Rautatud põder

Ähkides jõudsin rongijaama. Arvasin, et julgen Tartus mõne otsa sõita, aga juhtusin ühe kõrvaklappides tüübiga koos jalgratast jalutama. Ei tahtnud inimest oma rattakatsetustega kohe ära ehmatada. Nii väntasingi alles liikluseta lõigukese rongijaamani ja sedagi peaaegu, et tühikäigul.
Tundus juba, et jään hiljaks, sest olin vaevu jõudnud perroonile ukerdada, kui rong vilet andis...
ja Valga poole minema kihutas.

Rongis olin oma graafikute ja kaartidega* päris populaarne. Konduktor oli nähtavasti andnud vaikimisvande ja infot ei jaganud.

1. Esimene peatus. Juba. No vaja ikka aru anda, et seal kandis liikumas.
2. Esimene järv. Jätan külastamata, hirmus, et sellise palavusega ehk ei jõuagi edasi.
3. Tõusu tee. See tee on tegelikult asfalt, aga ikkagi olen sunnitud Piusa koobaste juures rattalt maha ronima, sest tõusud on liiga järsud. Tõusu tähistava sildiga sama posti küljes on nagu mõnituseks jalgratta marsruudi tähis.
4. Vidaukt. Kummaline oleks kui rong siit praegu üle kihutaks. Hirmus ka.
   
5. Aas läbi Obinitsa, et keerata tagasi Võmmorski peale.
6. Tädi Linda - sai tomatit ja Relli sülti. Kutsik mind ära ei tunne, kardab, aga haugub ka kurjalt. Hommikusöök, garderoobi vahetus ja joogivarude täiendus. Usun, et umbes pool tunnikest jalutame aias, nagu meie suguvõsale kombeks. Jahutuseks käime koos koeraga maja taga järvekeses ujumas. Tädi sõnade: "Ma vist ikka ei saa Sulle midagi kaasa panna?" asun uuesti väntama.
   
7. Vaatetorn.
8. Etenduse moodi trall keskaegsete Valvemeestega ja kaasaegsete parkimiskorraldajatega. Kahjuks puudub võimalus jääda kauemaks.
9. Mõnus lõik. Ca 10km mitteväntamist. Isegi kui satun seda sõitma võlsspainahuse tõttu.**
   
10. Läbi Vastseliina. 1 inimene.
    
11. Kirikumäe tee. Et eelnevalt pole suurt midagi tehtud on need reisi kõige pikemad 6 km, seda isegi arvesades asjaoluga, et tegu on asfaltiga. Abiks ei ole ka, et lõpuks...
    
12. Olen eksinud.Kõik teeotsad näevad välja nagu hoovi sissesõidud.
13. Elule lihvitud küla. Põrutan järve ehitusest mööda, läbi õuede nagu pätt, kuni kena küla servani välja. Seal kohtan alles inimesi, kes pole kuulnudki kohast, mida neile mainin. Kougin kaardi välja, sellest on abi. Nenditakse, et seal elab Eldur. No, et ma ka kohe ei taibanud küsida.
    
14. Elduri tee. Iga 10-konna meetri tagant on sillaga, tõenäoliselt põhjatu tiigike. Tee on küngastega, kuid mitte kõige hullem. Ettevaatlik tuleb olla lahtise liiva ja veeristega.
    Vaatan teeservas paiknevat maja ja mõtlen, et ehk selles elab Eldur? Või siis selles seal eemal? Või peaks ta olema noorem? Siiis ehk selles, seal vasakul? Huvitav, kas see on Elduri kruvikeeraja.
15. Petruse küla. Hoolitsetud välimusega küla, aga kuidagi jääb ikka tunne, et siit käivadki tüübid ajaviiteks Lätis kodanikke klohmimas. Aga peale seda on hingemattev vaade kuppelmaastike metsadele.
    
16. Üles- ja allamäge, treppis kruusal. Mulle meeldib mõelda, et ma nii väga rattalt maha ei roninudki, kuid millalgi ma pidin ju jooma, nii et mälu petab. Vasakul, arvan end äratundvat heinamaad, millel lapsena heina tehtud,
17. Onu Lembitu küün paistab kui tõotatud maa. Teeme traditsioonilise tiiru aias. Linda oad olid suuremad, sibulad väiksemad, herned - mitte ainult küpsed nagu siin, vaid veel 2 satsi tulemas ka. Joon janu täis ja täidan kõhtu. Peale maiustame vaarikaid. Onu on umbes seda nägu/tegu nagu ei peakski ma õhtuks koju jõudma. Pakub sauna ja telefonilaadimist. Murdungi ja helistan emale, et Järvekülani ehk väntan ära, sinna tulgu vastu.
    - Milleks?
    - Ma ei pruugi loojanguks koju jõuda.
    - No ja siis? Ega ratas ei mahu peale.
    Nõrk plaan tõesti.
    
18. Tee on treppis ja alla mäge hoian nii et sõrme nukid valged leistangist. Vältimaks kukkumist, väänangi ratta korra ühte sisekurvi sisse. Õnneks saan pidama. Isegi avariid ei põhjusta, kuigi liiklust tuleb ette, et mitte öelda "on tihe".
19. Avastan, et ei saa käike vahetada, sest käsi on hirmust ja pingutusest liiga higine.
    Raul Olle kihutab mööda. No kas just tema, aga minu naabrimuti-imago vastand: tõsine trennitüüp küll.
20. Metsane mõnus teelõik. Et olen järveni viiva teekonna pikkust valesti hinnanud (ilma milleta ma poleks jõudnud vändata), siis jõuab ema jimnyga siia vastu. Hulluke. Ratta pressime kuuti, enda mahutamine kõrvalistmele on probleemne.

Mõni meeleheitlik tõmme järvel jahutab piisavalt, et saada öösel magada.

Läbitud teekond kaardilt mõõdetuna: 57,7 km.

* Postituse juurde nikerdatud pilte vaadates, suisa üllatav. Lugege lihtsalt valgeid plekke. Kunagi hakkan korralikuks ja teen lamedad loetavad kaardid ka juurde.
**Selle avastasin alles hiljem kaarti joonistades.

Prii

Eile vend tõi mulle ratta ära. Üks asi lahenenud.
Ratas pole kahjuks aga sugugi nii naistekas nagu ma lootsin. Võib juhtuda, et saan põlved sümmeetriliseks. Ja kuigi sümmetrias pidada võlu peituda, siis ei tahaks ennast jälle kokku lappima hakata.

Õhtul käisin kiiruga ujumas, peale mida suundusin Priide poole küla.
Istumist ja lobisemist jätkus kella poole kolmeni ja mina paistin olema pikast külasviibimisest enam häritud kui nemad.

Koju jalutasin läbi pimendatud Tartu. Nii hirmul ei ole ma kohe tükk aega olnud. Pimedus ise ei olnudki probleemiks. Pigem autod. Neid liikus küll vähe, aga tuled valgustasi vastutulijaid selja tagant, nii et varjud liikusid vastu. Ja kui auto minuga kohakuti jõudis, piisas sellest lühiajalisest tuhmist valgusvihust, et mõned sekundid ringi tunde järgi edasi koperdada, ilma et midagi näeks, kuni silmad kohanesid. Ning siis ... järgmine auto.

Ka korteris, kus magamine on viimasel ajal kaheldav, ei leidnud ma rahu. Mind häiris kuidas õuest autode tuled seintele plinkisid, siis koridori ja koridori peeglisse nihkusid - tekitades mulje, et keegi seal liigub.

Nüüd siis tööl ja vihmasadu ja kõht täis ja unine olla.

Pilt: Phillip Rood

Kena ratas!

... see on siis vastus kahele järgi vilistajale. Enne seda tuleb muidugi veel lolli näoga jõllitada teiste ratast ja peale (kolmanda) vile kuulmist otsivalt ringi vahtida, et kellele vilistati.
Juhmakas, nii küll tibiks ei saa!

Aga juhmuse tähistamiseks käisin Hawaii Expressist läbi. Mu vend nimelt laitis terasratta maha, et ma vist ikka ei jaksa seda rongi visata. Ja kui juba osta, siis kallis. Käisin vaatamas, kas mõni mulle meeldiv alumiinium raamiga ratas on müüa. Oligi.

Ostmisest seekord pääsesin, sest vend organiseeris minu sõitude tarbeks ühe laenuks.

Sõidu plaanidest veel nii palju, et ilusad plaanid on. Proovikivina tuleb aga ... ratta järgi minna.

Puhkuselt

Näe ongi pikk paus sisse jäänud. Aga mis siin ikka kirjutada, kui peale töise vigina nagu midagi edastada ei ole. Kuigi kohati on ka tööl üllatusi. Kui ei ole tööd, siis on puhkus. Kuigi seekord selline... tükiline.
Puhkus möödus töötähe all. Ja et ta mul selline jupike oli, siis 100% päikselõõsas.

Esimesed päevad laisklesin Stockholmis. Suursündmuseks sellest reisist oli lisaks mõnusale laevasõidule ka Vasa muuseumi külastus. Eestlasliku kahjurõõmuga saab tõdeda, et ei ole nii et ainult meil läheb aiataha. Rootslastel läheb kaa..., mis siis, et mitusada aastat tagasi.

Kodus ilmnes, et äsja reisilt tulemine ja koju loksumine ei ole mingi näitaja ja uni on nõrkadele. No juhtub vahel. Nii saigi kuni hakkiva tööpäevani mõne unetunniga lepitud. Ja nagu kiuste, tundus, et me-oleme-nii-targad-ja-osavad, olid otsustanud olla sel päeval just eriti põikpäised ja mitte nii osavad. Aga eks see ole kõikjal.

Kui jalad jälle kõplavarre taha kodumulda maandusid võis rõõmuga tõdeda, et mis ei pidanudki juhtuma, ei juhtunud - nii on langenud meie kodu vaimupimedusse - eidigilevi. Pole jõudnud veel puudust tunda. Emal on mingid kurjad plaanid onu sati-panniga, päästa see grill-panni staatusest - liiga kahtlane.

Pilt