Eksperiment Apteek

Mitte, et mu tervis siin väga hull oleks, aga mõningaid ootamatuid probleeme on ette tulnud. Täna hommikul käisin apteegis valetamas ja vitamiine nõudmas. Väitsin väsimust ja käppade kõrvetust.

Apteekri lahke nõuanne oli: "Mehr Bewegung!"* Veel rohkem tõmblemist kui praegu? "Mehr fresher Luft!"** Ümbritsevast veel värskemat? Sa ei näe või, ma just hommikuse dušši alt siia olen jooksnud, pea veel märg!? "Mehr obst essen!"*** Veel rohkem süüa? Ma niigi kogu aeg näljas ja elan üle oma finantsvõimete.

Eile istusin loengutes, vandusin numbreid ja mõtlesin saksakeelse konspekteerimise tagamaadele. Praegu konspekteerin segukeeles. Mingi moment taipasin, et minu õpingute alased nõuandjad kodumaal on kõik kõrgema keeletasemega kui B2 - hala.

Õhtu lõpuks kaotasin oma sügissaapa kontsapleki, mis taandab mu jalanõude varu ühele paarile.

Prügikast on tagasi.
Kriminaalne kõrvalepõige: Kuskilt on ilmunud kööki teised toolid.

* rohkem liikumist.

** rohkem värsket õhku.

*** rohkem puuvilju süüa.

Anna kella!

Midagi nagu ei teekski aga päev kulub. Paberid pole ikka veel päris korras

Saksamaal pole ööpäevane autotulede põletamine kohustuslik. On suur kiusatus neile kõigile hoiatavalt viibelda "jou mees su tuled ei põle!". Aga auto iseenesest on sõbralik loom.

See vastu jalgratas...

Olen vist maininud, et oma esimese saksakeelse sõnavaralaienduse teenisin ma ära siis, kui jalgratta ette hüppasin. See ei ole siiani ainukeseks jäänud. Talve puudumine mõjub mõnedele rahvastele küll negatiivselt. Siinkandis peetakse loomulikuks, et velo hõivab kolmveerand kõnniteest. Jalgratta taga lohiseb puur - loomulikult laste jaoks. Antakse aga tigedapilkselt kella, ka siis kui jalutaja (va raisk) on teisel teepoolel. Võõrsil oleku ajal ähvardab välja kujuneda tõsine velofoobia.

Kui te tahate mind näha graatsilisi hüppeid põõsasse tegemas, siis andke lihtsalt kella.

Sügisene pühapäev

Nagu kõik pühapäevad, nii ka viimane, magasime me peamiselt maha. Internet on meid ka hüljanud, nii et mis muudki paremat teha. Pesime pesu ja põrandaid. Muist rahvast võttis vaevaks Eiki Neti pärast kiusata. Jooksid nagu kana kari tal tiibu lehvitades järgi. Me R.- ga istusime köögis sõime ja vaatasime kogu värki kerge muigega kõrvalt, reklaamlauseid vahele visataes.

Mingi hetk teatas Eik meist mööda vuhisedes: "Alati kui ma teid näen, sööte te!" Ma ei osanud muud öelda kui: "Jaa, immer. Es ist ein estnisches Tradition, weiss du!"* Võttis ta kokutama, muigama ja vabandama.

R. oli eelmine päev mingi eestlasega kohtunud ja sellelt jalgratta ära virutanud. Pühapäeval käis siis omanik sellel järel. Aavo nimeline - põhimõtteliselt füüsik. Hoolimata R.-i vihjetest ta nälga jätta, ta siiski süüa sai. Minu esmane kihk jääda selleks ajaks väga ilusasse sügisesse jalutama, kui austet külaline käib, oli tagant järgi tegelikult õigustatud. Böse Geschichte dann!**

Õhtu teadaanne: R. teatas, et ta tahab ka nii süüdimatult õel olla, kui mina olen.
Armas.

* Jah, alati. See on üks Eesti traditsioon, tead sa.
** Paha lugu küll.

Head kuupäeva!

Täna täitub saabumisest 1 kuu.
Palju õnne mulle!
Mis on tegemata?

• Learning agreement on saatmata.
• Välisülikoolis õppimise tunnistus on saatmata.
• Üür on maksmata.
• Sularaha on kättesaamatu.

Mis on tehtud?

• Kõigi võimalike ja võimatutega tülitsetud. Maja hirmu staatus saavutatud.
• Kiirkeelekursused.
• Sula on läbitud.
• Sparkasse Service kaart, millega ei ole midagi teha, organiseeritud. Ju-huu! Jepikaieee!
• 1 loengusse hilinetud, mistõttu puudutud.

Seoses 1 kuu täitumisega ja oluliste saavutustega finants vallas, käivitub projekt kihlvedu.
Veetakse kihla selle peale, et kas VU tuleb jõulude paiku kodukanti või mitte. Selleks tuleb saata veosumma pangkontole:

küsi numbrit

Selgituseks "tuleb" või "ei tule" Kes omavad teist panka ja peavad seetõttu mingeid vahendustasusid tasuma, soovitan leida endale mõne samapanga ohvri.

Hommikune kõrvalpõige. R. teatas, et tema nimi on leedu keeles "Hommik". Ma vastasin, et minu nimi on mingis keeles kindlasti "Tõbras".

Paljas ja plokkiv

Longin loengust loengusse. Praeguseks olen suutnud endale kaks erialahõngulist mammutloengut hankida, mille lõpus toimub eksam. Välja vaade seda saksakeeles valmis vorpida ei paista kuigi ahvatlev.

Tutvusin raamatukoguga - ka sakslaste mõistes tegelen ma lõputöö osas erakordse jamaga. Rohkem midagi lisada ei tahaks.

Õhtul oli ingliskeelne loeng Bremen Euroopas või midagi sellist. Saab põnev olema. Peale seda kui oled 4h. järjest saksa keelt kuulnud, on ümber lülituda väga raske. Kogu Erasmusliikumise laituseks, ma veel kord kordan ja rõhutan, on jama, et elame kõik koos ühes pundis. Seoses sellega pole ma veel saksa keeles mõtlema hakanud ja pidev ümberlülitamine on oi kui kulukas.

Peale Pr. Puumuna* loengut otsustasin spontaanselt pidutsejaks hakata ja Kneipentour'ile** minna. Minu hämminguks leidis Kneipentour aset Sparis. Ümberringi kõlas ainult poola keel ja mina suutsin ainult mõelda: "Külm on! Mis ma siin teen? Külm on! Mis ma siin teen?..."

Poolakad ostsid lahjat õlut ja jõid selle Haupbahnhof'i platsil kohe ära. Väitsid endid purju jäävat ja sooja saavat. Selliste sõnavõttude peale kadus mul viimanegi isu juua ära.

Selleks ajaks kui minu mantra oli taandunud sõnale "KÜLM!" liitusid poolakatega itaallased ja küllap vist liiguti kuhugi baari edasi. Mina lasin kõige kogunenud tigedusega jalga.

*Kogu lugupidamisega: Frau Eichholz.

**Joogituur või midagi sellist.

Näljas ja paljas

Ilm on kurjaks ja talviseks kiskunud.

Ega selle näljas ja paljas olemisega nii hull ei ole kui see kõlab. Teglikult pole ma veel talvejopetki välja koukinud. Kaalun mingite kinnaste ostmist.

Külastan loenguid ja loegelen. Enamus loenguid on kahjuks õhtuti. Eile õhtul lasin ühel õppejõul ennast loengusse sisse rääkida. Mingi loeng töökoha leidmise kohta. Kui muud ei, siis saab vähemalt puhtsaksakeelses keskkonnas olla. Arvasin, et seminarides pean ehk midagi kirjutama, aga siiani pole ühegi sellise otsa nagu sattunud.

Nälja kohta nii palju, et hommikusöök on siiani mu päeva ainukeseks toidukorraks kujunenud. Poes näeb toit endiselt võõras välja. Mensas saab süüa küll, aga see on lahti ainult lõuna ajal, mil mina olen äsja oma hommikusööki söönud. Õhtul kui koolist tulen on kõik poed juba kinni. Kokkama ka enam öösel ei hakka.

Siin on üllatavalt palju Bäckerei'sid*, kiir-türgi ja itaalia söögikohti. Aga selliseid kohviku laadseid toidukohti nagu Tartus ma veel leidnud pole. Võib olla pole ma lihtsalt õigetel tänavatel kooserdanud. Tõsi on ka muidugi, et serveeritud toit siin väga kallis on.
Nii ma siis kõnnin ja vaatan muudkui igatseval pilgul igasuguste saiakeste ja kiirtoidu peale. Aga ausalt - kõhtu neist täis ju ei saa.

*Pagariäri

Oh ajad...

Momendil käin pisteliselt loenguid kuulamas. Siiani midagi ületamatult rasket ei ole kuulnud. Loodusgeograafia on siin mandumise seisus. Näis noh mida võtan, mida jätan. Võtsin ka ArcView loengu, kuid hakkan juba sellegi kasulikkuses kahtlema. Võrreldes teistega olen täiesti laiskvorst.

Aeg kulgeb siin kandis üldse kummaliselt. Peaks nagu kogu aeg kiire olema ja nagu olekski kiire, aga erinevalt Eestist on see selline staatiline kiire.

Kui kuhugile on kohale jõutud, siis tahetakse kõike ruttu ja kohe saada. Samas kohale jõudmiseks võetakse kõige pikem ja kõveram trajektoor, mis ristub teiste trajektooridega või kulgeb* piki teiste trajektoori. Kohale jõudnuna liigutatakse oma esemeid väga aeglaselt uurides iga kotist välja ilmunud eset nagu oleks see äsja leiutatud. Vajalike esemete edastamise järel muututakse peaaegu koheselt kannatamatuks.

Minu kvaliteet aeg saab siin vist enamjaolt keeleõpingutele kulutatud. Tegevust leiab ikka. Vaja ju veel ka kohalikku raamatukogu nii palju kui võimalik ära kasutada. Ja vaja natuke ringi vaadata.

Kriminaalne kõrvalepõige: Meie orgaanilise prügi prügikast on kadunud.

* siin kohal väga aeglane liikumine.

Rahvusvaheline intsident

Eile tulin kooriproovist koju...

Kooriproov oli muuseas nagu sõjakool. Kahe puudumisega visatakse julmalt välja. Isegi kui haiguse pärast puudud. Ettelaulmised. Emotsiooni inimesed. Scary.

... ja mulle vaatas otsa kolm kurvanäolist majaelanikku. Mis siis nüüd? Ilmnes, et kellelgi(advokaadi hakatisel) oli õnnestunud jälle hilisel tunnil dušši all käia ja majaomanik välja vihastada. See keeras nüüd kraanid kinni. Et ükski heategu ei jää karistamata, siis teatasin ma põhimõtteliselt, et paras teile, ja probleem jäi lahendamata.

Kõik olid ärritatud, nii et me saime veel advokaadihakatise käest köögis rääkimise eest ka sõimata, sest tema ei saa magada. No tore. Miks inimesed ei maga, kui nad väsinud on?!
Aru ma ei taipa.

Lüneburg

Vastukülaskäik - tehtud!

Laupäeva alustasin hilja, mistõttu võib öelda, et see kulus sõitmisele. Vahtisin rongi aknast välja ja kuulasin hispaania keelset möla. Hamburgi Hauptbahnhof*'is ostsin võõrustajale päikese ja sain möödaminnes teada, et olen lillemüüja sõbra naabermaja tüdruk, ning meil on õhtul kohting. Tore.

Tutvusin mõnede H. sõppradega. Sõime koos sushit ja käisime jalutamas. Tore päev, kuigi kultuuri ja vaatamisväärsustega tuvumiseks oli mul eeltöö tegemata. Samas ei pruugi see mu viimane reis sinna kanti olla ja ehk järgmine kord saan oma aega natuke paremini planeeritud. Aga H.-ga lobiseda on alati tore.

Meil mõlemal Hamburgini priipääse ja paljud asjad sealgi avastamata, nii et leidsime, et kui meil mõlemal aega on siis saame kindlasti seal veel kokku.

Täna hommikul, rongilt tulles, jäin loengusse 5 min + akadeemiline 15 hiljaks. Ei hakanud oma õnnega mängima ja oma tavaariga uksest sisse tungima.

*kesk - raudteejaam

Oh kombed...

Eelmine pühapäev vist saime juurde ühe uue elaniku.

Sasha - tegelik nimi Oleksandra või midagi sellist. Ukrainast. Õpib juurat. Räägib vigast, aga minust ikka paremini saksa keelt ja inglise keelt. Liigub päev läbi ringi kimonotüüpi hommikumantlis. On ka öösel meigitud.

Meie maja on kannatamatuid inimesi täis. Ajapikku harjub muidugi veidrustega ära. Leiab ka uusi ja põnevaid külgi nagu näiteks:

Ula pole nii tark kui välja paistab.
nt. - Juura - oo jaa ma tean küll, meie Poolas nimetame seda antropoloogiaks.
- Der Bischof* - Biskup ütleb Poola-Saksa sõnaraamat. Teave paneb teda õlgu kehitama ja ma ei oska nähtut lahti seletada.
Temaga koos intensiivkeelekursustel avastasin ka, et ta on üks igavene pugeja. Ta teeb kvantiteedilt palju ja kvaliteedilt vähe.**

Anja on paljude asjade suhtes rahulolematu ja kannatamatu. Kui natuke järele mõtleb, siis nendib ise ka, et ei olnud põhjust. Ta suudab ütelda kõike nii, et see kõlab kriitiliselt. Ei salli sakslasi. Ma vist ka ei salliks, kui ma nende juuresolekul nii palju kordi ämbrisse astuks.

Špelal on igav ja kõik on pahasti, kuigi selle juures suudab ta veel uskumatult optimistlikkuks jääda. Igav ja pahasti on tal igal pool. Vähemalt natukenegi.

Mina olen suur ja rahulolematu ja praeguseks kujunenud maja hirmuks. Üdini vastik, vastiku ütlemisega, tekitab kahtlusi, kas teretada või mitte. Eelneva teksti põhjal, võib mind ka virisejaks sõimata. Praegu elan moto: Ükski heategu ei jää karistamata. all.

Ruumi kasutusest. Kõik poolakad olid teatanud, et nemad küll mingi võõra inimesega tuba ei jaga. Nüüd siis teame miks. Lihtsalt nii tore on üksteist lõuates mööda maja taga ajada.

Nii poolakad kui sloveenlased ei salli Eiki. Ukrainlane ja eestlased leiavad endiselt, et Eik on liiga kannatlik ja tõmbleb meie pärast kaugeltki rohkem kui ta peaks. Kummalisel kombel on meil seega ka vähem virisemist.

*piiskop
** tsiteerides klassikuid - räägib palju aga ütleb vähe.

Sport on tervisele kahjulik!

Ja seda teavad ka sakslased. Eriti ohtlik oleks mind selle ligidale lasta. Minu keelekursused on viisakalt õhtusel ajal, siis kui toimuvad mind natukegi huvitavad sportlikud ettevõtmised.

Piinlikkusega tuleb tunnistada, et kaalusin ujuma minemist (Das ich nicht lache!)*. See oleks odavam tulnud kui Auras käimine. Aga kui ma oma ujumisoskustest (või õigupoolest nende puudumisest) registritädlie rääkisin hakkas tal vasak silm tõmblema. See oli ma arvan:

1. Märk spordi kahjulikkusest - tädi paistis sportlik.
2. Märk minu ebasportlikkusest.
3. Märk minu kohutavast keeleoskusest.

Nii et sellega oli asi otsustatud ja 15 euri säästetud.

Küsimuseni, kui sügav on teie bassein, ma ei jõudnudki.

*Hirnu herneks

Muuhulgas...

• Täna keeras ilm eriliselt kurjaks. Lugu on nii hull, et kaalun isegi endale vihmavarju ostmist. Huvitav kas talv ongi siin selline, et maailmalõpu sarnased vihmahood vahelduvad päiksepaistega?
• Ma saan poes pidevalt sõimu, sest mina va kohalik tõbras keeldun inimesi aitamast.
• Mu perekonna nimi on täiesti ebaloogiline moodustis. Isegi passist ei suudeta seda välja lugeda. Siinkohal tervitused ms. Estile!
• Kui nurgas on samovar, siis saab sealt sinepit.
• Kui see näeb välja nagu kalaphihv aedvilja pudruga, siis on see kneeglik e. kartulikotlet õunamoosiga.

Erialaselt.

Käisin koos geograafidega Walles erialasel ekskursioonil. Tegu oli põhimõtteliselt mööda linna kooserdamisega ja huvitatud pilguga ringi vahtimisega. Kogu tuuri juhtis minu kordinaator, küsis muuhulgas, kuidas mul läheb. No saksa keelega läheb mul immer schlechter*. Piinlik.

Aga tuur iseenesest oli põnev, kuigi ilm oli pisut tatine. Vaatasime praegust Bremenit, miks miski kuskil asub. Milline oli Bremen keskajal, siis kui ta veel sadamalinn oli. Sajandi vahetusel - kui kaubandus käis laevadega. Tänapäeval kui kaupu veavad Lastwagen** ja rongid. Mis on saanud vanadest laohoonetest jne, jne...

Tuuri ajal kippus aga kõht tühjaks minema, sest kujutage ette kui teie ümber lõhnab pidevalt mittte sadama järgi nagu võiks ümbrusest järeldada, vaid hoopis glasuuritud Kellogg'si järgi. Mmmm...

* aina halvemini
** reka

Õpingutest

Tutvusin natuke oma erialaga. Nii lilleline seis ei ole kui ma alguses lootsin.

Kummaline on, et õppejõud peaaegu, et isiklikult huvi tunnevad kuidas su õpingud kulgevad, kas sa saad ikka kõigest piisavalt hästi aru ja kas sa ikka jõudsid ainetele registreeruda ning kas sa oled oma valikuga rahul. Mu vaene kordinaator on küll vist pidanud mitmeid kordi mu hämmastunud pilku taluma.

Ainetele registreerumisega on üldiselt pahasti. Moodulite süsteem on siin lihtsam kui meil, aga mida võtta, mida jätta küsimus jääb ikkagi. Et te ei saaks öelda, et mul siin ainult lust ja lillepidu on.

Aega hakkab vähemaks jääma, sest nüüd on siis paigas, et mul on keelekursus kaks korda nädalas. Et ma ilma baasita nii kõrgelt alustan siis on mul palju mõtlemist vaja kodus teha ja raamatutes urgitseda. Piinlik tunnistada, aga eneseuhkus ei luba ka madalamale tasemele kobida. On muidugi lisaks veel oht, et siis hakkan ma igavlema ja lollusi tegema.

Kriminaalne (2)

Tundub, et meil on maja kahtlusttekitavaid asju täis.

Eile oli näiteks Gosha veendunud, et pesumasinal on isiklik vimm tema riiete vastu. Et pesumasin ei taha neid pesta ja masin on rikkis.

Loomulikult alarmeeriti kohe Eiki. Vaene mees pidi mitu korda meie vannitoa ja oma korteri vahelt jooksma. Sest kui sa
inimesele ütled, et pesumasin- ei-pese-ja-kõik-on-pahasti-ja- tule-ja-õpeta- ja- olgu- lahendus-kohe-olla, siis mida sa järgmiseks teed? Loomulikult!
Sa lähed dušši alla.

Eik viis läbi lühitutvustuse pesumasina kasutamise osas. "Strat drücken!"*(Hapke, E. 2007***). Juba see tekitas mitmesugust kaagutamist.

Järgnes iga teadusliku eksperimendi kohustulik osa - vaatlus. Gosha pesu vaadeldi nagu küpsevat kooki. Kohati võis kuulda kahtlustaval toonil kuuldavale toodud kommentaare nagu: "Võtab vist vee sisse." "Laseb vist vee välja." "Vist on tühi." "Vist ei võtnud vett sisse." Suvalises järjekorras ja korduvalt. Lõppkokkuvõtteks leiti, et masin kann kaputt sein**.

Mul on kuri kahtlus, et lugu kulmineerub igasugusest pesumasinast ilmajäämisega.

Pildil raamatu "Das sockenfressende Monster in der Waschmaschine. Eine Einführung ins Skeptische Denken." ehk "Sokke sööv koletis pesumasinas. Sissejuhatus skeptilisse mõtlemisse." kaas. Autor: Bördlein, C. Tüüp masinal tuleks punase aluspesuga vist tuttavam ette?

* Vajutage Stardile!
** Võib katki olla.
***suuline arutelu

Kriminaalne.

Meie majast on möödunud nädala jooksul kadunud 3 pätsi leiba. Esimesed kellel leib kadus olid eestlased, siis kadus Špelal ja eile kadus Goshal. Meie oma läks täitsa tervelt ja koos kilekotiga.

Võib kahtlustada hiiri, aga 3 pätsi?! Peavad need vast hiired olema. Mina kahtlustan Saksamaal nälja käes kannatanud rahvaid, keda teema tundlikkuse tõttu siinkohal mainimata jätame.

Või on tegemist teleporteerunud leivaga? Ei ole - see oli ju sai.

foto: Sebastian Duda

Hannover

Kuna mul on nüüd olemas õpilaspileti sarnane moodustis, siis sain sinna tasuta sõita. Rongisõit kestis poolteist tundi. Raudtee servad on siin sama hooldamata nagu meilgi. Vahepeal vilksatas aga mööda ka põnevaid nähtusi nagu näiteks saksa-põlisloom kaamel ja meelistranspordivahend hobune (linna tänaval?).

Ekskursiooni juhtisid kaks kohalikku üliõpilast üks lausa põlismaine. Et aega oli tegelikult päris vähe siis saime ainult linna tähtsaimatest punktidest mööda joosta. Aga grupijuhtidega niisama juttu vesta oli ka tore. Ei olnud riiki, millest nad kuulnud ei oleks olnud, ega ajaloolist aspekti, mida nad kommenteerida poleks osanud.

Hannoveris oli aastal 2000 World Exhibition. (Anja reakstioon - "What's that?" - pedagoog!). Selleks sündmuseks oli linn loomulikult üles vuntsitud ja seda võis veel praegugi näha. Tänavatel oli palju kunstiteoseid, aga see olevat niimoodi kogu aeg olnud. Paljud skulptuurid on tänavatel lihtsalt ajaloo mäletamiseks. Linnas leidub kõrvuti nii varemeid, keskaegseid kui ka väga uusi, modernseid ja futuristlikke ehitisi. Põnev sulam.

Raekojas olid linna maketid erinevast ajast: keskaeg, enne sõda, peale pommitamist ja tänapäev.

Mina kõndisime palju ja õhtuks olime päris väsinud, aga mina jäin küll päevaga rahule. Võib ju ka unistada, et leian kunagi aega seda veel kord vaatama minna, aga siis on mul seal ka ööbimiskohta vaja, sest linn oli tõesti ilus.

Kop, kop...

Selleks, et pangakontot avada on vaja sissekirjutus teha. Pusisin selle kallal oma tund aega, sest ametnikud vadistasid saksa keeles ja nende võime plankette ingliskeelde tõlkida oli nullilähedane. Tehtud see siiski sai. Paraku lõppes plankettide täitmise käigus katse R.-ga Vaikimine-kodukohast.

Läksingi siis õnnelikult pangakontorisse, kus teenindus ka teab kui tore ei olnud, kuid olin juba ette hoiatatud. Minu passi peagi lõppev kehtivusaeg muutis neid natuke murelikuks. Lohutasin, et pole midagi ma jään siia ainult kuueks kuuks.

Ma mõtlesin, et naeran ennast laua alla, kui kuulsin peale veerand tunnist passimist, et kui alla aasta siin oled, siis pangakontot ei avata. Küsisin ametnikult, et kas ta teeb nalja, see punastas piinlikusest. Huvitav, kas sellepärast et mina olen rumal välismaalane või nende endi pärast?
Teatasin, et mul ei ole raha, aga mul on seda väga vaja! Selle peale läksid neil silmad suureks - mis tähendab ei ole raha?

Kuigi seis pole kiita, on endiselt jube naljakas.

Mit dem Grill nicht tanzen!

Tähelepanekutest. Pühendatud Triinudele.

Warnung!

Wenn Hund kommt, flach auf den Boden legen und auf Hilfe warten. Wenn keine Hilfe kommt -
Viel Glück!

Tõlge mu peas: Hoiatus! Kui koer tuleb lapikuna maas lamada ja oodata. Kui abi ei tule - palju õnne!

Või lõiguke minu üürilepingust:
Die wöchentlichen Reinigungsarbeiten sind ab Freitag 8:00 Uhr bis Sonntag 22:00 Uhr durchzuführen. Solte dieser Zeitraum nicht einzuhalten sein, sind Sonderregelungen möglich, diesbezüglich ist Absprache mit den Hauptmietern zu halten.

Tõlge: Nädalased puhastustööd viidagu läbi reede kella 8 ja pühapäeva kella 10 vahel. Kui sellest ajaruumist kinnipidamine ületamatuks osutub alustada läbirääkimis kaasüürnikega.

Tekib lausa hirm koristamise ees.

Harjumusteta

Ma pole muidu ka eriti peopanija tüüp. Aga tuleb välja, et kaaselanikest olen ma ikka sootuks erinev. Täitsa kodukana. Kuhugi välja läheb, siis tavaliselt üksi uitama. Selleks ajaks kui teistel peomeeleolu, mul täitsa kama kaks.

Aga nende peod on ka kahe otsaga asi. Ühtedelt kuulen: "Milline vinge pidu! Miks sa ei tulnud?" ja teised kurdavad mulle köögilaua taga: "Wir haben in der Centrum gegangen. Aber wir haben keine Plan gehabt."*

Mõtlen offiziell** sporimisele, jättes kõrvale oma põhimõtted. Aga kui juba midagi teha, siis teha seda meeskonna spordina ja nii palju südant mul ei jätku, et suuremat hulka inimesi alt vedada.

Eile nägin oma uitamistel nirki - surnuna teepervel - linn.

*"Läksime keskusesse. Aga meil ei olnud mingit kindlat plaani." Korrektuur teretulnud.
**ametlikult - registreerudes kuhugi ja teenuse eest makstes.

Katakombidest kõrgustesse

Juba nädal aega olen otsinud endale arvutit*. Ühe õppehoone uksevahelt nägingi ilusaid lameekraane tuttavlikult kumamas. Ilmnes aga, et oma paroolidega ma sinna ligi ei pääsenud. Küsisin infolauast, et kus asub lähim arvutiklass.

Kuidas küsida midagi, mille saksakeelset nimetust ei tea? Õige. Tuleb küsida ingliskeeles. Ilmneb kurb tõsiasi, et saksakeelne nimetus sellisele asjale puudub. On olemas klassid, mille uksele on lihtsalt CIP kirjutatud. Ei no tore... zip endeed. No ja tädikesel õnnestuski mulle mingisugused arvutiklassid välja otsida - esimesel korrusel. Aga kui ma mainitud ruume teisest õppehoonest otsisin ja kohalikelt küsisin, räägiti mulle midagi neljandast korrusest. Kuidas on võimalik arvutiklass ära kaotada?

Praeguseks olen leidnud ühe arvuteid täis ruumi tornmaja 4. korruselt. Klaviatuurile on graveeritud saksa tähestik ja lamedaid objekte ei leidu.

*raal - computer, der Rechner

Vabadus! Vabadus?

Sain kätte kaua oodatud semesterdicketi, mis annab mulle mõningase liikumisvabaduse tasuta sõitude näol. Bremenist kaugemale on küll ainult 9 tasuta trajektoori, aga asi seegi.

Ja üldse on nii mõnigi asi hakanud edenema. Suhted inimestega ei hakka just paranema - ega nii lihtsalt inimestelembeliseks ei hakka - aga välja kujunema küll. Toidu ostmiseks tegin mingi kaardi ära. Saksa keele testi käisin tegemas, aga mis sest ikka. See võis ju hästi välja kukkuda, aga mis moodi ma ennast intensiivkursustest läbi närin, ei kujuta ette.

Ääri-veeri tutvun Bremeniga - peamiselt küll selle kaubandusvõrguga, aga varsti tulevad ka ekskursioonid ja siis saab ehk natuke ka kultuuri üles korjatud.

Täna hommikul olin sm. Unetu ja hulkusin juba eee... varapimedas Lilienthalis. Tegin järgmised avastused:

• Annelinna loojumatu päike pole mind hüljanud, kuigi siin on tegemist linna kumaga.
• Kell 6 koerad magavad, inimesed mitte. Jõlguvad tänaval.
• Ööpimeduses hiilida ei saa - lampide liikumisdetektorid püüavad su kinni ka teiselt poolt teed*. Seda nendes Erasmuse tutvustusloengutes hoiatati, et jälitustegevuse organisatsioonid meie vastu huvi tunnevad.
• Kassid reageerivad "kss-kss"-le

* Ma kahtlustan et ühel majal tulevad isegi köögis kardinad liikumise peale hirmsa raginaga eest.

Kesse?

Millise rahvaga meie maja koormatud on.

2 eestlast, 4 poolakat, 2 sloveenlast ja 1 braziillane.

Brasiilia: Eduardo - On eelmisest erasmuse satsist ja õpib siin 6. kuud, kaalub 7. kuuks siia jäämist. Pikad tumedad juuksed, aga muidu valge nagu kartuliidu. Räägib ainult ingliskeelt. Sõbraliku loomuga. Õpib insenerlust, kirjutab oma hiigelprojekti - siiani ainuke akadeemilise hõnguga inimene majas.

Poola: Gosha - räägib puhtalt saksa keelt, on varem ka Saksas õppinud, teab kõigist (oo!) rohkem. Pedagoog. Suitsetab.

Ula - Räägib saksa keelt. Otsib tööd. Õpib majandust - production. Väga mõistlik, aga ka pidu paneja tüüp. Ahelsuitsetab. Püüab maha jätta.

Ola* - Pursib inglise ja saksa keelt. Õpib majandust, otsib tööd. Ei söö ega joo. Näeb välja nagu 19 saj. lõpu klassikaline iludus. Ristis Eduardo Markoks, norime ta kallal seetõttu.

Ania - Räägib nii inglise kui saksa keelt. Oli viimane poolakas, kes tuli. Tuli koos perega. Mõne päevaga peaksime perest vast siiski lahti saama. Ka pedagoog. Kahtlustan, et oleme ta ära hirmutanud. Ristis Eduardo Ricardkoks.

Sloveenia: Špela - räägib nii inglise kui saksa keelt, kui naermise kõrvalt aega leiab. Näeb välja nagu suslik. Ärge küsige - liiga palju energiat, ei saa sotti.

Urša - Pursib nii saksa kui ingliskeelt. Saabus kõige viimasena. Esialgu väga häbelik, hingeelus surkida pole veel aega olnud. Õpib antropoloogiat.

Eestlasi juba teate.

*Oma peas kutsun neid hellitavalt Olé-Olé-ks.

Pahatujuline eksleja

Sättisin end jälle peole minema, kuhu ma tegelikult minna ei tahtnud. Aga, et R. oli tujust ära, siis leidsin, et eks ta võib ju minuga kaasa lonkida kui ta tahab ja peo peale minna kui võimalus avaneb.

Raudteejaamas bussist väljudes paningi linna poole ajama, et avastada väikeseid kummalisi pisiasju, talletada linnaplaani oma teadvusesse ja tänavaid loogikasse. Kui üksinda saab ekselda ja keegi seda pahaks ei pane, siis kaksi seda paraku teha ei saa. Kaksi peab juba eesmärk olema, ja kui on eesmärk saab juba ka eksinud olla.

Et ma polnud ka ette valmistanud ekskursiooni ega kindlat teekonda, siis kahtlustan, et R.-l võis ikka väga igav olla. Ja ega ma isegi suurt midagi nautinud: leidsin end pidevalt muretsemas külma ja eesmärgi ja mustmiljoni muu asja pärast.

R. teatas, et kui mina diskole ei lähe ei lähe tema ka. No hallo diskutibu!

Unistajale

Ohhooo kas arvasite, et mina olen ökovastane. Ma olen köömes võrreldes suurte rahvastega.

Kummardus Unistajale, kes mind prügisorteerimise alal haris, kuigi ma kahtlustan, et meie elamine oleks ta närvikavale liig. Eestlased on siiani ainsad, kes recycle'i suhtes endid jälgivad, silmi lahti hoiavad ja asju loogiliselt näevad. Aga on veel pisiasju, mida kodukandis loomulikuks peetakse. Ma leian end nagu täielik skisofreenik majas ringi hulkumas ja tulesid kustutamas, pliidiraudu väiksemaks vahetamas ja vett ainult ühe korra keetmas. Kaaskodanike kiituseks tuleb aga mainida, et erinevalt minust, on tegemist korraarmastajatega.

Öko- ja Bio- ga on mul suhted siiski endiselt halvad. Ma lepiksin parema meelega porgandi, kartuli ja kapsaga, kui kahtlusi tekitavate ökokartuli, biokapsa ja gaasikeskkonda pakendatud porgandiga.

Eile tabasin end mõttelt, et varsti on nädalavahetus ja saab pisut puhkust. Ei saa! :)

Nohik

Eile oli Erasmus Initiative poolt korraldatud teine kokkusaamine, Bermuuda kolmnurgas. Tegemist oli baardie happy houerite külastamisega. Nagu esimeselgi korral bowlingul käies ei tundnud ma erilist isu jooma minna. Ma võin ju saada kaks õlut ühe hinnaga, aga kui ma neid kumbagi juua ei taha...

Kahesõnaga olen väike dropp ja peoblokk. Tuuril oli lisaks meie poolakatele veel terve kogukond ja kui tähelepanu hajus, lasin linnapeale jalga. Kooserdasin lihtsalt ringi. Vaatasin valgustatud poe aknaid, leidisin SEB panga, tõmbasin sõõrmetesse itaalia toidu, grilli ja pannkookide lõhna, vesistasin muusikapoe akendele ning tegin teatrite sammaste vahel pääsukest.

Aga nagu minu pidudest eemale hoidmisest veel vähe poleks, ootan ma põnevusega kooli. Sirvisin oma aineid ja mõtlesin, kuidas oleks näiteks saksa keeles auku kaevata? Kujutage veel ette: Erialane ingliskeel - ehk mitut sõnaraamatut sul ka poleks, ükski ei aita.
Küllap läheb üle, kui kogu krempel matta ähvardab... või peale keeletesti. Kardan.

Wo?

Ehk kus me elame. On üks koht, millest ükski korralik bremerlane ja mitte-bremenlane kuulnud ei ole. Elupaiga mainimine tekitab samasuguseid reaktsioone nagu Jurmala foogt von Ipolit.

Elame kahekoruselises majas. Kohe kõrval elab majaomanik ja köögiaknast vaatab sisse tundmatuks jääda sooviv naaberisik.
Kui ma ei eksi on tudengite valduses 7 tuba, 1 köök, trepikoda, 2 - 3 pisikoridori ja 2 vannituba. Majapool on mõeldud elamiseks 8 inimesele, aga esimesel kuul saab olema olude sunnil 9. Neist räägin siis, kui kõik kohal on.

Köök. Hubane, kuid juba praeguseks pisut üle koormatud ruum, mis sisaldas meie rõõmuks juba alguses kõike eluks vajalikku. Raskete aegade üleelamisele viitavad ainult kagu-poolt-maandunud-ufo-kujuline laelamp, lopergune pann ja kööginurgas seisvad kardinad. Pliit on vana, mehelik ja töökorras. Eikilt välja kaubeldud raadio pole veel oma kohta leidnud.
Objekt haaval olen seal salaja koristanud, aga rahvas viskab endiselt kõigele halvustavaid pilke.

Trepikojas on trepp, millel pole ühtegi kriuksumiseta astet. Kriuksumine on äärmiselt leebe nimetus. Eiki palve oli treppi langsamer kasutada.

"Englishman always wants two bathrooms."
On irooniline, et mõlemad paiknevad ülakorrusel ja korraga väljudes on võimalik teineteist uksega maha lüüa. Aga ikkagi kaks! ja ühes veel pesumasin kah. Peale 21 on meil dušši all käimine keelatud, sest Eiki magamistuba asub vannitoa all ja me tegevus tekitab ilmselt põrgulärmi, sest poolakad katsetasid ja Eik tuli lausa kohale. Paljud näevad seda keeldu kui põhiseaduslike õiguste rikkumist.

Meie tuba on rõdust ümber ehitatud - kõige uuem, suurem ja ainuke kahe inimese tuba. Teised olevat sellisele pakkumisele range eitamisega vastanud, aga eestalsed on leplikud ning mina ja R. oleme oma tuppa võrdlemisi kiindunud.
Teistes tubades eriti tuhranud ei ole.

Fussball...

Täna külastas mind Frau H. Kuigi meil olid ilusad plaanid shoppata ja mis kõik veel, ilmnes mõlema üllatuseks, et Saksamaal on riiklik püha ja kõik ärid kinni. Tähistati Saksa eee.... enesekokkuvõttmist.

Õnneks raudteejaamas pühade suhtes nii ranged ei oldud ja me saime endid sügisese sibulakoogiga kosutada. Peale selle oli Frau H.-l kotis hiiglama suur šokolaadikook. Tegime tõesti hästi pisikese tuuri Bremenis. Nägin minagi killukest teiselt poolt raudteed ja teiselt poolt Weseri jõge. Pühade tõttu oli tegemist vaatamisväärsustega - külastada ei saanud.
Lobisesime minu juures unustamiseni, peale mida panin Frau H. rongile.

Nüüd siis moosekandid nähtud ja katsutud. Kunagi levitan kõmu, et õnne saamiseks ei piisa eesli käperdamisest, vaid mida kõrgem loom, seda rohkem õnne.

Õhtul liigeldes võis näha igas suunas sõitvaid lärmakaid jalkafänne.
Ootasin bussi, kui järsku oli kõikjal "Bitte, Bitte! Kann ich das haben?!" karjuvaid lapsi. Hämming. Jalgpalli fännidest onud suhtusid asjasse kui loomulikku. Salaja pealt kuulates sain aru, et lapsed kauplesid endale särki või jopet või salli, tõotades, et ka nemad on täna õhtul staadionil. Kahtlustan, et Eesti jalkafännide puhul oleks kogu kupatuse tõlge: "Palun, palun! Tohin ma su südame rinnust rebida?!"
Loodetavasti mõnel kauplejal on kunagi ka õnne olnud.

...punased kardinad...

No minu aknal küll puuduvad kardinad ja puudub ka päike, mis neid värviks, aga paistab et momendil saavad hommikutest minu hetked. Tuba on vaikne, kuigi maja on vastikult aktiivne.

Eile pidin oma tuutoriga kokku saama. Eksisin ära ja õigel ajal kohtumisele ei jõudnud. Ringi kooserdades murdsin kontsa, selle kiirparandamise käigus lendas putukas silma. No mida öelda Niu-niu-niu või Aaaaarrghhh. Suures hädas helistasin tuutorile.... helistasin valel numbril.
Oma paberid sain lõpuks ikkagi aetud: kinnitus ravikindlustuse kohta ja ajutine õpilaspilet.

Olen nüüd ka õnnnelik seitsmepäevabussipileti omanik. Habe ich selbst gekauft.* Peale paberimajandust tutvusin Bremeniga lohutades end mõttega, et kui ära väsin sõidan ühistranspordiga koju. Eksisin linnaossa, kus on teeparandus ja ükski transpordivahend ei liigu.

*oskajatelt parandused alati teretulnud.