdil "Tuulevaiksel ööl" - Tätte, Matvere, Koikson, Maarja-Liis Ilus, Udupasun ja suur rahvamass, mida vaadates tekkis hirm, et on hr. Tätte tervisega ikka kõik korras.
Alguses püüdsime endid pingile pressida, aga siis piknikustasime hoopis muru peal. Päris kontserdi alguses oli hetk, kus mingi heeliumballooni ventiil midagi plahvatuse sarnast tekitas. Vaatasime murult üles ja nägime rahvast paanikas tõusmas ja tekitamas meie poole ründavat inimlainet.
Meie neljane punt istus aga ammuli sui. Peale laine mööödumist arutasime, et küll ikka jooksid sarnased mõtted läbi pea. "Mmmm... seltskond, on nii meeldiv, et praegu isegi koos hukksurma saada, poleks kahju!"

Sure maha!

Vastu tulles sõprade palvetele.

Elva jõgi

Ei olnud ma hommikul just kõige kirkam, aga õnneks kantisid saarlased mu, hoolimata öisest unerahu segamisest, ikka autosse. Välja nägin ma tõenäoliselt hullem kui enesetunne tegelikult oli.
Lootsin, et mõla hõõrub villid uutesse kohtadesse. Tänu mehisele abile läks kanuude vette laskmine ikka päris ladusalt.

Sattusin Lumeussiga ühte kanuusse. Mul on tunne nagu oleks ta mul juba korra kaaslaseks olnud. Igal juhul tuli vahepeal ikka väga de ja vu peale. Nagu ikka ei saanud algul ei tema aru ega mina aru mida tegema peaks, mistõttu saime palju roostikus ragistada. Piinlikkusega pean tunnistama, et rõõmsast "Vana jõõgi, vana jõõõõgi"st, mis tagant kostus polnud ka suurt abi.

Jõgi oli päris kiire vooluga ja põnev. Oli ikka palke ka eest, millest mööda pidi rihtima. Kui ma aru hakkasin saama, et ma pean ka tööd tegema - õnnestus see meil lõpuks päris effektselt.
Jõel oli 3 tammi, millest mööda saamiseks tuli kanuusid natuke mööda maad lohistada. Oleks vist ka kahekesi hakkama saanud, kuid õnneks püsis matkaseltskond päris armsalt koos, nii et sellist nutuga segi vinnamist ei olnudki. See oli vist 2. tammil kui minu tüüri ründasid kurjad herilased, ajal mil ta erksa vesti välkudes põõsastesse ronis. 2 ja 3 tammi vahel oli tänu tb paatkonna kohavahetusele meil isegi võimalus olla mitte viimased.

2. võileivapausi ajal tegi Mps ilupilte ukerdavast Lumeussist. Kuigi meid ohustas paaril korral kummuli käändumine, siis suplus jäi ikka tegemata.

3. tammi järel olime õnneks jälle viimased. Üle laia vee kostus Nancy meelas hääl ja kui kääru tagant välja saime, ei näinud me omadest ühtegi erksat vesti. Küll aga oli kaldal lõbus seltskond. Kellele Lumeuss rõõmsalt toidutellimusi esitas nagu SwimIn-s. "Shaaashlõkkkiii, shaashlõõki!".
Siiski oli tegu märksa parema saluteeringuga kui 3 eelneva kalamehe puhul - "Aaappi!" (Mina lapseröövel, eksole)
"Aga veini?"
Nii osavat manööverdamist polnud varem nähtud. Varsti olime kenasti külgboksis ja mekkisime punast veini. Pulmaseltskond avaldas imestust, et me ainsad olime, kes peatusid. No, mis meil viimastel ikka kaotada.
Peale veini läks sõit ladusealt põõsasse. Aga vähemalt ladusalt.

Õhtul peatusime ja kuivatasime enne 1. tammi vihmast märjaks saanud riideid. Koos istuda oli ikka mõnus nagu alati.
Lisaks tähistasime Laisiku sünnipäeva. Palju õnne Laisik, kallis!
Ujusime ja lobisesime väiksemates, suuremates puntides. Aeg ajalt olime vastikud riigiametnikud ja aeg-ajalt tögavad sõbrad (eriti Mpsi ja Maailmaparandaja suhtes). Õhtul lõugasime "magajatele" armu andmata laulda. Mulle tundus, et laulud on ajapikku nagu rõõmsamaks läinud.

Elus esimest korda hakkas peale esimest lonksu maapind kõikuma. Järgi ei jäänud see enne magama suundumist, nii et olin sunnitud hoidma madalat profiili. Hea et vähemalt siiski.
Liinalt laenasin mati, ehkki külm ei olnud, oli ikkagi hea, et keegi kasvõi juhuslikult minu peale on mõelnud.

Hommikul, põhiliselt saarlaste vapra eeskujutõttu, sulpsasin minagi jõkke. Pean tunnistama, et vesi oli lausa külm, ning karjed mida ma kuuldavale tõin ei olnud just naiselikud. (Ülal pildil näha kananahk).

Teise päeva distants oli täitsa talutav. Kanuuistmed olid armulisimad seni kohtatutest. Kere lihased võisid valusad olla, aga tagumik kannatas täitsa istuda.
Olime taas vapralt viimased. Seekord tasus kohe ära ka, sest piisas kui me terve matka jooksul jõe risti ja põiki läbi sõitsime. Järve kalda sõelumine osutus esimese paatkonna ... hmmm... koormaks.

Kultuurprogrammi raames testisid Unistaja ja Jupijumal päästeveste. Oli kosta nõuadneid nagu; "Ei tohi ujuda!", "Ei tee sohki! Uppuge!", "Mis ujumisliigutused need seal sellised olid?!".
Ulilas tõmmati meie kanuud lupstik välja, hea et isegi jõudsime välja ronida.

Kanuumatk on ikka mõnus. Isegi kui ikka veel ei tule hästi välja.

Ajutised, aidaa (osa 2)

Aktsiooni raames käisime, ikka päris hulgakesi, Otepää seikluspargis. Kui rakmeid (nii vist öeldakse) endile külge panime, siis instruktor "vaeseke" sai sablitseda ümber materjali raiskajate. Minuni jõudes kostus eriti pettunud häälel:
"Sa tõmbasid jalused enne kinni!"
Ei osanud selle peale midagi targemat kuuldavale tuua, kui et rõõmsalt: "Lollus paistab kaugele!" "Seda vanarahva ütlust ma polegi veel kuulnud."
Nii et teatke, kui keegi viitab "vanale rahvale", siis peetaksegi silmas mind.

Ei andnud rahu ja küsisin, et mis nad teevad kui ma kahe puu vahele (jälle) rippuma jään. "Me võtame Su alla!" ei kõlanud sugugi nii paljulubavalt, kui Kevo "Ära karda, ma viskan trossi noaga läbi"

Et Niger Lupus (Liili tehtud pildil) käskis, siis vaatamata hirmudele ronisin ikka 5. rajale. Nii mõnelgi mehel hakkasid ikka põlved värisema. Mõni väristas neid tõenäoliselt kaastundest teiste vastu.

Raja lõppedes ootas meid kamp poissmehi. Kellegi Anti poissmeeste õhtu. Anti, mitte pisut võtnud, ründas mind roosa seeliku lehvides. Eks see oli mu möla süü (asi mille pärast ma iga kord baarist peksuohu tõttu lahkun). Peksa seekord ei saanud, jõudsin enne kriitiliseks minemist vabandusega - sa oma sõbraga nii kena paar, ei tahaks segada - siiski jalga lasta.
Aga Palju õnne Antile abiellumise puhul.

Pühajärves pesime hirmuhigi maha ja õhtul istusime ühes Võru tänava aias ning grillisime liha.
Maasikasse kutsuti mindki kaasa, aga see tundus pigem nagu tatise ja higise võrdluspildi kaasameelitamisena ja ma loobusin.

Rautatud põder

Ähkides jõudsin rongijaama. Arvasin, et julgen Tartus mõne otsa sõita, aga juhtusin ühe kõrvaklappides tüübiga koos jalgratast jalutama. Ei tahtnud inimest oma rattakatsetustega kohe ära ehmatada. Nii väntasingi alles liikluseta lõigukese rongijaamani ja sedagi peaaegu, et tühikäigul.
Tundus juba, et jään hiljaks, sest olin vaevu jõudnud perroonile ukerdada, kui rong vilet andis...
ja Valga poole minema kihutas.

Rongis olin oma graafikute ja kaartidega* päris populaarne. Konduktor oli nähtavasti andnud vaikimisvande ja infot ei jaganud.

1. Esimene peatus. Juba. No vaja ikka aru anda, et seal kandis liikumas.
2. Esimene järv. Jätan külastamata, hirmus, et sellise palavusega ehk ei jõuagi edasi.
3. Tõusu tee. See tee on tegelikult asfalt, aga ikkagi olen sunnitud Piusa koobaste juures rattalt maha ronima, sest tõusud on liiga järsud. Tõusu tähistava sildiga sama posti küljes on nagu mõnituseks jalgratta marsruudi tähis.
4. Vidaukt. Kummaline oleks kui rong siit praegu üle kihutaks. Hirmus ka.
   
5. Aas läbi Obinitsa, et keerata tagasi Võmmorski peale.
6. Tädi Linda - sai tomatit ja Relli sülti. Kutsik mind ära ei tunne, kardab, aga haugub ka kurjalt. Hommikusöök, garderoobi vahetus ja joogivarude täiendus. Usun, et umbes pool tunnikest jalutame aias, nagu meie suguvõsale kombeks. Jahutuseks käime koos koeraga maja taga järvekeses ujumas. Tädi sõnade: "Ma vist ikka ei saa Sulle midagi kaasa panna?" asun uuesti väntama.
   
7. Vaatetorn.
8. Etenduse moodi trall keskaegsete Valvemeestega ja kaasaegsete parkimiskorraldajatega. Kahjuks puudub võimalus jääda kauemaks.
9. Mõnus lõik. Ca 10km mitteväntamist. Isegi kui satun seda sõitma võlsspainahuse tõttu.**
   
10. Läbi Vastseliina. 1 inimene.
    
11. Kirikumäe tee. Et eelnevalt pole suurt midagi tehtud on need reisi kõige pikemad 6 km, seda isegi arvesades asjaoluga, et tegu on asfaltiga. Abiks ei ole ka, et lõpuks...
    
12. Olen eksinud.Kõik teeotsad näevad välja nagu hoovi sissesõidud.
13. Elule lihvitud küla. Põrutan järve ehitusest mööda, läbi õuede nagu pätt, kuni kena küla servani välja. Seal kohtan alles inimesi, kes pole kuulnudki kohast, mida neile mainin. Kougin kaardi välja, sellest on abi. Nenditakse, et seal elab Eldur. No, et ma ka kohe ei taibanud küsida.
    
14. Elduri tee. Iga 10-konna meetri tagant on sillaga, tõenäoliselt põhjatu tiigike. Tee on küngastega, kuid mitte kõige hullem. Ettevaatlik tuleb olla lahtise liiva ja veeristega.
    Vaatan teeservas paiknevat maja ja mõtlen, et ehk selles elab Eldur? Või siis selles seal eemal? Või peaks ta olema noorem? Siiis ehk selles, seal vasakul? Huvitav, kas see on Elduri kruvikeeraja.
15. Petruse küla. Hoolitsetud välimusega küla, aga kuidagi jääb ikka tunne, et siit käivadki tüübid ajaviiteks Lätis kodanikke klohmimas. Aga peale seda on hingemattev vaade kuppelmaastike metsadele.
    
16. Üles- ja allamäge, treppis kruusal. Mulle meeldib mõelda, et ma nii väga rattalt maha ei roninudki, kuid millalgi ma pidin ju jooma, nii et mälu petab. Vasakul, arvan end äratundvat heinamaad, millel lapsena heina tehtud,
17. Onu Lembitu küün paistab kui tõotatud maa. Teeme traditsioonilise tiiru aias. Linda oad olid suuremad, sibulad väiksemad, herned - mitte ainult küpsed nagu siin, vaid veel 2 satsi tulemas ka. Joon janu täis ja täidan kõhtu. Peale maiustame vaarikaid. Onu on umbes seda nägu/tegu nagu ei peakski ma õhtuks koju jõudma. Pakub sauna ja telefonilaadimist. Murdungi ja helistan emale, et Järvekülani ehk väntan ära, sinna tulgu vastu.
    - Milleks?
    - Ma ei pruugi loojanguks koju jõuda.
    - No ja siis? Ega ratas ei mahu peale.
    Nõrk plaan tõesti.
    
18. Tee on treppis ja alla mäge hoian nii et sõrme nukid valged leistangist. Vältimaks kukkumist, väänangi ratta korra ühte sisekurvi sisse. Õnneks saan pidama. Isegi avariid ei põhjusta, kuigi liiklust tuleb ette, et mitte öelda "on tihe".
19. Avastan, et ei saa käike vahetada, sest käsi on hirmust ja pingutusest liiga higine.
    Raul Olle kihutab mööda. No kas just tema, aga minu naabrimuti-imago vastand: tõsine trennitüüp küll.
20. Metsane mõnus teelõik. Et olen järveni viiva teekonna pikkust valesti hinnanud (ilma milleta ma poleks jõudnud vändata), siis jõuab ema jimnyga siia vastu. Hulluke. Ratta pressime kuuti, enda mahutamine kõrvalistmele on probleemne.

Mõni meeleheitlik tõmme järvel jahutab piisavalt, et saada öösel magada.

Läbitud teekond kaardilt mõõdetuna: 57,7 km.

* Postituse juurde nikerdatud pilte vaadates, suisa üllatav. Lugege lihtsalt valgeid plekke. Kunagi hakkan korralikuks ja teen lamedad loetavad kaardid ka juurde.
**Selle avastasin alles hiljem kaarti joonistades.

Prii

Eile vend tõi mulle ratta ära. Üks asi lahenenud.
Ratas pole kahjuks aga sugugi nii naistekas nagu ma lootsin. Võib juhtuda, et saan põlved sümmeetriliseks. Ja kuigi sümmetrias pidada võlu peituda, siis ei tahaks ennast jälle kokku lappima hakata.

Õhtul käisin kiiruga ujumas, peale mida suundusin Priide poole küla.
Istumist ja lobisemist jätkus kella poole kolmeni ja mina paistin olema pikast külasviibimisest enam häritud kui nemad.

Koju jalutasin läbi pimendatud Tartu. Nii hirmul ei ole ma kohe tükk aega olnud. Pimedus ise ei olnudki probleemiks. Pigem autod. Neid liikus küll vähe, aga tuled valgustasi vastutulijaid selja tagant, nii et varjud liikusid vastu. Ja kui auto minuga kohakuti jõudis, piisas sellest lühiajalisest tuhmist valgusvihust, et mõned sekundid ringi tunde järgi edasi koperdada, ilma et midagi näeks, kuni silmad kohanesid. Ning siis ... järgmine auto.

Ka korteris, kus magamine on viimasel ajal kaheldav, ei leidnud ma rahu. Mind häiris kuidas õuest autode tuled seintele plinkisid, siis koridori ja koridori peeglisse nihkusid - tekitades mulje, et keegi seal liigub.

Nüüd siis tööl ja vihmasadu ja kõht täis ja unine olla.

Pilt: Phillip Rood

Kena ratas!

... see on siis vastus kahele järgi vilistajale. Enne seda tuleb muidugi veel lolli näoga jõllitada teiste ratast ja peale (kolmanda) vile kuulmist otsivalt ringi vahtida, et kellele vilistati.
Juhmakas, nii küll tibiks ei saa!

Aga juhmuse tähistamiseks käisin Hawaii Expressist läbi. Mu vend nimelt laitis terasratta maha, et ma vist ikka ei jaksa seda rongi visata. Ja kui juba osta, siis kallis. Käisin vaatamas, kas mõni mulle meeldiv alumiinium raamiga ratas on müüa. Oligi.

Ostmisest seekord pääsesin, sest vend organiseeris minu sõitude tarbeks ühe laenuks.

Sõidu plaanidest veel nii palju, et ilusad plaanid on. Proovikivina tuleb aga ... ratta järgi minna.

Puhkuselt

Näe ongi pikk paus sisse jäänud. Aga mis siin ikka kirjutada, kui peale töise vigina nagu midagi edastada ei ole. Kuigi kohati on ka tööl üllatusi. Kui ei ole tööd, siis on puhkus. Kuigi seekord selline... tükiline.
Puhkus möödus töötähe all. Ja et ta mul selline jupike oli, siis 100% päikselõõsas.

Esimesed päevad laisklesin Stockholmis. Suursündmuseks sellest reisist oli lisaks mõnusale laevasõidule ka Vasa muuseumi külastus. Eestlasliku kahjurõõmuga saab tõdeda, et ei ole nii et ainult meil läheb aiataha. Rootslastel läheb kaa..., mis siis, et mitusada aastat tagasi.

Kodus ilmnes, et äsja reisilt tulemine ja koju loksumine ei ole mingi näitaja ja uni on nõrkadele. No juhtub vahel. Nii saigi kuni hakkiva tööpäevani mõne unetunniga lepitud. Ja nagu kiuste, tundus, et me-oleme-nii-targad-ja-osavad, olid otsustanud olla sel päeval just eriti põikpäised ja mitte nii osavad. Aga eks see ole kõikjal.

Kui jalad jälle kõplavarre taha kodumulda maandusid võis rõõmuga tõdeda, et mis ei pidanudki juhtuma, ei juhtunud - nii on langenud meie kodu vaimupimedusse - eidigilevi. Pole jõudnud veel puudust tunda. Emal on mingid kurjad plaanid onu sati-panniga, päästa see grill-panni staatusest - liiga kahtlane.

Pilt

"Partnerit on?"

See on üks mu lemmiküsimusi, mida müüjad juhtuvad esitama. Selle peale tahaks kohe küsida, et "Kas see oli ettepanek?"

Hiljuti sain ma korralise hoolduse käigus uue ja ka koledama pangakaardi. Isegi plastik pole enam see, mis vanasti. No igal juhul ta on oranž.

Täna läksin lõunapausil kaubamajja. Võtsin ühtlasi raha välja ja ei hakanud kogu tavaari kotti tagasi toppima.
Soojaletist lahkudes mõtlesin oma tavalist mõtet: "väikest aga soolast,... hmm... ei,... hmmm"
Kassas hakkas kummitama mõte, et midagi oli ju käes. Partenrkaardi võtsin rahakotist välja... aga midagi oli ju käes. Jalutasin sillani, rahakott pihus tundus kahtlane. Midagi oli ju käes... de-bit-kaart. Vau!, kui rahulik mõte. Kas jätsin automaati?... ei, aga siis ei oleks ka muret. Poes oli midagi ju käes. Iseenesest oligi ju kole, aga alles ma ta sain ja uus ei pruugi parem tulla.

Vantsisin ikka poodi tagasi ja sain teenindajalt oma unustatud kaardi kätte. 30 krooni kokkuhoidu.

Aron

Avasin jalgratta hooaega. Esimesel rattalt maharonimisel käisin kenasti käntsu, nii et potas verine ja kett maas. Sport... mmm.
Aga tegelikult on suvehooaeg nüüd vist alanud - sain suusad vennale ära sokutatud. Boonusena nägin ka uue ilmakodaniku ära. Enne ukse avamist öeldi, et on venna nägu. Oli jah - kuri.

Tähelepanu probleemid

Sai üks tüdruk mehele pandud. Korraldas teine pulma ja oli ise üllatunud, et kohale tuldi.
Kaalun psühiaatri külastamist, sai kuuldud rohkem, kui oleks tahtnud.

Kašei

Eile ei osanud Tartus muud ette võtta kui teatrisse minna, seda isegi perioodil, kus Vanemuise mängukava on nii hõre nagu... hmm... teist nii hõredat asja vist ei olegi.

Eelmine laupäev toimus üks tüdrukute õhtu ja mina sain enda osas palju targemaks. Kui kellelgi avaneb võimalus mind säherdustesse üritustesse kaasata, siis see ei pruugi olla hea mõte, isegi kui see esmapilgul nii paistab. Aga kiituseks: esimest korda elus kuulsin enda seljataga sosistatavat: "Ta on korralikust perekonnast pärit!"
No rõõm kuulda.
Kastanit pidi õhtule kapates kaalusin tb-le helistamist, et küsida kas tal kui ilusate inimeste esindajal on kogu aeg nii, et järgi signaalitatakse, seda isegi ühesuunalisel tänaval, kus liiklejaid vähem.

Pilt

Ariidselt

Kõrbelik eluviis on põrgulik.

Hommikul vara üles: ergas (mitte kõige õigem sõna, aga ärkvele ikka) - dušš - lilled - põrandad - sahtlid - lollused.
Enne tööd: magama.
Tööle: töö - töö - töö - lõuna - töö - uni - uni - hallutsinatsioonid - idee.
Korterisse: idee - kooma - ärkvele -öö! -idee - külmkapp (hmm, "pood" on ilmselgelt vahele jäänud) - öö - idee - kidra - öö - halb idee - magama.

Pilt: Joseph Wolf 1863

Pole leidnud aega kirjutada. Töiselt kiire. Eraeluliselt aegalane. Aga, et ma näen mõned ikka vaatavad ja ootavad, siis olgu täna hoovõtuks mõned laused kirja pandud.

Välitööd lõppesid. Edastada kõike, mis ma viimaste eluslooduse uuringute käigus teada sain, on vist juba natuke hiline. Olen jõudnud kogu vigina juba suuliselt edastada.

Teist korda tädiks sain vahepeal: täpsemalt emadepäeval. Seoses millega pidi vennapoeg mind terve õhtu kannatama. Aga ega valikut ka väga ei olnud.

2 kutsikast oleme lahti saanud: 3 to go.

Eelmine nädalavahetus õnnestus avada: "Saarele, sauna ja siis keskele..." hooaeg. Sealt nendingud:

1. Laste väsitamises oleme me laisad.
2. Tallinn on väiksem linn kui Tartu.
3. Luhtumisele kuuluv suveprojekt... eee... ehk üleüleülejärgmine aasta, no igal juhul väriseva lõuaga meeskonna kaaslastest liiga kaugel - V. nagu võrkpall.

2 romantikut lähevad poodi

Seelkord olid 2-päevased välitööd. Ööbimisega. Õnneks ka kahe autoga. Tagant järgi ka mitte kõige hullemad.
Kahtlustasin, et mind hakatakse terroriseerima ja saan taas kord lihtsalt punktil passida, kui esmaspäeva õhtul võtmed lauale kukutati ja teatati, et sina sõidad. Vahtisin ammulisui: asjal tegelikult täiesti pragmaatiline seletus - volituste puudumine.
Väga hullusti sõitmine ei läinudki.

Korra tekkis teemaks, et mina võiks punktil passida, aga ma vaatasin juhmi näoga vastu ja mainisin, et kui tahad teisele vaheldust pakkuda, siis võid sõbramehe poolest ju oma auto anda. Ei pidanud isegi mainima, et volituse puudumise pärast mina vastu näppe saada ei taha, jutt vaibus, nagu poleks olnudki.

Mina otsustasin Lähtel paagi täist lutsutada, poisid leidsid, et Jõgeva on tore koht ja minu Lähte naeruväärselt vara. Hiljem kuulsin, et tangiti alles kohapeal, aga vahet pole.
Õhtul hakkas üks hirmus poodi tahtmise jutt peale - kõht tühi. No heakene küll, vaja ju. Sai käidud. Ööbimiskohas teatasid poisid aga, et vaja välja sööma minna. Ee...pood? Vahet pole.

Meelelahutuseks oli kaasa võetud mingi vidin, millega pidi kuud nägema nagu Galileo seda nägi. No ja söömas nad siis istusid vaatasid üksteisele silma ja rääkisid, kuidas nemad õhtul tähti vaatama hakkavad. Tundsin end kergelt üleliigsena. Mitte aga väga, sest teiste teemade juures oli nii kui nii uue liigi vaatleja tunne.
Kõhud täis, tatsusime linnamägedes - poisid käsikäes ees ja mina lönts-lönts taga. Mäel oli ikka ... ee... "-kurat kui ilus-" (ikka veel harjutab). Poolelt sammult teatasid poisid, et neil on janu. Vaatasid mulle lootusrikkalt otsa - sõida! Ahhoi, automaadiga - ei mängi välja - kui te ikka samal ajal juua ka tahate. No sai kiiremas korras ööbimiskohta.

Et taevas oli pilvine võis kõrvalt toast kuulda ainult linnu kirjeldusi.

Hommikusöök oli nagu ikka B&B kohtades, nii rikkalik, et ei tea mida kõike sisse ahmida. Ja oli viimane amps suhu rännanud, kui... "Vaja poes käia!" ee... muig ...Pood? "Vett vaja!"

Olles teiste plaanidest sõltumatu sättisin end päeva 1. punkti peale minema ja eksisin nii põhjalikult ära, et päev ikka täitsa pahelde.
Punktidel juhtus veel pisiasju, kuid need on juba igavad...

Ma olen lihtsalt liiga mitmekülgselt läbihekseldatud, et raportit anda. See on üks ajaloo kole päev.

Välitööd - seekord mina ämbrist ärganud

Täna hommikul ärkasin mõttega -mis lärm see on??!

Vaatasin - töökaaslane helistab. Siis tuli meelde küll, et olin vajutanud esimesele äratusele kordus ja täna pidime lodjaga sõitma minema. Mul õnnestus end isegi piisavalt kiiresti liigutada, nii et mind maha ei jäetud. Isegi lodjast ei jäänud maha, kuigi peale minu oli teisigi tulijaid.

Varahommikuseks lodjasõiduks oleks võinud end soojemini riidesse panna, aga kõige hullem ei olnud. Asi iseenesest oli täiemahuliselt organiseeritud. Võib muidugi norida, et oleks ikka tahtnud pikemalt Jõmmuga sõita, aga ei. Tegelikult oli sõit pikem kui välja kuulutatud oli ja terve tee räägiti huvitavalt lindudest. Kes soovis võis ka kohvi või teed võtta. Lühidalt - mugav ja mitte-igav.

Meile Niger Lupusega muidugi kihistasime ja jätsime lollusi meelde. Praeguseks mäletan 3 mitte harivat tõde:

• Selleks, et õllekõhtu kaotada, tuleks lennata
• Madukotka tunneb ära sellest, et tal ripub madu nokast välja - kui ei ripu pole madukotkas.
• Maltal liiguvad linnuvaatlejad ringi kuulikindlad vestid seljas.

Tööl oli planeeritud väljaminek. Kuigi mind hoogsalt tuppa planeerida taheti - ilma minu nõusolekuta ikka päris nii ei käi. Plaani nõrk külg oli siiski, et autosid oli kaubeldud ainult üks, mis võib tähendada lisapäevi. Nendega näikse aga väga kitsaks minevat.

Baasil passis seekord juhtivvõim.

1. punkt
Et ühe autoga eraldi liikuda ei saa, siis enamasti laitis FlegS eelvaliku punkti maha ja käskis gepsu kuhugi mujale üles sättida. Tema kiituseks ei kukkunud ta vähemalt seekord minu asjadega rahmeldama.
Tillutasin jalgu betoonbloki otsas ja mõtlesin, et huvitav palju ma gepsu ressurssi raiskama peaksin... Otsustasin, et aitab küll. Hüppasin maha, kui järsku - "Muhvf"
Koer. Paistab sama üllatunud kui mina. Kuri? Rihmaga - võimalik. Suur, aga ilus. Toetasin tagumiku jälle betoonblokile, et kõrgem paista:
- Oled kuri ka?
- sabaots liigatab
- Oled vist kutsik ikka.
Ja lähenebki ta mulle sõbralikul sammul ja... ajab gepsu kogemata pikali (endal silmad ohuga pähe saamisest hirmunult pilukil) jõuan enne õnneks masina sulgeda ja gepsuvarre kinni püüda. Istun madalamale ja sügan teda kõrva tagant kuni FlegS.-i saabumiseni.

2. punkt
FlegS. tõstab asjad autost välja.
- Pole vaja, mul on juba kõik enda külge riputatud.
- Aa. (tõstab koti tagasi autose) Oot... (välja).
- (Katsun kotti ja olen hämmingus) Kuule see ju raske, enda gepsu jätad mulle või? Või... Nonii mul jäi kott eelmisele punktile. Krt, krt.*

3. punkt
Geps hakkab jamama. Jookseb kinni. Kui väga ma taskuid ei kobaks, ikka ei leia midagi, millega seda lahti keerata. Oleks no müntki! Nothing. Piinlik aga helistan:
- Mul jooksis geps kinni ja ei ole midagi, millega seda lahti keerata.
- Kuidas kinni?
- Tardus. Ma ei saa seda tagant lahti.
- Aku tuleb tagant ära võtta.
- (Vaatan hämmastunult telefoni, mida ma siis ütlesin? Tõstan häält) Seda ma sulle räägin, et mul ei ole millegagi lahti keerata.
Lisaks kõigile viperustele pöörab ilm ka halvaks. Kükitan, vaatan naabrite nägelemist ja mõtlen välja trajektoori oma unustatud vara efektiivseks üleskorjamiseks. Esitan siis plaani FlegS.-le. On nõus punktide järjestusega - kahtleb - ei ikka ei ole nõus - ei ikka on nõus. Liigne infohulk, paistab, lõi kumisema - minu viga.

Peale 4. punkti püüan rääkida, et kuna me ajaliselt nii kui nii peame lisapäeva tegema, siis tänase halva ilma puhul ja selleks, et juhtivvõimu mitte ära külmetada, võiks punkt teisele päevale lükata. - Ei. -Meil on autos muidugi hea, aga baas on lagedal - seal on külm. Ei ole tal häda midagi - ta varem seda teinud.** Helistame.
- Kuidas Sul seal on.
- Tuul tõmbab.
- Külm ei ole?
- Ei külm küll ei ole, aga tuul tõmbab ja masin väriseb hirmsasti.
- Mis sa arvad kas peaks lõpetama.
- Tuul tõmbab, tulge kohvile.
- Me mõtleme.
Otsustab, et teeme ikka pika päeva ja me ju jõuame ära ja ... Vau, ta tegelikult ka ei kuule. Valan oma viha telefonikõnesse.

5. punktist 6.ndasse kõnnin jala. Kohale jõudnult helistab töökaaslane ja teatab, et ta kuhugi toppama jäänud ja mingu ma kõrvalpunkti mõõtma. Peale pikka veenmist saan ikka mõõta seda punkti, milleni jalutanud olen. Geps teeb erakordseid viperusi: saan aku vahetatud, ei saa satidega ühendust. Ilm läheb ekstra tuuliseks ja sinisepilviseks - paistab, et ilmal minuga samad mõtted. Poolvägivaldselt mõõdetud punkt viimaseks kujunebki.

Pilt: S. Pruul
* Ei ole ma ka ikka nii kirgas kriit kui teinekord kirjutatud. Piinlik.
** Hämmastav. On vast suhtumine.

Kutsikad - koletised koera kallal

Meie kõige uuem perelisa on tublisti kasvanud. Kui tööl väga kiiva hakkas kiskuma, helistasin koju ja lasin pilte üles riputada.

Praeguseks on kutsikad palju suuremad. Hammustavad ja püüavad varbast maha murda. On üldse ühed murdjad. Loigutavad põrandale, kuid et õu on käimiskõlbulik, viskame nad üsna ruttu õue.

Et tusatuju veelgi leevendada ostsin endale päikeseprillid. Juures oli pisikeste märgikestega silt. Mida meie Lupusega tõlgendasime, kui "Nii kuulid, et kõlbab ööselgi käia" ja ammugi mitte nii lahjad, et "kanda udus, et silmamunad märjaks ei saaks."

Otsaeest sinine, pealt punane

3. päev. Välja vaated ei paista head.

Sõidame Tartust välja.

- Tead, see ala hakkab mulle päris selgeks saama.

- (Mingi mõnitus või?) Kellel kuidas võimalus on, eksole.

Sealt poolt ei mingit reaktsiooni.

Raatuse rist.
-Ihii...Unustasin käiku vahetada.

Linnast väljasõit
-Uskumatu. Kuidas siis nii? Ma ju panin suuna sisse! Kuidas ta võib mulle niimoodi teed mitte anda - ta ju näeb, et mul pole kuhugi sõita.
- (Kuidas saab teine inimene süüdi olla, kui sina ainult kahte pedaali - pidur, gaas - tunnistad?) No eks sõida talle tagant sisse.
- Peaks küll!
- Ja siis sõidab tema õppesõidule sisse.
- See oleks alles kogemus!
Bemar sõelub õppesõidust mööda, nii et meie jääme õppesõidu taha. Huvitav, mida Fleg.S üritab? Eraldava haljasala kaudu möödasõitu?
- Hoia pikivahet.
- Ei las olla. Küll ikka kulgeb!
- Kus sul kiiret? Ei ole vaja talle nii persse tikkuda.
- Ei las ta tunneb ka, mis päris liikluses on! Sellised närvilised sõitjad.
Tee peal on pikk arutelu teemal kuidas, kiiruspiirangu rikkumine peaks olema normaalse inimese põhivajadustest. No... Nojah.

- Ma lähen võtan selle Miku punkti ka ära.
- See kuhu ta auto kinni ajas?
- Jah.
- Mis see sinu minemine targem on? Tahad ka autot välja kaevata?
- Ei ma lähen jala.
- (Ebatemalikud šovinimsi ilmingud). Ilma ei saaks kuidagi?
- Ei ikka nii magus punkt on!
...
- Ma jätsin jaki tegelikult sinna oksa otsa rippuma - töötõend on seal taskus.

Taas kord oma 6 tundi ühe kohapeal passimist, mis tipnes päikese põletusega.

Tagasiteel ilmneb, et töökaaslane on otsustanud, mina ei oska autoga sõita. Nii et kuigi võimalus oleks teha 2 päeva välitöid, siis minu pärast teeme ikka 3. Et ma eelmine aasta ja aasta enne töökaaslase pilti ilmumist seda tööd tegin, sellest ajalugu vaikib. Püüdsin veenda ikka efektiivselt tegema, kui võimalust on. Eks järgmine nädal selgu, kas kohale ka jõudis.

Pilt: L. Reitel

Jälle välitöödel

Alanud on jälle välitööde hooaeg. Olen selles suhtes eelmise aastaga hellaks tehtud ja seetõttu ka ülekohtuselt torisev. Aga... elevandi mälu. Selle aasta väljavaated pole sugugi soodsad, aga ehk saate Teiegi pisut naerda, kasvõi minu kulul.
Eile passisin terve päeva postil - mitte küll 10 tundi nagu eelmine aasta, aga eks see tiksu mul pidevalt kuklas.
Kui kohale jõudsime küsis Fleg.S. kas ma matti tõesti kaasa ei võtnud? No kuram. Esiteks polnud plaaniski. Teiseks: mitme kotiga Sa nägid mind auto poole kablutamas? Ja mida praegune pärimine annab?

Tema kiituseks tuleb siiski öelda, et täna oli tal truilt matt kaasas, kuigi kasutada ma seda endiselt ei ihnenud.
Punktile jõudes niheles S. et "Kurat, kui ilus punkt ikka" ja "Kurat, kui hea koht ikka". Ta mul harjutab vandumist - mingi mehelikkuse teema vist.
Mikk arvas omalt poolt, et tore jah, küll siin saaks metalliotsijaga lustida.
Ma: Aa. Või varrastega.
Mikk: Mis mõttes?
Ma: Kudumine on ka tore.* (Nii hämmeldunud pilku polnud ma tükk aega näinud).
Minul välkus peast läbi: No kurat kui Teile punkt nii väga meeldib eks jääge ise sellega siia silmitsi, mitmeks tunniks.
Kui GPS kell hakkas kergelt 7 tunnile lähenema tekkis mul hirm, et kõik läheb juba nii nagu eelmine aasta - minuga on ju inimkatsed täiesti lubatud. Kõige hullemaks siiski veel ei pööranud. Varsti tuli õnneks Mikk - ta olla autoga 1,5 tundi kuskil mülkas passind. No eks ma pisut torisesin, aga mis teha. Tema asemel ei oleks minul kedagi appi kutsuda olnud.

* Tegelikult on punktil kudumiseks liiga külm.

Lausvaikus

Ümberkaudsetes blogides võib ka kohata lausvaikust.
Ma ise elan ka sombuse ilma tähe all, ning luban homme korralikuks hakata. Siiani ei ole veel õnnestunud, pigem on kogu plaanimise mõju negatiivne.

Kevad?...

Üleeile öösel ei oleks võinud arvata, et mina see näost roheline tomp põrandal olen. Traditsiooniline gripp vaba päeva ootuses jälle ründamas.

Aga selleks ajaks kui Liina Saarelt tuli olin täitsa vinks-vonks, kuigi tolmuimejale pead otsa monteerida ikka ei jõudnud.

Toas ringi vaadates ei paista aga kevad endiselt kuskilt - toanurgas hiiglaslikud suusad ja jahipüss. Hirmus!

Kevadväsimus

Nädal enne kella keeramist on ilmutanud end uut vormi kevadväsimus: vaim on ergas, aga füüsiliselt ennast liigutada ei jaksa - isegi sõrme ei jaksa tõsta. Sellises olekus dušši all käia oli ikka hirmus kohe.

Aga ma ikka punnitasin ja olin tubli, et jõudsin koristamiseni. Nimetagem seda siis ühtlasi ka Laisiku saabumise ettevalmistuseks.
1. Praeahjust leidsin suupilli.
2. Tolmuimejal tuli pea otsast.

Pilt

Lauluaeg-lauluaeg

Laupäeval sai lõdva randmega võetud ja bowlimas käidud. Kahjuks oli sellel päeval karma paigast ära ja ebaõnnestus kõik, millele käe külge panid. Juba see, et pall õigesse ilmakaarde veerema hakkas oli paras üllatus.
Muidu tore mäng, aga sõpradega jutustamine on raskendatud. Teiseks, astud nagu lavalt alla, aga kummardama ei pea.

Tegelikult ei olnudki terve nädalavahetus sellega sisustatud, aga pühapäev mõjus kuidagi innustavalt ja samas väsitavalt. Pühapäeval hakkas pool 11 pihta ning lõppes umbes 9.
Lõunani oli proov kooriga, peale mida suunduti PikaPajju lõunatama- no ja kuidas mul siis 4-le lisanäole süüa ei ole - ikka on. No eks nad tegelikult olid ise ka tublid ja käisid poest läbi.
Minu juures oli peatus, sest asus bändi ruumidele kõige lähemal.
Bändiga proovimisel sai esiotsa ainult lolli pilguga ringi vahitud. Lõpuks, kui ära harjusin, oli aga täitsa mõnus.

Et kultuurilaks ikka täielik oleks käisime HaleBopp'i ja koori Washingtonist. Tublidel ameeriklastel oli oma tõlk kaasa võetud - tõlked tõid välja tihti peale eesti keele ilu- "Päike tuleb üles ja loojub" või siis "Armastusse kukkuma".

Peale õhtust väljas istumist olin ikka täitsa... soss.

Lubatud pildid

Kuigi ema arvas, et ei saanud üleslaadimisega hakkama on rohkemad pildid siiski siin toodud.

Väikese taksi päevad

Käisin kodus. Nii ennast laadimas kui kutsikaid vaatamas.
Algul oli teadsin, et on 3 kutsikat, kui kohale jõudsin oli aga 5. Kõik väiksed vibalikud nagu mutid. Tegelikult nägid ka välja nagu oleks alles äsja käpad vorstidele külge kasvanud. Kuigi kõrvad on multika omad, olid sabad kere kohta üllatavalt vibalikud.
Klõpsisin fotosid nii palju kui jaksasin. Pimedast nurgast peegeldas fotoka välk enamasti siidikuhjast vastu. Ema küsis ühe pealt, et mida ma enda arvates pildistasin? --No, saba - loomulikult! Fotode nägemine sõltub minu ema läbisaamisest arvutitega. Lisan hiljem.

Must-valge, soe-külm

Vahepeal on alustatud sünnipäevanädalat.
Laupäeval sünnipäevitasime nimelt vallavanema juures. Üle pika aja sain jälle kambakesega silmast silma kohtuda. No eks mu enda süü ikka - hoidsin mõnda aega tublisti eemale.
Külalistega oli paremini kui Tätte laulus: "keda kutsusin need jätsid tulemata..." - need, kes kahtlesid veel oma tuleku plaanides, tulid ikka.
Õhtu lõppes klubi külastusega. Diskotibu minust ikka veel kasvanud ei ole - isegi selleks vanuseaastaks mitte. Eks ole natuke hilja ka juba.

Pühapäeval lugupeetud mehed organiseerisid meile hobuste ja kohviga saanisõidu ja ületasime kiirust. Sai ikka mitu korda õhatud, et nii ilus-nii ilus.

Esmaspäeval avastasin end taas vallavanema juures, afterpartyl. Närisime pannkooke ja kiusasime tb vidinat. Kui nad põgenesid lülitusime ümber turismiprogrammile ja vaatasime tutvustust Islandist. Edasi oli kahtlase väärtusega naistepäevaprogramm esmaspäeva õhtuse roosa filmiga.
Tuba oli esialgu jahe ja Islandi film külm ja aina jahedamaks läks. Mingi moment tekkis tunne, et mu mõtted külmuvad ka ära ja jalad ei liigu enam ammu - üsna julmalt tormasin koju kuuma dušši alla.

Pilt.

Vancouver

Lugesin koos koeraga karantiinis krimkat. Koertele kõhugripp õnneks ei nakku.
Pühapäeval saabus ema pagendusest ja põetamast tagasi ning otsustas 50 km mehi vaadata. Ma olin unustanud, kui nauditav on spordi vaatamine. Seda isegi telekast, mille läbimõõt on väiksem, kui... no... väike... nii... luubiga talutav. Ma kahtlustan, et pool võlust seisneb selles, kui vähe ema Kuuset sallib.
Iga natukese aja tagant sain ma küsida: Kas ma panen hääle ära?
Võistluse meeldejäävad hetked olid kukkumised.
K: Ja-jaa, vaatan mina, et suusad on tõesti meil hästi määritud.
- No, kust Sina?! seda praegusest pildist näed?
Õnnetuteks osutusid kohati ka suusavahetused. Meie oma Veerpalu komistas teisel vahetusel. Samas ei jäänud tal õnneks suuskade kinnituskrõps määrdesse kinni, mis prantslase Jean Marc Gaillardi väga vihaseks ajas.
Ühisstardi tõttu oldi suures pundis. Leidus siiski üks energiline sidekriips tüüp: Johnsrud Sundby. Nagu arvata võis väsis noor vihane mees siiski mingi aja peale ära, aga vähemalt paistis, et ta nautis sõitu: naeratas ja lehvitas emale - minu emale ka.
K: Ja näeme siin veerpalusammu, seda kuulsat veerpalusammu.
-Vššš, mis samm see veel on?!
Tegelikult oli meestest isegi natuke kahju - no mis klassika see saab olla kui sul rada ainult sinka-vonka väiksele maa-alale kokku kortsutatud. Ja konkurendi suusakannad peaaegu su suusaninade all.
K: Ja siin tõstab venelane raskel tõusul tempot.
-No kust ta tõstab, endal sakk jalgade sees (telelevi deffekt meil selline).
Ja tõesti Legkov hetkeks püüdis, aga tõus ei olnud vist nii лехко, kui esmapilgul paistis.
Mingi moment veavad suurt grupp rootslased: Olsson ja Hellner. Mulle tundus, et nad vahepeal isegi sosistasid omavahel. Aga Hellneril suusk ei tahtnud üldse, üldse jala otsa jääda, mis tõttu vaene mees maha jäi. Aga teine sai pronksi - tubli!
Üleval hakkasid jooksma kirjad, et ETV2 saab edasi vaadata ja varsti hakkab AK.
- No, mis kasu mul sellest on?!
V: Helista oma teisele lapsele, et las annab Sulle otsereportaaži.
K: Ja Teichmann hakkab liidergrupist maha jääma. Kas Veerpalu tuleb suusavahetusse? Jaa suusad on valmis pandud.
Aga Alaver jooksis raja serva ja hõikas Veerpalule: "Ära veel tule ETV-st hakkab AK ja V. läheb kakaod keetma!"
AK-lt tagasi lülitades: suusavahetus, varsti staadion.
K: Ja Teichmann tuleb võimsalt paaristõugetega! Ja täna ei saa me ütelda muud kui Northug, Northug, Northug.
Mina siiani imestan, aga kus see Teichmann ikka nii järsult staadionile jõudis - alles oli Kuuse rääkinud stiilis - siit-ei-paista-kaa.

Pilt

Vaba päev

Mida teha ootamatult sülle langenud vaba päevaga.
Õige, kodus haige olla.

Pikk tee NHL-i

Üks mu tuttav rääkis, et ta pole aastaid uisutamas käinud.
Ma nägin oma võimalust! Viimaks ometi! Mina, kel mul on tugevalt, ee... no mõni tund uisustaaži. Oma vaimusilmas liuglesin juba graatsiliselt Sõpruse silla poole, juuksed tuules lehvimas. No päris piruettideni ei küüni isegi minu vaimusilm. Aga minust paistsid vaid tuisuhobused ja välkuvad uisud, kui ma talle ära teen.
Ja seal me siis päriselt olime. Tuisu tõttu oli küll plats pisike. Minu eelis!
Näe sealt ta tuleb - rendiuisud jalas (mitte, et mul enda omad poleks Liinalt laenatud). Nüüd ma alles näitan! Kõiki oma stiile, mida ma siiani õppinud olen - 2! Ja kui me siis lagedama peale jõuame...
Vahin mina suu ammuli kuidas, minu tuttav nagu Glebova kaari võtab. Teatab: "Aa, uisutamine on vist nagu jalgrattasõit" ja siis teisest servast: "Näe ühe jala peal!" või siis "Kas sa üle jala kurvi võtad?", "Prooviks midagi huvitavat - tagurpidi!"
Aga vähemalt ma ei kuku enam, kui mulle peale vaadatakse.

Pilt

Titetekk

Eile sai üks töökaaslane titepuhkusele saadetud. Kingiks oli peamiselt Niger Lupuse õmmeldud tekk.

Minu valmistatud on ainult 1:3, 2:1 ja 3:3.

Eitede hala!

Veel üks västiav tööpäev.

Tšikk oli vihane, lihased, lihased

Istun tööl.
Tunnen: lihas.
Ei ole võimalik, mina ja sport ei käi kokku. Kust nüüd järsku need kõhulihased tunda annavad.
Kummaline.

Aaaa... meelde tuli ma hüppasin ju eile jääle kõhukat.

Pildil on lendav hani. stiilinäide.

1. september

Alates tänasest on mu vend koolilaps.
Palju õnne!
Kuigi Sa seda kunagi lugema siit ei juhtu.

Topelt portsu pärmi mitte teha!

Nädalavahetus läks kiirlubadustega peaaegu aiataha. Aga alati saab võtta halvimast parima ja kojuminek järgmisele nädalavahetusele lükata.

Laupäeva pärastlõunal käisin pileteid müümas. Väga vinge värk oli. Kahju, et ainult see nädalavahetus veel Viljandis etendus oli ja kõik.
Õhtul käisin teatris. Jälle. Tükk oleks võinud parem olla, liiga kliššeede peale üles ehitatud. Võib olla on aga mu enda kriitika eluolu suhtes liiga allaheitlikuks muutunud.
Lõpuks maandusin kohas nimega Underground. Ma olin küll nagu valge vares, aga koht ise oli mõnus ja stiilipuhas.

Pühapäeva veetsin PikaPaju köögis taignaga kakeldes. Seekord elutargalt topelt portsu küll ei teinud, aga sai ikka liiga palju ja sai jälle töökaaslasi toidetud.

Jadalaupäev

Sai LauluRästast üllatatatud. Hankisin ta kappi toru. Mainis teine kunagi ammu, et tal oleks vaja. Kahjuks polnud ta sugugi üllatunud. Lõpuks mainis ainult, et "Tore toru"

Siis sai veel tb juures vidinat vaatamas käidud. Vidin äratati spetsiaalselt vaatamise tarbeks isegi üles. Vaatas uniste tumedate silmadega nördinult ringi, umbes nagu: selle pärast pidingi laud lahti vedama või?

Õhtul sai Linna* vaadatud. Etendus oli sürr. nagu väljagi kuulutatud ja lühike. Või on see just sobiv kombinatsioon?

Kogu see sahkerdamine sundis kursaõe sünnipäevast loobuma. Kurb.

*Et mul võrk tööjuures on MaSu-režiimil, siis pilti ei saa.

Kallis Eugene

Kirjutan Sulle esimest korda. Kahtlustan, et Sa oled jälitajamaniakk ja igavene viirusekandja, nii et ... kui Sa seda loed oled teretulnud koos hoiatava kirjaga. Muidu ... nägemist igavesti!

Elementaarne...

Kuigi ma nohune olen, lasin end Unistajal siiski välja meelitada. Kutsus kinno, aga et pidin leidma veel huvilisi tulid töökaaslased ka.Film oli pisut väänatud, aga siiski parim nendest, mida ma lähiajal vaatamas olen käinud. Ega ma väga filmifriik ole ka. Vanast heast Sir Conan Doyle'i Holmes'ist ja vene stoilisest Holmes'ist oli saanud acction WB Holmes. Kriminaalsus jättis soovida.

Töökaaslasega irvitasime, et näe pole haigele vanainimesele muud vajagi kui vietnami salv ja kiiktool (mis siis, et kinos).

Lihtsad asjad

Blogi on koht, kus viriseda ja möliseda. Nüüd tuleb üks asjalik sissekanne, viimaks ometi.

Minu vennal on oma toa uksel, seal, kus nad pead-jalad koos elavad, trepp. Kuulukse, et kui end sinna istuma sättida, tuleb väike element juurde ja kallistab. Saades aru, et kodanik ei tõuse ja teda õue ei vii, teeb ta muidugi vehkat, aga ikka...

Peapesu

Käisin jälle õpilaste juures juuksuris.

Telefonitsi oli aeg kokku lepitud täistunniks. Kohale jõudes ilmnes, et uksed lukus ja avatakse alles poole tunni pärast... no tühja kah.

Kuigi värisevi käsi, lasin seekord pea pesta. Kui n.ö. peaaegu valmis siis teatati
- Palun tõstke.
- (No eks te ole jah selline õbluke) Mida?
- (vaatab mulle mõistmatult otsa ja sikutab toolileeni)
- Tõuske?
- Jah, ja-jah.
- Aa. (Seda pole mul varem juuksuris teha palutud)

Juhtivvõim opil

Kahju ikka, et haigused mööda inimesi käivad, aga kui sellesse nagu uhkuse asja suhtutakse ning see tööd hakkab segama, siis kipub kaastunne kahanema.

Kui op.-i veel edasi lükatakse, tuleb juhtivvõim tööle nii, et arstid ripuvad riistu pidi järel ja ütleb anest..., anest... - no sellele tüübile, kes uimaseks lööb: "Ooda, ma saadan veel ühe e-maili."

Mängupõrgu

PikaPaju näikse hasartmängu lainele sattunud. Kõik selle pärast, et ma kotte kraamides S.-kingitud paki leidsin.

Kui ma eile õhtul vastu hommikut magama läksin oli meid korteris küll kaks, aga näikse et öösi oli Martin Polli ka mängupõrgust läbi astunud. Püstaku ees vedeles nimelt tema pangakaart.

Tritsutamas

Töökaaslaste hoolitsevate pilkude, või oli see kaastunne, ja naerulagina saatel jalg nüüd sellel alal ka valge. 20 aastase vahega.

Valdan O- ja X-stiili. Lausa vaheldumisi.

Naistepäeval sellega alutsada oleks olnud... prrr.

Head uut aastat!

Uus aasta saabus Tobru onnis ja nagu ikka headest tuttavatest eemal. Meeles nad mul siiski mõlkusid.
Aastavahetusel väljus telefon nii levist kui akuvarudest. 2010 tuleb vist ikka uus hankida.
Mis juhtus Tobru onnis - nojah - jäägu see sinna.

Ahjaa. Kaks postkaarti sain ka, aastavahetuse puhul. Aitäh.