Sloveenlased koju.

Öösel oli maja on norinat täis. Sugulased norskasid. Hommikul saime varajase äratuse nii sagimise kui ka selle tõttu, et Antroop tahtis veel kord hüvasti jätta.
Sloveenlased lahkusid tunnise vahega. Ühed rongiga teised autoga. Kummaline korraldus, ma leian, aga kui neile sobib*.

Hea ilmaga tegin endale linnatuuri. Käisin turisti jooksmas. Kevad läheneb - tänava kunstnike arv kasvab. Linnast tagasi tulles nägin türklaste meeleavaldust Hbf.-s. Tõenäoliselt oli mingi organiseeritud värk - rahumeelne, politsei valvega.
Täna väsisin esimest korda. Mitte viilimine või laisklemine. Selline magamatuse väsimus. Endal tuli ka hirm peale. Õnneks ilmnes, et selle taga oli peagi alanud vihmahoog.

Järgi on jäänud meid kolm: ma, Säuksu ja Advokaadihakatis. Koduse keelena on üle kolitud vene keelele. Sobib päris hästi, sest enamus teemadel ei oskaks ma ka keeleoskust omades kaasa rääkida ega isegi mitte kaasa naerda. Eik on kõigile meile hakanud pinda käima, et peab koristama. Jagasime maja ära - mulle jäi köök.

Õues on jälle tormi nägu.

*Sellest tulenevalt ka küsitlus.

Gosha koju.

Täna pealelõunat läks ta hiiglama suure seljakotiga. Temast jäi koridori veel üks suur kott ja peegel sildikesega "Findorf". Gosha tuleb nimelt Bremenisse (mitte Lilienthali!) teiseks semestriks.

Säuksu tuli Maltalt tagasi. Seekordne reis leidis kiitvama hinnangu. Siinne eluolu tekitas aina pirinat. Küsimusele, kas ta ka kohvi soovib, sain vihase vastuse:

"Ei! Kas meil peale kohvi ka midagi SÜÜA on?!"

Miks ma üldse vaevun? Massohhism? Õppimisvõimetus? Lollus? "Tahad ma teen midagi?"

"Ma otsin endale parem leiba. (Altruistlik lurin ninaga)"

Peale kuuendat küsimist selgus siiski, et külmalt alla neelatud viinerid polnud kõhtu täitnud. Rikutud tujust kokkasin aedvilja hautist. Pirinat see paraku ei lõpetanud. Enne küsimuse "Sa ka siin?" järjekordset saabumist lasin jalga.

Igav-haljas postituse osa.

Ilm oli kevadiselt jahe ja päikseline. Õhtu oli saabumas. Õhk jahe ja kõdunemislõhnaline. Põnnid mängisid õues. Aedasid korrastatakse. Lumikellukesed õitsevad viimaseid päevi. Krookused näevad veel päris kobedad välja. Mõned majaäärsed haljastuspõõsad on õiteilus. Hoolimata suurtest ponnistustest lehed ei taha vist kohe kuidagi tulla. Parki koristatakse. Ja kõik see kokku paistab ikka linlik ja steriilne. Vaatamata sellele, et tunnen silo lehka ja näen parte savikallastega kraavis kiirust arendamas. Isegi üks 10 peegelpeeline metskitse kari oli.* Plaanisin kõndida surnuaiani, aga külm hakkas, nii et jääb mõneks teiseks korraks.

Kodus on meil lastevanemate koosolek: Suslikul on ema ja onu autoga siin ning Antroobil isa. Inimesed, keda sa ei tunne ei tea ja kes ei saa aru mitte ühestki keelest, milles sa räägid. Vähemalt Säuksu oli magama jäänud. Suslik ootas Irinat külla. Kokkulepitud ajaks inimest aga ei kuskil. Telefoni vastu ei võta. Käisime siis autoga otsimas, et ehk on ära eksinud. Ei leidnud. Lahenes siiski kõik hästi - oli teine lihtsalt bussist maha jäänud ja telefoni ära lõhkunud.

Küpsetasin. Ei saanud kaubandusliku välimusega. Aga rahvast piisavalt palju, et küllap süüakse ikka ära. No peaasi, et endal kergem sai.

pilt

* Kits ei olnudki nii metsik kui ta peremees.

Pakkimismaraton

*... toimub siin. Aeg-ajalt olen mõne inimesega köögis kohvi taga vestlema juhtunud. Lähipäevadel on toimumas suur ära kolimine: kes päriseks koju, kes ainult korraks. Endal hakkab ka hirm tekkima: kas peaks ka pakkima?

Antroop tegi mulle plaadi. Küsis, et mida peale kirjutada. Mida aga tahab. Nii ongi mul nüüd uus plaat:
Lilinethal Mix by DJ Urška.
Selle kuulamine lükkub natuke hilisemale ajale.

Veel tsitaat Suslikult: Mein Computer bewegt sich zu langsam.**

* Mõte pildil: Kas ma ütlesin pidu? Ma mõtlesin tegelikult kolimine! Aga kui te juba siin olete...
** Mu arvuti liigutab end liiga aeglaselt.

Lugesin natuke artikleid. Neid, mis momendil on prügikastist kuidagi pääsenud. Eks viskan hiljem ära. Ajab agressiivseks!

Be careful what you wish for*

Hommikul suundus Säuksu Maltale.
Alles ma jõudsin kurta, et mu jogurt on nahaka pistetud... nüüd siis tulemus käes.
Lõuna ajal toimus Mensas Eva saatmine lennukile. Leidsin, et kodus kokata ei viitsi ja võtsin ühtlasi prae. Kodus oli köök rahvast täis. Nii et ega poleks sinna kokkama mahtunudki. Suslik valmistas oma külalistele suurt lõunasööki. Kutsus mindki. Oleks olnud ebaviisakas keelduda, seda enam, et seltskond on ju meeldiv.

Praeguseks olen täitsa kandiline.

*Ole oma soovidega ettevaatlik.

Schauburg

Tšehhitar Eva sõidab homme koju. Juhtus nii, et Mensas liitusin nende pundiga. Käisime šokolaadi kokku ostmas. Arvestades kui palju aega on mul kodusõiduni jäänud, siis kodused ei näe tõenäoliselt sellest killukestki.

Õhtul käisime sama pundiga Viertelis kinos (<-).
Vaatasime Märzmelodie'd. Tutvustus bukletis tõotas paremat, aga nalja sai ikka. Eriti seetõttu, et paberkandja tutvustuses polnud kirjas: ihre Gefühle mit Gesang ausdrücken*. Lühidalt. Tegu oli üle pingutatud romantilis-totaka filimiga, mille puhul me lootsime, et enamus selles oli irooniaga mõeldud. Laulud olid loomulikult saksakeelsed, esindasid erinevaid muusikastiile alustades räpist ja lõpetades slaagritega. Kõkutasime pehmetel punastel istmetel. Minu ja Eva pidevaks palveks kujunes: Jetzt nicht singen!** Loomulikult ei täitunud meie palve peaaegu mitte kunagi. Lõpetuseks heitsime filmile armu ning nentisime, et pole midagi - päris nunnu oli.

Öösel jooksin mingi tüübiga võidu Borgfeldist Lilienthalini. Mina võitsin.

* tundeid lauldes väljendavad
** Nüüd - mitte laulda!

Ärkvel 24h.

Eile hommikul nägin Säuksust ühte avatud silma ja hääl teki alt teatas, et ta vast parem täna ei tule. Pole ka ime, arvestades, mis kell eile õhtul tuli kustu sai.

Nii suundusingi Hannoveri üksinda. Ootasin jälle hilinevat bussi ja kaalusin vennale helistamist. Natuke pabistasin, et ei jõua rongile. Preventatiivselt helistasin siis Strickerinile, teades juba ette, et ta telefoni vastu ei võta. Strickerin on küll kohanenud mobiiltelefoni omamisega ehk saab aru kui ta on oma Handy* ära kaotanud. Ülejäänud aja on tal mobiil vaikse peal või välja lülitatud. Ärge küsige - ma ka ei saa aru. Tundke parem kaasa, sest kui selline telefon on kadunud...

Rongile ikka jõudsin.
Tõstsin varbad toolile - üksi reisimise eelised, kui helises telefon. Uskumatu, telepaatia - vennaraas helistas, et oma telefoniminuteid täita. Igavene õelus alustas kõnet: "Wie geht's!?"** Möhh?
Seejärel helistas Strickerin tagasi - kuu- ja tähtede seis soodustas vist üleüldist sissemagamist. Venna kõne, aga oli mu tuju piisavalt tõstnud, et Strickerini lohutada.

Eriti ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu, sain paar tundi Hannoveris üksi uidata ja Hauptbahnhofi kaubandusvõrku uudistada. Oli selge, et päev tahab aia taha minna. Resigneerusin - Mingu!

Strickerin kohtumispaika ei jõudnud. Üles ma ta siiski leidsin. Oli teine tige, väsinud ja nutu äärel - kõik oli halvasti. Peale tema üleelusuuruse koti Packstationi*** paigutamist otsisime kiirelt kohvi ja midagi hamba alla. Tuju paranes mõnevõrra.

Shoppasime koos edasi. Selle eeliseks on teatavasti, et on keda kamandada suuremat-väiksemat-laiemat-kitsamat-teist värvi-moodi jne. eseme järgi. Puuduseks on, et meil on Strickeriniga erinev arvamus eelmainitud omadustest. Ja nagu ilmnes, oleme me mõlemad selles osas kõigutamatud. Mingi vea leiab - ega ikka ei osta küll!

Lõpetuseks olime tublid ja jõudsime isegi natuke kultuurini. Käisimie raekojas, kirikus, Göttinger 7 kuju juures. Olime isegi nii tulblid, et matsime maha mõtte Strickerini loodetud rongile jõuda. Iroonia seisneb selles, et rong hilines.


Tekkinud tunni täitsime butiigiga (kus ma Strickerinile meenutasin, et lõhnu tuleb alati koos meesterahvaga ostmas käia) ja Bäckereiga.
Siis koju.


Laiskusest väljusin bussist peatuse võrra varem. Auf dem Kampi peatuses nägin tuttavaid varje. Mõtlesin möödaminnes head peotuju soovida.
Suslik teatas: Wir gehen nach Estland!****
-Ehhh? Wie Bitte?.
S: Naaah - Grosser Geburtstag!
- Morgen.

Ilmnes, et Peetri pool tähistatakse südaöö saabumisel Eesti Vabariigi 90 aastapäeva. "Kommst du mit?" No kui ma siin juba seisan. Ja nii läksingi tuldud teed tagasi Hauptbahnhofi ja kaks peatust Ritterhude suunas.


Maja oli rahvast täis. Kohtasin nii uusi kui vanu tuttavaid. Hävitavate pilkuda saatel päriti, et kuhu Säuksu jäi! Kummaline tõesti, miks me majarahvas teda kaasa ei olnud haaranud? Jagasin telefoni numbrit, aga Säuksut kohale meelitada siiski ei õnnestunud. Hans vaeseke oli külma saanud ja kulges terve õhtu kuuma tee pealt. Peeter ja Aavo püüdsid korraldada südaööl hümni laulmist - ei õnnestunud. Aga poolakad laulsid see-eest sünnipäeva laulu. Lobisesin venelannadega - raske oli, teades, et nad saaks vene keelest palju paremini aru. Mingi hetk peoseltskond killustus suitsetajateks ja joojateks. Kuna mina kumbagi kildu ei kuulunud, sättisin kodu poole. Uksel nägin veel Hansu, viitasin vabandavalt uneajale. Meid pealt kuulnud estofiil soovis mulle "Ilusaid unenägusid!" Armas.


Säuksu oli veel ärkvel. Ilmnes, et talgi polnud igav olnud: olid advokaadihakatisega lobisenud. Kogu solvumist tal siiski peita ei õnnestunud. Lohutasin, et oli tavaline poola pidu.

Päeva jooksul oli ta oma blogi alustanud. Täna küsis minu blogi aadressi - o-oo. Praegu vingerdasin välja, aga kui veel jutuks tuleb, olen sunnitud tsenseeritud variandi välja andma. Ei taha.

* Mobla
** Kuidas läheb?
*** Pakihoid
**** Me läheme Eestise!
- Ehhh? Kuidas palun?
- Ah-noh. Suur sünnipäev.
- Homme.
- Tuled sa kaasa?

Meestele...

Kannatlikku meelt.
Ärge väsige märkamast.

Bobbie Nystromi pilt

Filmiõhtu

... on väljas tuul mis puhub vere lahjaks...

ja läbi selle tormi läks Säuksu õhtul veel jogurti järele*. Ilm on tõesti nii vilets, et võtab isu midagi teha, enamgi veel - ärkvel püsida, ära. Kohvi on olnud abiks.

Minu video varud on väiksed, aga tänu Triinule esialgsest (nullist) suuremad. Ja ometi püüdsin ma sellega Säuksu tähelepanu. Kavas oli...
Igihaljaid hetki etendusest "Armastus kolme apelsini vastu"!

*tal konstantne näljahäda.

Õpitulemused

Kui juba kooli territooriumile sattusin, mõtlesin, et ehk õnnestub korraga ka mõni asi ära ajada. Õnnestuski.

Minu õpitulemused on nüüd ühele tembeldatud lehele kokkuvõetud. Vaatamata eelarvamustele need sugugi nii head ei ole. Puhta D puru. Endale üllatuseks oli aga kokku õnnestunud koguda 28,5 ECTS-i. Aineid kuulasin ma tegelikult rohkema eest, see-eest mõned, millest arvestuse sain, panevad asjakohatusega muigama.

Lühidalt: välismaine semester on täitsa teostatav - mina pole mingi ajuhiiglane ja sain sellega hakkama keskpäraselt. Olen kindel, et seda on võimalik ka fabelhaft* teostada.

*suurepäraselt

Millest lugupidada

Selg külmetab ja jalad surevad ära. Ootad, ootad... Loed seinalt teateid, vahid pilte, kordad mõttes muldi. Ootad, ootad...

See on järjekord Hr. Venzke kabineti ukse taga. Kui kohale jõudsin, oli enne mind 2 inimest - poolteist tundi ootasin, aga et lõpp hea kõik hea, siis olgu pealegi.

Kartsin, et professor pole jõudnud Klausur'e läbi vaadata ja küsib midagi lisaks. Et mitte päris lolli situatsiooni jääda, veetsin paar tundi enne seda raamatukogus. Õnneks läks kõik ladusalt ja suulist vastamist ei toimunud.

Kohtumine algas ning lõppes käepigistusega* ja selles valdkonnas olen ma tugev (mõnede puhul ka ehmatav). Sellest tulenevalt paistsin endast hea mulje jätvat: seda isegi sõltumata oma vigasest saksa keelest, võimetusest lülituda ümber ingliskeelele** ja kalkari välimusest.

* Üldiselt harva esinev kõnekas nähe.
** Ingliskeele kasutamise eest professorile kompliment.

Heizung*

No nii. Eik hakkab ka ära pöörama. Eile peale südaööd koputati meie uksele. Säuksu sosistas "Jaa." Ma arvan, et noogutamisest oleks ka piisanud. Igal juhul ilmnes, et tegu on Eikiga, kes oli soojenduse ümber programmeerinud ja tahtis nüüd kontrollida, et kas toimib.

Et nagu, kas seda mõnel mõistlikumal ajal tõesti teha poleks saanud?

Meil nimelt keeruline värk selle soojendusega: kipub kriitilistel hetkedel lihtsalt ära kaduma. Aeg-ajalt teen akna lahti, et sooja sisse lasta.

Kutsusin Säuksut, et mul plaan Hannoveri shoppama minna - tahab tulgu ka. Väga pettunud toonil kõlas vastus: "Sa nagunii ei osta mitte midagi!" Ma oma uusi kingi ei maininud.

*Soojendus

Üks keel liiast

Suure näljaaja lõpetuse puhul tegin pizzat. Ei kukkunud hea välja.

Säuksust nägin suurema aja selga - ta nimelt istus internetis. Alles Advokaadihakatise õhutusel kuulsin muljeid sellest, kuidas neid tohutu meestekari piiranud oli. Üldjoontes nad reisiga rahule ei jäänud.

Säuksu ja Advokaadihakatis on ümberlülitunud vene keelele. Küsisin, et mis keeles nad Barcelonas omavahel rääkisid? Saksa. Верем. Minu jaoks isiklikult on kolmas keel lihtsalt liiast, seda enam, et see mul puudulik on.

Öise kihistamise tulemusena lendavad nad varsti Maltale.

Maapaos

Õppides enda vigadest, läksin seekord Säuksu saabumise ajaks kooli arvutiklassi maapakku. Ma mõistan, et see on ainult edasilükkamine.

Arvutiklassis nägin üle pika aja flopit. Juhtusin ühte punapäist majandustudengit aitama. Paraku olid minu oskused seekord ebapiisavad ja dokumenti miskipärast avada ei õnnestunud. Kuigi ma olen meelitatud küsimusest: "Kas Te õpite arvutiteadust?" Ma loodan, et Computer Science'ga siin lood nii halvad siiski ei ole.

Anja koju

Eile olevat Suslikul väike pidu olnud. Aga see oli tõesti nii väike, et ainuke märk sellest oli viinapitsid. Anja tundis rahuliku öö pärast asjata muret.

Anja isa ja boyfriend tulid talle järgi. Täna hommikul lahkunud auto oli silmini asju täis. Anjal oli juba ammu mure, et ta küll ei tea kuhu ta oma mehe mahutab, kui ükskord ära minemiseks läheb, - tema ja isa ja ema ja asjad... aga näe mees ei mahu enam kuhugi. Norisin teise kallal pikalt, et lased oma Martinil rongiga tagant järgi sõita. Või et jätad siia - tagatiseks. Aga nagu näha loovutas pr. ema oma koha.

Köögilaua ümber istumised saavad küllap mõnevõrra igavamad olema.

Keegi käis Eiki otsimas. Poleks ma risti uksel seisnud, oleks ta ammu maja pööningul, prr-isik.

Meelespea endale: Enne uksest välja hüppamist, vaata uksest välja!
Kuigi mu ema õpetussõnade kohaselt peaks toast väljudes tagasi vaatama. -4 °C pole T-särgile tervislik. Kevad on siin petlik.

Säuksu 24h

Niisiis. Säuksu tuli korraks tagasi. Esimesed sõnad, mis talt läbi telefoni kuulsin olid: "Meil ei ole mitte midagi süüa!!!" Kuidas ma ka oma aju ei väänanud, ei suutnud ma välja mõelda, mis küll puudu oli. Kuigi kolm käiku laual tõesti teda ei oodanud.

Kogu lugu nii drastiline siiski ei olnud, 4 tunniga oli Säuksu meie kapist makaronid üles leidnud ja vähemalt neidki endale valmistanud. Õhtu jooksul moondus mu süütunne imestuseks, sest ma polnud nii abitut inimest tükk aega näinud. India kõrval mõju?

Aga häbi mulle. Säuksu tõi mulle Indiast kingi - salli ja kaelakee. Ma olen nihutatud. Kodust tõi šokolaadi ka.

Täna hommikul aknast välja vaadates võis korraga näha nii talve kui kevadet - päike paistis eredalt, varjus oli härmatis. Helistasin koju, seal on viimaks lumi maas. Säuksu pidi Barcelona sõiduks valmistuma, mis nõudis väikest poetuuri, ma olin nõustaja.

Terve õhtu käis üks tramburai ja edasi-tagasi jooksmine, mille vahele pikitud fraasid: "I have nothing to wear!", "I have too many clothes!", "Ma tahan süüa!", "Sa ajad mu hulluks!"* jne.

Nüüd Säuksu paraku kolmeks päevaks jälle läinud.

Meeleolu pilt

*Mul ei ole midagi selga panna!, Mul on liiga palju riideid!, Ma tahan süüa!, Koli kuhugi!

Hannover

Seekordne reis oli kahjuks täiesti naiselik ja ebakultuurne. Hannoveri Hbf. oli ümbritsetud poodidest, millede akendel ilutsesid Sale sildid. Oo taevamanna. Peale kolmandat poodi otsustasin, et nii ei lähe mitte - rikun niimoodi teiste päeva, sest kes seda jõuab ära oodata millal mina millegi ostmise osas otsusele jõuan. Strickerin magas maha oma võimaluse mulle hilpude osas auku pähe rääkida.

Antroop hoidis käes seljasoleva kampsuni kaksikut ja küsis, mis ma arvan. Ee... Osta ära?!

Lõuna ajal jõime mõnusasti Balzaci kohvikus kohvi.

Kultuurse osana käisime mingis kirikus näitust vaatamas. Kui mina tiiruga lõpule jõudsin ootasid teised juba närviliselt. Õnneks oli Heidi, kes linnast pilte klõpsis teha - kogu tempot aeglustas ja närvilisust mahendas.

Edasi sattusime ökopoodide rivile. Sinna kaotasime Antroobi. Palav hakkas ja ootasin rahvast väljas tehes poele tavabanaaniga halba reklaami. Varsti hakkas Anja poest sisse-välja sõeluma.

Püüdsin teist rahustada, et küll saama kõik, ega meil ju ajagraafikut ole, ootame ära. Selle tulemusena sain teada, et meil on erinev "sence of time"*. Kogu jama lühidalt kokkuvõetuna: Sinu aeg on nii odav, et sa võid oodata, seevastu minu aeg on kallis... ja sõelumine sisutihe?

Anja õhutusel jooksime Hauptbahnhof'i. Rongis hoidsime talle kohta, sest ta pidi korraks tagasi pöörduma ja peavõrusid vaatama.

Heidi sai sõbrapäeva sõnumi ja püüdis meile seda tõlkida. Paha mõte, sest me rikkusime kogu romantilisuse. Üks kaasreisijatest lohutas, siis et: "It is very nice!"**. Selgus, et tegu on mingi jänkiga, kes esimest korda Bremenis... ja oi kuidas ma kahetsesin, et Anjale kohta pidin hoidma. No eks me Anja saabumiseni lobisesime temaga: Antroop oli infopunkt, Heidi oli naerukõhistaja ja mina olin... iroonia.

Sügavkülma ruumi juurdetekkimise ja Säuksu saabumise puhul ostsime õhtuks jäätist.

* ajataju
** See on väga kena!

Sõbrapäev

Olgu pealegi kommertspüha.

Tahan teid juba näha.

Elusuuruses.

Pilt on Kätlini blogist.

Bremen vs. Praga

* 3:0 Meie võitsime.

Kuigi ma jalka fänn ei ole ja mängust midagi ei taipa käisin koos Eva, Heidi ja Antroobiga õhtu sisustuseks Lagerhausis jalkat vaatamas. See oli ikka midagi muud kui üksinda teleka ees kössitada. Kuigi ega sakslased ka üliemotsionaalsed ei olnud - polnud vist väga tähtis mäng. Tundus ka, et baar oleks kaotuse korral paremini teeninud.

Et ma jalka suhtes selline põhimõtte vaba olen, siis ei olnud probleemi kelle poolt olla. Polnud ka oluline, kas ma reegleid taipan või mitte. Põhiline: olla omade poolt (hea poliitika ka baaris peksa saamise vältimiseks) ja vastaste vastu. Peale mängu võtsin ühe Beck`s'i.

Täitsa rahvuslik õhtu.

*Werder Bremeni embleem

Olé-Olé koju.

Nüüd, kus mul on kardinad kipun poole lõunani põõnama. Tänase päeva puhul oli see vedamine, sest Olé-Olé suundusid jäädavalt koju. Koridoris lebasid üleelusuurused kotid, millest mööda ukerdamine mu kohvikõrvale muigama pani. Loomulikult käivitas see pahameele tulva: "Ja-jah, sinul on muidugi hea meel, et me ära läheme!" Oo - tegelikult ei muuda see mitte midagi, aga... "Kui sa just tahad nii mõelda."

Paistab, et nad said vastupidiselt minu kartustele ikka ilma rahaliste probleemideta minema.

Koristasin jälle. Mul oli väga blondiinilik probleem lambipirni vahetamisega, millest kunagi Eikile kurtsin. Ühes pesas oli sokkel sees ja teisest ei tahtnud pirn lihtsalt välja tulla. Täna sai siis vahetatud.

Linnas tegin tulemusteta shoppamise tuuri.

Viimane kontsert

Orkestri suurim fänn on koor. Käivad ju nemad paratamatult iga esinemist kuulamas.
Eile esinesime St. Petri Domis.

Nagu enne esinemist kindlaks tegin, kajas siin palju rohkem ja iga pisemgi ebakõla kostis kohe välja.
Proovis sain mingitelt suvalistelt tädidelt loengu telefoni väljalülimise teemadel, kuigi tegemist oli ainult sõnumiga ja mutid ise veel esinemiselgi sõnumeid saatsid. Tundsin end küünarnukkidest ohustatuna. Aga tühja sest.

Täitsa kurb, et ainult kaks esinemist. Täna ei olnud nii rahva silma all, kui Hamburgis. Kükitasime orkestri taga ja orelivilede ees. Iga kuulamisega leiab palades uusi nüansse. Orkestri lood võluvad üha enam: märkad kontraste, dirigendi tööd, orelimängija segadust. Olime me ju tavakuulajatest erinevalt priviligeeritud lähivaatega. Seekord jäi taktikepp terveks - sooritas vaid väikese õhulennu.
Publikum oli rohkem informeeritud kui Hamburgis ja osade vahele ei plaksutanud.
Sattusin seisma bassi kõrvale, sealt tuli alati kindlat tooni - oli aimu, mida teised hääled teevad, hoidis vormis. Andsin endast parima - õnneks ennast ei kuule.
Hoolimata väikestest apsakatest, sellest, et jalad ära surid, vaimsest tööst vill tekkis ja silmalau lakkamatust tõmblemisest - kahju, et läbi sai. Paljud tänusõnad jäid ütlemata.

Pärast esinemist võtsin viiuldajatega punti ja läksime Luv'i Schlachte's. Osa koorist ja orkestrist oli juba seal. Solist Nils oli endale juba prae tellinud ja kühveldas seda lakkamatult sisse, laskmata ennast ilukõnedest häirida.

Oleksin meelsasti kauemaks jäänud, aga pidin trammi aega passima*. Peale selle olin võõrliik - välismaalasest koorilaulja pillimängijate keskel. Loovutasin oma koha cool'ide hulka kuuluvale tšellistile.

Olin vaimselt valmistunud Borgfeldist koju jalutamiseks - ei õnnestunud - buss oli vastas.

*Kaalusin ka öist 12 km. jalutuskäiku.

Muhv, sipelgas ja öö.

Sain täna jälle ühe kirja tagasi. Liiga kaalukas oli.

Kaktus mu laual on gravitatsiooni suhtes ülitundlik. Kipub ikka ümber potsatama. Tänaseks nägi mu laud välja nagu peaks ma sipelgaid. Koristasin. Minu ennustus on, et Säuksu tuleb tagasi ja küsib esimese asjana, kas ei peaks mitte koristama.

Suslikult kuulsin, et meil ühes vannitoas laelamp ei põle. Ma ei pannud tähelegi. Suslik teatas selle peale: "Ahjaa, sind ju ei sega." nagu oleks ma öö sünonüüm.

Kardan

Numbrite järgi vaadatuna, peaks umbes kuu aja pärast toimuma teatav sündmus, millest osavõtmist mult eeldatakse. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda jubedam on.



Mis on teada:

• Õigel päeval ei toimu midagi - lükkub edasi.
• Koht.
• Kõik ei jõua finants-distants probleemide tõttu.

Mis ei ole teada ehk on avatud ettepanekutele:

• Aeg.
• Menüü.
• Muud pisividinad.

Kunagi loodan ka kirja saatmiseni jõuda, aga arvamust võib avaldada igal kujul.

Universum

Täna käisin bande poolakatega Universum - Science Center'is - n.ö. edutainment center.
Kosmos, Inimene ja Maa olid püsiväljapanekud. Maa oli kõige ulatuslikum ja minu arvates ka kõige põnevam. Muuseum ei olnudki nii muuseumi moodi. Lastel oli lõbu laialt. Eksponaatide juures olid enamasti sildid stiilis:
tee seda, kuula seda, vaata seda, liiguta seda, proovi seda. Mis juhtub?
ja selle all seletus, miks miski asi juhtub. Eksponaatide vahel olid tsitaadid kuulsustelt.
Seda oli nii palju. Kõik oli andekalt välja mõeldud ja esitatud. Oleks vaid jälgida jõudnud ja meelde jätta suutnud.

Eriväljapanek oli Schokoladium. Sai näha, kuidas šokolaadi tehakse, algus ettappe ise ka proovida. Lõpp tulemust maitsta. Maitsemeele täpsust hinnata. Selle juurde veel igaühe isiklikku šokolaadiga seostuva miljöö tabamist oleks juba liiga palju nõutud. Kiluvõileib.

Lõpuks turnisime veel õues kividel, purskaevude ja koskede vahel. Mõned käisid ka vaatetornis. Lapsed on palju osavamad, kiiremad, targemad ja julgemad kui täiskasvanud.

Seltskond oli tore. Vaatamata sellele, et olin ainuke muulane, püüti rääkida ingliskeeles. Mu enese keeleoskus on halvenenud.

Üks dialoog*:
- Do you speak Estonian?
- Originally - yes. I am Estonian you see.
- Can you tell something in Estonian?
- Yes. Ask me.
- Well. Say that your name is V. , you are from Estonia and you like chocolate.**
- (???Keenjus) **Olen V., tulen Eestist, mulle meeldib šokolaad.
- Where's the word "chocolate"?
- No problem - šokolaad (vanade eestlaste sõnavarast).
- Sounds Finish.
- Yes.
Tunnistan, et nurjan teiste eesti keele õppimise ponnistusi.

Koju jõudes olin päris läbikene.

Kevad on: päikese tõus ja -loojang on täis valju linnulaulu.

*- Räägid sa eesti keelt?

- Originaalis - jah. Vaata, ma olen eestlane.

- Saad sa midagi eesti keeles ütleda?

- Jah. Küsi.

- Kus on sõna "šokolaad"?

Kõlab nagu soome keel.
- Jah.

Concrete Cake*

Nagu arvata võis, laisklesime järgmisel päeval. Käisime poes, kus mind varguses kahtlustati**. Ostsime Pomelo (<-)- suur-suur tsitrus - ja kühveldasime kahe peale ära. Soovitan.

Viskasime jalad mu toa aknast välja, lasime suurel vitamiini- ja veekogusel kõhus loksuda ning nautisime päikest. Kevad!

Käisime jalutamas. Klõpsisime pildistada. Mingi seletamatu rahvaste liikumine oli. Üks sõbralik vanamees, veelgi vanema koeraga, tegi meiega juttu. Kooserdasime lihtsalt ringi: kaardita, eesmärgita, valides teid välimuse järgi.

"Kodus" küpsetasime Rotweinkuchen'i*. Küllap vist mõningate koostisosade puudumise tõttu, oli kook mingis faasis betooni välimusega.

Abend Ärger***: Suitsetajad võtsid Eik the majaomanikult une. Loeng läbi akna.

*Betoonkook ehk Punase veini kook.
** Kompliment. Kui ma vaid suudaks nii kiiresti sisseoste teha, kui müüja kahtlustas.
*** Õhtune tülitekitamine

H. importimine.

Peale kontserdi pidime meie H.-ga Bremenisse suunduma ja ülejäänud punt tagasi Lüneburgi. Mulle tundus, et raiskasime aega, aga paistis, et seda tegid ka teised koori- ja orkestriliikmed. U-bahni* ootasime koos esimese viiuli, paari tšellisti ja kooriliikmetega. Rongide väljumiseni oli veel aega ja nii tegimegi F.-i soovitusel ja N.-i nõudmisel ühe teatrihoone all baaris kõik endale ühe õlle. Mulle tehti laulmise tõttu välja. Pärisin, et kui ma veel laulan, kas siis saan veel ühe õlle?

Rongis olime muidugi jälle koos koori ja orkestriga. Istusime esialgu H.-ga üle vahekäigu, aga tublid nagu me oleme, eriti mina kui tüütu välismaalane, õnnestus mu pinginaaber välja süüa ja varsti vaiksemini kõrvu istuda. Sõit oli pikk ning plaaniväliselt sai alguse H. karjäär als Strickerin**. Ta on enneolematult tubli, kiire ja hea käega õpilane.

Bremenis olime sunnitud tunnistama kolme kurba tõsiasja:

1. Me olime oma bussist maha jäänud, mis tähendas umbes 1 tunnist ootamist. Millest tulenes...
2. Meil ei ole lootustki jõuda Lilienthali enne peo absoluutset lõppu.
3. Me oleme vanad ehk meie ees kõndis üks väga lühike seelik.

Ja nagu Strickerin nentis: kui sa leiad, et kellegi sinuealise seelik on liiga lühike, siis see on vanadus. Hallipäisuse rõhutamiseks läksime Subwaysse... kuduma.

Kella kaheks olime Lilienthalis. Jõime köögis teed - istusime kappidel ja lobisesime ööbima jäänud peokülalistega, kuni advokaadihakatise välja vihastasime. Arvestades aega - imetlusväärne, et niigi läks. Hiljem kuulsin, et Advokaadihakatisel oli muidu ka sõimurohke päev olnud. Magama saime alles kell 4.

*Metroo

** kudujana

Esimene esinemine

Reedel oli esinemine. See tähendab, et enamus päevast kulus rongiga sõitmise peale. Hommikul arvasin, et aega on. Siis vaatasin internetist igaks juhuks veel järgi ja selgus, et pole seda midagi nii palju. Enne rongile minekut jõudsin õnneks poest läbi käia ja midagi teele kaasa osta.

Juba peroonil võis kooriliikmeid kohata. Magada rongis eriti ei saanud. Seal oli pummeldav seltskond "Hexen Tour 2008"*. Kui sakslased võtavad vaevaks lärmata, siis teevad nad seda teada-tuntud põhiseadusliku õigusega ja takistada neid küll ei saa.

Hamburgis haakisin end tuttavatele nägudele sappa ja jõudsin õnnelikult Nikolai kirikusse Klostersterinis. Isegi H. pundi leidsin üles (lisaks olid veel Nina, Frauke ja Jana). Üllataval kombel oli teisigi kuulajaid.

Kontsert oleks võinud paremini minna. Meie solist bariton oli pabinas. Lohutasin teda enne lavale minekut, et kas pole tunnet, et oleks ikka pidanud koori jääma. Praegu mõtlen, et ehk kukkus jälle pahasti välja. Solistid olid tublid ja orkester ka. H. punt kiitis ka koori, minul aga on siseinfo, mis tähendab, et ma tean täpselt, kus vigu tehti ja mul pole õrna aimugi, kuidas kõik kokku kõlas. Dirigendi suunas endiselt kiidusõnad - tugeva närviga tark naisterahvas.

Enesele meelespeaks: lavale edaspidi alati nuga, taskurätt, plaaster ja leivaraas kaasa võtta. Olin tagumises nurgas. Kahjuks sattus minu kõrvale laulma mitte just kõige tugevam alt.** Keset esinemist sai ta sellise köhahoo, et oli sunnitud maha istuma, ning edaspidi luristas läbi nina sisse hingata.

* Nõidade tuur 2008.

** Sellisel juhul tagumisse ritta ronida on rumal.

Viimane keele tund

Ja ongi kõik kohustuslikud loengud läbi. Kurb oli keeletunnist tulema tulla. Oleks tahtnud veel mõne hea sõna Frau Eichholzile ütelda. Tõepoolest suurepärane õppejõud. Andis meile veel oma telefoni numbri, et kui rääkida tahate, annan tasuta nõu. Üldse jooksid kõik nagu prussakad kuidagi laiali. No ega me just eriti lähedased ka olnud. Aga nalja sai ikka.

Täna helistati mulle. Valeühendus. Ma pole sellisteks asjadeks ikka veel ette valmistunud. Keeleoskus kipub kriitilistel hetkedel mind hülgama.

Viimane eksam

Jah, mul on piinlik. Tuleb tunnistada, et võõrkeeles valetada ma siiski veel ei oska. Kuni 20. veebruarini olen sunnitud praadima omas mahlas. Konspekt tuleb endiselt käepärast hoida.
Ei läinud hästi.

Õppimise käigus kujundasin endale paranoia - keegi on mu toidu ära söönud. Nüüd kui kohvipohm hakkab üle minema, pean tunnistama (isegi mälupildi puudumisel), et tõenäoliselt ma ise kõik ära õgisin. Mul on veel rohkem piinlik.

Tik-tak-tik-tak Teil 2.* ehk tilk-tilk näib.

Ärkamine on hilisemaks nihkunud, mis tähendab kohvieelset kontakteerumist inimestega ehk probleeme. Täna hommikul koputati jälle vannitoa uksele. Pean piinlikusega tunnistama, et unustasin kogu oma keeleoskuse. Sõna "Sisse!**" ei kõla siin maal just eriti kutsuvalt.

Eik käis just. Niipalju kui mina pealt kuulsin, tal all köögis uputab. Kuna mulle otseselt midagi ei öeldud, siis ei vaevunud oma toast välja pugema. Nüüd on maja täiesti vaikne. Ma loodan, et ei lepitud kokku milleski á la

"Tulge korraks välja - ma lõhkan vannitoas pommi."

Külmavärinad on eksamieelsest kohvi ületoosist... Ma loodan.

* osa 2.

** saksa keeles sarnaselt kõlava sõna tõlge tsenseeritud.

Viimase koolinädala algus.

Eile oli kontserdi peaproov. Dirigent murdis taktikepi. Nähtavasti juhtub seda aga nii tihti, et ühtki uskumust mina selle kohta küll kuulnud ei ole.

Mis on selgunud. Koor ei ole oluline. No ja ausalt tunnistades, laseme me ka luuslanki. Leiduvad veel mõned diivad, kes pirisevad ja kujutavad endast tont teab mida. Aga tegelikult... Kooris laulmine pole midagi erilist võrreldes pillimängmise, soleerimise või ükskõik millise muu tegevusega.

Täna oli mõne aine lõpp ja eelviimane keeletund.

Unustasin paberid koju ja olin seetõttu sunnitud need uuesti välja printima. Lootsin, et saan seda kiirelt ilma sisselogimiseta teha, aga ruumis valitses üleüldine kadedusmeeleolu. Nii et pidin ikka sisse logima. Nõme. Aga nüüd on olemas.

Eelviimase keeletunni puhul täitsin Selbstlerntagebuch'i* - teiste omadele pilku heites, leidsin, et poleks pidanud asja nii tõsiselt ehk võtma ja selle asemel midagi kokku luuletama.

* iseõpipäevik

Tik-tak-tik-tak-tik-tak

Eile oli Gosha sünnipäev. Tähistamist ei toimunud Olé-Olé kompanii korraldas talle küll hommikutervituse, aga see oli ka kõik.

Täna on rahvas kuidagi liikvel ja elevil. Eesmärgiks on võetud Eik the majaomanikule pinda käia. Hoian tasa ja targu eemale. Aga nii palju kui kuulnud olen - raske on mitte kuulda, kui seda trepikojas lõuatakse - käib jutt tubade üleandmisest ja sissemakse tagastamisest. Kaevatakse vanu muresid välja ja tekitatakse tühjast kohast probleeme. Märkimisväärne on, et peale lauset "Reden wir über Geld!"* halveneb poolakate saksa keel sedavõrd, et isegi minul on sisu tabamisega raskusi. Võib muidugi olla, et see tuleb ka jutu sisust...

Eks näis, mis saama.

* Räägime rahast.

Die Wanderung* ehk igavpostitus

Õppimisest kõrvale hiilimise raames käisin täna paari tundi jalutamas. Peale selle on mind pidev "Gosha! Gosha? Gosha. Gosha! jne." ära tüüdanud. Oleks ma tema asemel, keeraksin samuti ukse lukku ja teeskleks, et mind pole olemas.

Seekord kõndisin Falkenbergi. Oleks pidanud soojemini riidesse panema, sest väljas ei saja, järelikult on jahe. Praeguseks olen juba puljongiga üles soojenenud. Kõndisin ühe üleujutatud heinamaa... kaldal. See paistis tõesti järvena, maismaalisusele vihjasid vaid veevälja keskel kasvavad puud. Üldse on minu jaoks natuke kummaline vaadata näiteks üle vee kulgevat kõrgepingeliini, aga sellised need üleujutused siin juba on. Minu teisel käel oli kuivenduskraavi sarnane veekogu, nii et lõikamisest ei saanud juttugi olla.
Mulle vastu jalutas parankadega perekond. Kahetsesin, et endal pudelit veini, tükikest kooki ja head seltskonda ei ole. Mööda vurasid jalgrattad, mille ees või taga tavaliselt koerad lippasid.
Kaldaheintest piiksusid minu peale närilised.

Ilm oli jahe, aga ikkagi mõnus. Selline hilissügisene. Vaikuse leidmiseks olin teele liiga lähedal.

*Luusimine ehk mul ei ole fotoaparaati.

Hea päev.

No tavaliselt ma ikka virisen. Aga täna hommikul ärkasin miski pärast hea tundega. Natuke laiskust on ikka peal ja ilm on paha - sajab vihma ja lume segu, aga minul rõõm puhtalt päiksetõusust. Ja oh üllatust. Mu kodused, kes pole endast aastavahetusest saati elumärki andnud. Viimaks ometi. Vend helistas, harukordne juhus igal maal, ja emalt tuli e-mail.

Mis kodust kuulukse. Ilm olevat halb. Lumetorm, aga lund iseenesest nähtud ei ole. Üle Eesti levib mingi viirus, täna olevat mu vennale külge hakanud. Kurb. Hinnatõus on selle aja sees toimunud, mis mina ära olen olnud. Sellest oli mul väike aimdus, aga mitte enamat. Tuleb teha järelpärimisi.

Polegi ma päris ära ununenud. Peale selle on mul täiesti uus pakk kohvi.

Meeleolule vastavat pilti oli raske leida. See on tehtud kellegi ennast Coldplay'ks kutsuva noormehe poolt.

Dicker donnerstag*

Poolakatel ja võib olla ka sakslastel olevat selline traditsioon. Viimane võimalus süüa ebatervislikku ja rasvast toitu enne paastu. Mind kutsuti ka kaasa. Veetsime mõnusa õhtu koos Anja, Antroobi ja Heini nimelise soomlasega Johanna pool. Sõime Johanna nikerdatud snäkke (sarnased pildil olevatega) - pidi traditsiooniline olema. Ei oska midagi öelda, sest pole ma ju sellest traditsioonistki midagi kuulnud. Tunne on ebatervislik. Vaatasime filmi, kurtsime kurba elu, kuulasime Anja avaldusi, mölisesime jne.

Pärast tulime läbi vihma koju. Soomlane oli ahastuses, et kuidas nad siin ilma külmunud sademeteta küll elada suudavad. Kui viitsin lähen täna üleujutusi vaatama.

*paks/rasvane neljapäev