Freitag, 31. Juli 2009

Kassivalvur

Loperdasin paar korda üle uue silla. Pidu oli lausvaibunud, ainult Jõmmu podises veel jõel ja kuskil mängis üks väga üksik trompet.
Peale ujumist suundusin Lottat vaatama. Et mul endal oli vaja veel pesu ka pesta, sai vaadatud päris kaua.

Erilist rõõmu loomake mind nähes ei ilmutanud, püüdis mind pigem näugumise ja hammustamisega eemale peletada. Panin vapralt vastu kiusatusele elajas rõdule lasta, sest mul on tugev usk kasside omapäi hakkama saamise kergusesse värskes õhus. Seda enam, et õues loperdamisest olid huvitatud kõik osapooled.

Parketitud tuba oli kenasti mööblit täis tassitud. Mööbel oli kena. Ma ei usu, et mina nii julgeid värvivalikuid oleks suutnud teha, aga minu elu unistuseks on ka ainult taburet, mitte korter.

Õhtu lõpuks suutis kass end küünt pidi kardinatesse riputada ja näugus seal haledalt, enne kui ta ära päästsin.

Loodetavasti ei ole ta seal jälle rippumas, kui ma täna läbi astun.
Pilt: kassiomaniku erakogu

Donnerstag, 30. Juli 2009

Need on matkal LauluRästa pildistatud hundid. Väga kaugelt pildistatud.

Mittwoch, 29. Juli 2009

Ula peal

Viisin vennale 150 muna ja lootsin tema linaaidas koristamisel natuke seltsi ja abi pakkuda. Juhtus aga, et vend oli tujutu. Töö ei edenenud, toss tuli maja peale ja üldse oli kogu ettevõtmine kergelt tuuleveskitega võitlemise maigune.

Eile käisin LR-ga sulgpalli mängimas. Oli plaan pärast viisakalt koju minna, aga läks jälle teisiti. Mängimast tagasi jõudes oli niigi aeg juba hiline. Nagu sellest vähe veel oleks ajasime masuurikatele ka enne ööd veel jonni peale. Kui lobisemise lõpetasime oli kell kaugelt üle südaöö.

Dienstag, 28. Juli 2009

Üles oli hirmus! Alla oli ka hirmus!

Pühapäevahommikune varajase väljasõidu plaan laideti maha. Väljasõit lükkus lausa lõunasse, sest jõnglased ärkasid ja tahtsid ka pannkookidest osa saada.

Plaanis polnudki muud kindlalt määratletud, kui kahe järve - Kuremaa ja Pikkjärv - külastus. Lõpuks kujunes trajektoor välja selliseks*:


  1. Külastame Kassinurme mägesid. LR peab kooriplaane, mina loen sõjameeste puuduvaid jäsemeid.
  2. Sõidan salaja kraavi. Kaotan prillid.
  3. Joogipaus. Passin.
  4. Suuremat sorti lebo. Käime vees, sööme, lesime ja imeme endisse noorte kultuuri.
  5. Kuremaa mõisahoone väline vaatlus. Muuseum lukus. Soovitatakse helistada numbrile, aga me ei viitsi suhelda.
  6. Palamuse kiriku ja kooli/muuseumi külastus. Meie reisi ainuke otsene rahaline väljaminek. Fotosessioon. Ei kiirusta teekonda jätkama.
  7. Kaalume lebo tegemist Prossa kaldal.
  8. Pikk lebo Pikkjärve kaldal. Täitsa korralik rand. Toidujäänuste hävitamine. Kaalun tõsiselt Tartusse tagasi sõitmist - sinna on kõigest 3x pikem tee, selleks kuluks isegi minu tempo juures, maksimaalselt 3 tundi. Ei peaks enam homse pärast muretsema ja rongi aegu passima. LR kaalub Tartu poole sõitmist - laidab lõpuks liiga ohtlikuks. Plaanib teist teed koju tagasi pöördumist, aga et üksi eksinud olla on igav, veenab mind liituma.
    Kaalume ujumist Prossa järves.
  9. Meile tormab vastu jänes sellise hooga, et algul pean teda väga pikkade kõrvadega ründavaks koeraks. Kui hirmu suured silmad kiskjate hambaid suurendavad, asi see kõrvu modifitseerida. Pilti ei saa.
  10. Kohtame maailma kõige aeglasemat autot.
  11. LR arvab, et me oleme eksinud. Mulle tulevad maisi põllud ja silohunnikud tuttavad ette, aga ei julge vastu vaielda.
  12. Silmame Palamuse pool kahtlast järve, mida ei peaks seal LR arvates olema. (Kuremaa jv.)
  13. Meie matka kõrghetk. Teel mängivad mingi metslooma pojad. Seekord tahame pilti saada ja ei julge lähemale minnagi. Kahtlustame, et on karud, aga et neid on 4, siis võib olla tegu ka hundikutsikatega. Metsigade jaoks on liikumisviis liiga hüplev. Saame ühe udupildi kaugelt, enne kui loomad 2 auto eest peitu poevad. Hirmuga, et võivad olla ka karupojad kiirustame matka jätkama.
    Kuskil punkti 13. ja 14. vahel läheb viimane rong ja kodused hakkavad muret tundma.
  14. Fotosessioon.
  15. Lõikame läbi metsa Kassinurmele. Ratta pärast suur hirm.
    Leian kraavist prillid - täitsa parajad on.

Matka pikkus: 50,5 km
* Andestust, et numbrid halvasti nähtavad.

Kodus on üks poistest paari tunni eest enda põlvele kukkunud ja meie tuleku ajaks lööb kisa uuesti lahti. Kannatliku järelpärimise peale ilmneb, et tegelikult ei olegi kogu aeg valus ja saunas saab jalale isegi toetada.

Tartusse olen mõttes nõus ka hommikul väntama, kui muud plaanid juhtuvad vett vedama. Ilmneb asjaolu, et viimane rong ei olnudki viimane (vt. eelmist postitust), kuid sellele jõudmiseks peaks pererahva vastu ebaviisakas olema. Kõiki variante kaaludes, saab selgeks, et kõige mõistlikum on ikka õhtul autoga lahkuda. Ratas jääb ootama Tartusse sõitu - järgmise matka plaan.

Montag, 27. Juli 2009

Mägedesse

Laupäeva plaanid jooksid kõik viltu. Seetõttu oli soodne päev koristamiseks - viimaks jõudsin ka nii kaugele. Igaks juhuks helistasin ja küsisn pühapäevale planeeritud matka kohta, misjärel läks väga kiireks.
Soodsamaks kujunes end kohe laupäeva õhtul kohale vedada ja lausa kahe rattaga. Väljusin ajavaruga, juhuks kui midagi oleks juhtunud ning minule mitte kuuluv ratas Statoilis koostööd poleks teinud.
Rongijaama jõudsin õigeaegselt ja sain ka teise ratta kätte. Veetsin aega raamatut lugedes, kui minu telefon närviliselt helisema hakkas. Ilmnes, et rong oli jäänud tuleamata, mistõttu võõrustajad närviliseks olid muutunud. Alati läheb ka järgmine rong, nii et kohale jõudsin päris ladusalt.
Kuulan õhtusöögilauas õudusega kuidas homme "peaks vist mägedesse suunduma".

Ajutised, aidaa

Reede õhtul oli mõnedel inimestel töö perioodi lõpp. Üllatuslikult kutsuti ka mind tähistama.
Vihma sadas nagu oavarrest ja õues pikniku pidamine ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Kolisime väikesest aiakesest tuppa. Pikniku laadsele oli igaüks kaasa toonud mida saanud, minul oli juhuste soodsa kokkusattumise tõttu õnnestunud hankida suitsukala. Kala oli paras õlle kõrvale, kuigi see oli just vedelik mida eriti külluses ei leidunud.
Et tegu oli väga erinevate inimestega, oli vahel tegu vestluse ülal hoidmise või tähelepanu jaotamisega. Minu kohta nenditi taas kord tõsiasju nagu: ma olen vana ja ma olen kuri. Kuigi ma endast kõige paremat muljet ei jätnud oli iseenesest tore ja irvitada sain päris palju. Koju jõudsin väikese ringkäiguga umbes kell 2.
Pisut kurb on mõelda, et on võimalus, et ma neid enam rohkem ei näe. Samas aga oleks parem, kui neil edasi ülesmäge minema hakkaks ja unistused, millest õhtul räägitud sai, täituks.

Pildid tulevad vastavalt viitsimisele ehk hiljem. Siis juba üritusest endast.

Donnerstag, 23. Juli 2009

Laiskus

12 tundi järjest magatud.
Kontserdile jäi minemata, sest ei suutnud end vertikaali vedada.
Lohutan end mõttega, et ehk on mul veel mõned gripijäänused sees ja peale selle rikuti eile tööl tuju.

Mittwoch, 22. Juli 2009

Sul annan andeks kõik

Unistaja kutsus kultuuri nuusutama. Polnud teda tükk aega näinud. Keeldumine ei tulnud kõne allagi. Pinnisin vaheaegadelt Unistajalt reisimuljeid.

Pealkirjas mainitud lugu tuli lisaloona. Lihtsalt hirmus kui andekad mõned inimesed on.

Jää-ääre live'is kuulamine ei õnnestunud seegi kord eriti tulemuslikult. Kippusin taas vaatama liiga spetsiifiliselt, et mis duure võetakse ja kuidas üks või teine effekt saavutatakse. Tänaseks pole mitte midagi meeles.

Minu meelest kukkus välja nii, et Sibul oma suitsusel häälel laulis lootusrikkaid lugusid ja Sööt oma selgel tämbril hoopis minema jalutamisest, petmisest. Tabasin end mõttelt, et mind petetakse ja osavalt.

Lugudest on hakanud minuni kostma kurbmagusad noodid. Vananen.

Tegelikult võis rahule jääda. Muigama panid naljad nagu:"Kodanik........, amet: tartlane" ja asjaolu, et hispaanialikku lugu "Su silmades on üks roos" korduvalt polkaks tembeldati. Hea lugu iseenesest.

Pilt

Dienstag, 21. Juli 2009

Otsustusvõimetu jobukari

Kui mul on hea tuju: tunnen, et samm on erakordselt sirge, et siht on silme ees, et olen täna parem kui eile, siis... tuleb tappa see rõõm minu olekus. Tuleb mind alandada.

Kui ma tunnen, et tervis on vilets ja nii riided kui lihased on nädalavahetusest valusad. Kui ma tunnen end vanemana kui tavaliselt, siiis on paslik mulle järgi vilistada, autost signaali lasta ja mind Atlantisesse kutsuda.
(Kontrollisin kodus järgi - ei olnud riided plekilised)

Pildil on nimelt Audi
Olen lapsest peale kuulnud, et tegu on ühe looduse imega. Nii suur keha ning ometi - nii väikesed tiivad. Muigan ka siis, kui olen 80 kui see Ime oma hommikust korjeretke tehes õielt-õiele lendab, nii et kellukad tema raskuse all kolaki alla paenduvad.

Eile kuulsin, et sooja saamiseks lendavad nad tiibu sisse lülitamata. Ehk siis lõdisevad, ehk siis teevad kaabekat.

Foto autor: sillie R

Montag, 20. Juli 2009

Dialoog helpdeskis

- Luban, et rebin 'Delete' klahvi ta klaviatuurilt!
- Võta talt siis hiire parem klahv ka.
- Olgu - hagin talle üheklahvilise hiire.

Hiljem selgus, et on ka lihtsamaid lahendusi.
- Kui Sa veel kord kustutamist kurjalt kasutad, jääd sellest sõrmest ilma, mis sul praeagu 'L' klahvil puhkab.
- Mis IT mees ütles?
- Kahtlustab, et kustutasid liiast.
- Ma ju ei uninstallinud.
- Ta kahtlustab, et delete'sid.
- Ma ei usu.
- IT-mees ei tahtnud ka uskuda. Aga sõrme 'L' klahvil näed? Mina Sinu asemel usuks küll.

Freitag, 17. Juli 2009

Parkett (katse 1)

Tapeedi panemise lõppu ma ei näinudki.
Mossitasin ja ütlesin tv kaasale, et kaalun, kas üldse õhtul läbi käia, et mis mõttega. tv siis toidu ja rummiga meelitas, et võib ikka tulla ju.

Kus on sinna tuleb juurde - 5 tükki sai lõpuks kokku. Alguses irvitati, et rahvas koos, hakkame parketti panema. Siis hakati tänitama - oleks ikka häbilugu küll, kui 4 naist ei suudaks veenda ühte meest vastu ööd parketti panema hakata.

Kella 12-ks oli viimane rida jäänud panna, aga et naabrid olid omalt poolt klopsimise lõpetanud ei julenud enam saega müristada.

Donnerstag, 16. Juli 2009

Tapeetimine (katse 4)

Tapeetimine meeldib mulle arvatavasti seni, kuni ma enda tarbeks seda panema ei pea.

Siiamaani on mind ja algajaid kaastapeetijaid ka säästetud:
- üksi paan pole veel alla tulnud.
- ükski korts, tume plekk ega õhumull pole jätnud välja kuivamata.
- liim on lõpuks ikka lahustunud.

Teatasin aga tööl, et mul on hirmtähtis kohtumine ja läksin tv poole looduslikku betooni paitama.
Eilsele tagasi mõeldes on küll peale tööd saabunud mölapidamatuse pärast pisut piinlik. Samas on öö nii palju ikka aidanud, et eilse kodutee mõtteid kõiki üle ei kirjuta.

Täna lähen jälle, kui tv poest puuduva rulli ka ära toob.

Pilt: tv tehtud - kuigi ei poolda endast piltide üles riputamist.

Dienstag, 14. Juli 2009

Väikesed tibiilmingud

Minu omad on lühemad, roosamad, teki all mätsitud.
Ja meeliülendavad, isegi gripiselt.

Montag, 13. Juli 2009

Koeraomanikuks

Laupäeva tõbitsesin puhtalt maha. Ilm aitas kaasa.

Pärast pühapäevaseid toimetusi askeldasime veel köögis. Tips, va saunapelgur, jäi verandale. Mingi aeg hakkas ta haukuma, me arvasime, et reguleerib linnuliiklust. Peagi läks aga haukumine kurjaks. Läksin siis vaatama, et mis lahti. Kõndisime 3 tiiru ümber hoonete ja viimasel tiirul loperdas meile vastu vot selline lumivalge lontu. Oli päris sõbralik, aga kodu poole koos minuga jalutada ei tahtnud, leidis et tal Tipsi seltsiski huvitav.
Kena koer oli, ilma rihmata, hoitud ning paistis lihtsalt jooksus olevat. Panime oma koera koduaresti. Tips siis magas kümmekond minutit pea lävepakul, juhuks kui ründaja peaks köögiuksest sisse tungima. Üle 10 minuti ei kannatanud olla, sest ega lävepakk polstertatud ole.
"Ründajal" oli vist igav hakanud - öiseks jalutuskorraks oli ta kadunud.

Täna hommikul šokeerisin üht dirigenti saunavihtadega. Ta ütles ainult: "Oi. Oi-oi" Ma olen kindel, et ta oleks tahtnud isegi unise peaga mulle tappa anda.

Freitag, 10. Juli 2009

Tõbi

Gripine on väga paha olla. Tahaks, et keegi teeks pai ja joodaks kuuma kakaod. Selle asemel kulgen tööl, ajan näost keemiat sisse ja loodan, et keegi minu sõpradest mind selles seisus nägema ei juhtu.

Donnerstag, 9. Juli 2009

Kui siit pilvepiirilt

Kretiini naljad:

- Kas silopallid võivad köögivilja põllul olla?
- Ei, aga katteloor võib küll.


Eraeluliselt: Korra nädalas oleks vist soovitav kodus süüa ka teha. Vist.

Mittwoch, 8. Juli 2009

Kaugeltpaistev kiilaspäisus

Juuksuri juures käisin eile. Juuksur kohe alguses küsis, et kas ma viimasel ajal juukseid olen hakanud kaotama. Täitsa proff tädi ikka - ma ütlen. Lisasin, et lisaks sellele pole ma neid ka hommikul kamminud.
Rahul olen sonksiga.

Dienstag, 7. Juli 2009

Nädalat alga - torditükiga

Nädala algus oli tõesti tore. Pisukese puterdamisega kutsuti kooki sööma. Ilmnes, et töökaaslane oli abiellunud.
Läksin turule taignarulli ostma, aga sain hoopis rannapalli. Panime kolleegi hingeõhu sisse ja roos näppu - olemas. Millega rannapalli loogilisust põhjendasin, võib igaüks ise välja mõelda.

Nüüd olen siis tagasi töölainel. Enne ametlikke lõputunde tuleb alati hirmus unekas - laulupeo tüsistused. Nagu kiuste ei taha töö ka edeneda. Kõik nagu hallis valguses.

Montag, 6. Juli 2009

Üheshingamine

Laulupeo proovides juhtub nii mõndagi. Tallutakse varvastel, eksled ise, ekslevad teised, saad bussis laulmise eest peaaegu peksa, hõõrud jalad villi, laulad kõrvuti ooperi/vanaproua Häälevärinaga, seisad kõrvuti diagonaaltädiga, häbened oma kooriliikmeid, kes virisevad jne. jne.
Esinemisel kannab rahvamass Sind kõigest eemale. Satud võõraste keskele. Inimesed teisest Eesti otsast...
Laulad: "... mesipuuu poole..." ... ja tunned, kuidas Sinu kõrvalseisja, inimene keda sa tegelikult ei tunne, tasa oma sooja pihu sinu kätte libistab.
Pilt: ühest koorist kellega koos lauldud. Autorit ei tea.

Donnerstag, 2. Juli 2009

Kui mustavad udud

Sõbrad kutsusid vaatama. Peab ütlema, et kui mul sõpru ei oleks, oleksin läbinisti harimata, kultuurita, kirjaoskuseta.
Etenduse teine pool oli liikuvam - tõenäoliselt sellepärast, et tutvustamist polnud enam vaja ja liiguti ühe lõpu poole.
Ahjaa, lavastaja oli Baskin. Hea etendus oli - hobustega kappamist, karjumist, täpselt visatud rekvisiite jne. Ja loomulikult võrratu ümbrus.

Jõudsin rahulolevana koju.
Torkan võtme lukuauku, keeran - uks on lahti. Uks on lahti!?
Esimese hooga torman teise tuppa: arvuti alles, telekas alles. Koridori teel: külmik alles, gaasipliit alles, tolmuimeja ka. L. kohver. L. kohver - läinud! Olgu. Läinud! Mis seal olla võis? Dokumendid? - ei õnneks mitte. Raha? - ka mitte. Arvuti näe oli õnneks väljas. Fotokas? - võib olla. Rulluisud? - võimalik. Suveniirid ja mälestusesemed? - asendamatud. Pagan!
Ehk viis L.-i sõbranna kohvri ära? Helistan L.-le - ta ei võta vastu. Kui sõbranna oleks olnud, oleks mul telefonis vastamata kõne.

Istun tuimalt - mis nüüd? Helistan koju:
- "Tee politseisse avaldus."
- "Mille kohta? Lasin korterist punase kohvri varastada - ei tea mis sees on. Pean kinni maksma."
- "Elus tuleb ette."
Poleks tohtinud helistada, tal niigi muresid liiaga. Milline jobu ma olen.

Laman. Lagi. Nii ei saa. Riided selga ja õue. Tuhnin läbi prügikastid - tulutult. Randa. Ei paista et midagi oleks laiali loobitud. Võtan ette kõrvalmajade prügikastid - ikka ei midagi.
Kodus sunnin end magama, et täna hommikul sama punnsilmselt tööle tulla ja teha see õnnetu telefonikõne. No midagi, kui vaja, siis vaja.
L. on ehmunud. Kuid küsib siis, kas sõbrants siis ei käinudki?
Nii ma noorenesin hetkega 8 aastat. Milline jobu ma ikka olen.