Ei olnud ma hommikul just kõige kirkam, aga õnneks kantisid saarlased mu, hoolimata öisest unerahu segamisest, ikka autosse. Välja nägin ma tõenäoliselt hullem kui enesetunne tegelikult oli.
Lootsin, et mõla hõõrub villid uutesse kohtadesse. Tänu mehisele abile läks kanuude vette laskmine ikka päris ladusalt.
Sattusin Lumeussiga ühte kanuusse. Mul on tunne nagu oleks ta mul juba korra kaaslaseks olnud. Igal juhul tuli vahepeal ikka väga de ja vu peale. Nagu ikka ei saanud algul ei tema aru ega mina aru mida tegema peaks, mistõttu saime palju roostikus ragistada. Piinlikkusega pean tunnistama, et rõõmsast "Vana jõõgi, vana jõõõõgi"st, mis tagant kostus polnud ka suurt abi.
Jõgi oli päris kiire vooluga ja põnev. Oli ikka palke ka eest, millest mööda pidi rihtima. Kui ma aru hakkasin saama, et ma pean ka tööd tegema - õnnestus see meil lõpuks päris effektselt.
Jõel oli 3 tammi, millest mööda saamiseks tuli kanuusid natuke mööda maad lohistada. Oleks vist ka kahekesi hakkama saanud, kuid õnneks püsis matkaseltskond päris armsalt koos, nii et sellist nutuga segi vinnamist ei olnudki. See oli vist 2. tammil kui minu tüüri ründasid kurjad herilased, ajal mil ta erksa vesti välkudes põõsastesse ronis. 2 ja 3 tammi vahel oli tänu tb paatkonna kohavahetusele meil isegi võimalus olla mitte viimased.
2. võileivapausi ajal tegi Mps ilupilte ukerdavast Lumeussist. Kuigi meid ohustas paaril korral kummuli käändumine, siis suplus jäi ikka tegemata.
3. tammi järel olime õnneks jälle viimased. Üle laia vee kostus Nancy meelas hääl ja kui kääru tagant välja saime, ei näinud me omadest ühtegi erksat vesti. Küll aga oli kaldal lõbus seltskond. Kellele Lumeuss rõõmsalt toidutellimusi esitas nagu SwimIn-s. "Shaaashlõkkkiii, shaashlõõki!".
Siiski oli tegu märksa parema saluteeringuga kui 3 eelneva kalamehe puhul - "Aaappi!" (Mina lapseröövel, eksole)
"Aga veini?"
Nii osavat manööverdamist polnud varem nähtud. Varsti olime kenasti külgboksis ja mekkisime punast veini. Pulmaseltskond avaldas imestust, et me ainsad olime, kes peatusid. No, mis meil viimastel ikka kaotada.
Peale veini läks sõit ladusealt põõsasse. Aga vähemalt ladusalt.
Õhtul peatusime ja kuivatasime enne 1. tammi vihmast märjaks saanud riideid. Koos istuda oli ikka mõnus nagu alati.
Lisaks tähistasime Laisiku sünnipäeva. Palju õnne Laisik, kallis!
Ujusime ja lobisesime väiksemates, suuremates puntides. Aeg ajalt olime vastikud riigiametnikud ja aeg-ajalt tögavad sõbrad (eriti Mpsi ja Maailmaparandaja suhtes). Õhtul lõugasime "magajatele" armu andmata laulda. Mulle tundus, et laulud on ajapikku nagu rõõmsamaks läinud.
Elus esimest korda hakkas peale esimest lonksu maapind kõikuma. Järgi ei jäänud see enne magama suundumist, nii et olin sunnitud hoidma madalat profiili. Hea et vähemalt siiski.
Liinalt laenasin mati, ehkki külm ei olnud, oli ikkagi hea, et keegi kasvõi juhuslikult minu peale on mõelnud.
Hommikul, põhiliselt saarlaste vapra eeskujutõttu, sulpsasin minagi jõkke. Pean tunnistama, et vesi oli lausa külm, ning karjed mida ma kuuldavale tõin ei olnud just naiselikud. (Ülal pildil näha kananahk).
Teise päeva distants oli täitsa talutav. Kanuuistmed olid armulisimad seni kohtatutest. Kere lihased võisid valusad olla, aga tagumik kannatas täitsa istuda.
Olime taas vapralt viimased. Seekord tasus kohe ära ka, sest piisas kui me terve matka jooksul jõe risti ja põiki läbi sõitsime. Järve kalda sõelumine osutus esimese paatkonna ... hmmm... koormaks.
Kultuurprogrammi raames testisid Unistaja ja Jupijumal päästeveste. Oli kosta nõuadneid nagu; "Ei tohi ujuda!", "Ei tee sohki! Uppuge!", "Mis ujumisliigutused need seal sellised olid?!".
Ulilas tõmmati meie kanuud lupstik välja, hea et isegi jõudsime välja ronida.
Kanuumatk on ikka mõnus. Isegi kui ikka veel ei tule hästi välja.
Lootsin, et mõla hõõrub villid uutesse kohtadesse. Tänu mehisele abile läks kanuude vette laskmine ikka päris ladusalt.
Sattusin Lumeussiga ühte kanuusse. Mul on tunne nagu oleks ta mul juba korra kaaslaseks olnud. Igal juhul tuli vahepeal ikka väga de ja vu peale. Nagu ikka ei saanud algul ei tema aru ega mina aru mida tegema peaks, mistõttu saime palju roostikus ragistada. Piinlikkusega pean tunnistama, et rõõmsast "Vana jõõgi, vana jõõõõgi"st, mis tagant kostus polnud ka suurt abi.
Jõgi oli päris kiire vooluga ja põnev. Oli ikka palke ka eest, millest mööda pidi rihtima. Kui ma aru hakkasin saama, et ma pean ka tööd tegema - õnnestus see meil lõpuks päris effektselt.
Jõel oli 3 tammi, millest mööda saamiseks tuli kanuusid natuke mööda maad lohistada. Oleks vist ka kahekesi hakkama saanud, kuid õnneks püsis matkaseltskond päris armsalt koos, nii et sellist nutuga segi vinnamist ei olnudki. See oli vist 2. tammil kui minu tüüri ründasid kurjad herilased, ajal mil ta erksa vesti välkudes põõsastesse ronis. 2 ja 3 tammi vahel oli tänu tb paatkonna kohavahetusele meil isegi võimalus olla mitte viimased.
2. võileivapausi ajal tegi Mps ilupilte ukerdavast Lumeussist. Kuigi meid ohustas paaril korral kummuli käändumine, siis suplus jäi ikka tegemata.
3. tammi järel olime õnneks jälle viimased. Üle laia vee kostus Nancy meelas hääl ja kui kääru tagant välja saime, ei näinud me omadest ühtegi erksat vesti. Küll aga oli kaldal lõbus seltskond. Kellele Lumeuss rõõmsalt toidutellimusi esitas nagu SwimIn-s. "Shaaashlõkkkiii, shaashlõõki!".
Siiski oli tegu märksa parema saluteeringuga kui 3 eelneva kalamehe puhul - "Aaappi!" (Mina lapseröövel, eksole)
"Aga veini?"
Nii osavat manööverdamist polnud varem nähtud. Varsti olime kenasti külgboksis ja mekkisime punast veini. Pulmaseltskond avaldas imestust, et me ainsad olime, kes peatusid. No, mis meil viimastel ikka kaotada.
Peale veini läks sõit ladusealt põõsasse. Aga vähemalt ladusalt.
Õhtul peatusime ja kuivatasime enne 1. tammi vihmast märjaks saanud riideid. Koos istuda oli ikka mõnus nagu alati.
Lisaks tähistasime Laisiku sünnipäeva. Palju õnne Laisik, kallis!
Ujusime ja lobisesime väiksemates, suuremates puntides. Aeg ajalt olime vastikud riigiametnikud ja aeg-ajalt tögavad sõbrad (eriti Mpsi ja Maailmaparandaja suhtes). Õhtul lõugasime "magajatele" armu andmata laulda. Mulle tundus, et laulud on ajapikku nagu rõõmsamaks läinud.
Elus esimest korda hakkas peale esimest lonksu maapind kõikuma. Järgi ei jäänud see enne magama suundumist, nii et olin sunnitud hoidma madalat profiili. Hea et vähemalt siiski.
Liinalt laenasin mati, ehkki külm ei olnud, oli ikkagi hea, et keegi kasvõi juhuslikult minu peale on mõelnud.
Hommikul, põhiliselt saarlaste vapra eeskujutõttu, sulpsasin minagi jõkke. Pean tunnistama, et vesi oli lausa külm, ning karjed mida ma kuuldavale tõin ei olnud just naiselikud. (Ülal pildil näha kananahk).
Teise päeva distants oli täitsa talutav. Kanuuistmed olid armulisimad seni kohtatutest. Kere lihased võisid valusad olla, aga tagumik kannatas täitsa istuda.
Olime taas vapralt viimased. Seekord tasus kohe ära ka, sest piisas kui me terve matka jooksul jõe risti ja põiki läbi sõitsime. Järve kalda sõelumine osutus esimese paatkonna ... hmmm... koormaks.
Kultuurprogrammi raames testisid Unistaja ja Jupijumal päästeveste. Oli kosta nõuadneid nagu; "Ei tohi ujuda!", "Ei tee sohki! Uppuge!", "Mis ujumisliigutused need seal sellised olid?!".
Ulilas tõmmati meie kanuud lupstik välja, hea et isegi jõudsime välja ronida.
Kanuumatk on ikka mõnus. Isegi kui ikka veel ei tule hästi välja.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen