Kontoriluule

3- st kontoris olnud inimesest, ausõna mina ei alustanud.

- Väljas sajab laia lund.
- Karu magab talveund.
- Kord ka tuleb tema tund.

Aga, mis sa teed, kui inimene päev otsa romantilises meeleolus ja vaatab heldinult välja. Ega siis kõik minu moodi tujurikkujad saa olla.

- Lund sajab, ahh!
- Õues olles ei märkagi!
- Mis mõttes?
- Liiga peenike.
- Õigus. Vaikselt sajab.
- Mis mõttes?
- No vaikselt.
- Mis muidu tuleb matsuga ve?


Pilt raamatust "Haapsalu sall"

Rahulikku jõuluaega.

Mis vahepeal on juhtunud. Käisin ERSO ja Filharmoonia kammerkoori kontserdil. Kuni ma polnud dirigentide arvamust asjast kuulnud, oli päris nauditav - päeva mõtted uitasid mujale ja puha. Aga pausi ajal saime kokku ja sain spetsiifilist harivat teksti nii et küllalt sai.
Aga tore kontsert oli ikka.

Tõbine olin vahepeal - sain Kambja kirikus tõenäoliselt külma. Aga mitte muretseda
1. nii näikse iga Jõul olevat
2. praeguseks olen toibunud.

Auto (vol. 2)

Toimus veiniõhtu hea toiduga. Eelmine õhtu oli olnud nii kultuurse seltskonnaga, et lahendamata olid nii mõnedki küsimused. Laupäeva õhtul alusatasime Einsteinist ja lõpetasime autoga.

aku, tuled, silindrid 4-6, sisselaskeklapp, väljalaskeklapp, õli, rõhk, küünalde kuivamine, käiguvahetus automaatkastil, vesiradiaator, kolb,väntvõll, käigupikkus, kardaanirist, diisel, pihusti, sumbuti, starter, püsikiiruse hoidja, CO-tase, sodi.

Üllataval kombel ei mainitud kordagi sõnu: sidur, pidur, gaas, avarii, tuuleklaas, kaitseraud, rool, käigukang, karburaator, õlifilter, kojamees, turvavöö, kõrvalistujapäiksevarjupeeglituli ja kindalaegas.

Kassiräim

Selle aja sees kui ma Münchenisse läksin on Jupijumal mind küsimustega pommitanud. Või õigupoolest ühe küsimusega. Mulle meeldib tema mõte ka kassiräime juures soovida.

1. Värskelt Saksast ja Tallinnast tulnuna soovin, et mul oleks aega oma sõpradega silmast silma kohtuda.
2. Soovin, et minu pere, minu sõbrad ja ka minu parimad vaenlased oleks parima tervise juures.
3. Mõistlikuks saada - kuigi jõul on selleks liiga lühike tähtaeg.
Kindlasti on oma arvamus asjast ka: lumeussil, töökaaslasel ja et ma pole kade poiss, siis et Jupijumalal endal on ju head mõtted, siis mõelgu veel mõned soovid. Kirjutama ei pea.

Pilt: Steve Morvell

Fleg.-V.

Et kokkuleppeliselt tähendab konkreetsus nõrka suhtelmisoskust, saadeti mind koolituma, vihjates see juures, nagu oleks tegemist lullilöömisega. Esimesel poolele motiveeris meid ühe filosoofiaga näitleja, keskmises osas teise filosoofiaga eraettevõtja. Üldiselt oli hariv.

Lõpu osas oli hüperenergiline motivatsiooni treener. Muuhulgas tehti tuntud temperamenditüübi testi.
Tervitused pildil toodud taadile.
Kunagi ammu olin seda koolis teinud ja saanud vastuseks, et olen sangviinik. Suur oli minu üllatus kui esitatud küsimuste järel selgus, et olen hoopis flegmaatik. Olin sunnitud tunnistama, et paljud laused kirjeldasid mu ametialast elu päris hästi.
Tulevikus on ehk oodata ka komplimente minu tugevalt aktiveeritud ajukoore kohta, mis siiani vähest tähelepanu on leidnud. Halvustavaid märkusi pälvib mu liiga leebe loomus.

Kuigi ma saan aru, et kõik pole nii mustvalge, on mul siiski kahju, et ma selliseks lontuks olen taandunud.

Vidin

Blogimine on ikka väga harvaks jäänud.

Käisin uut, esmaspäeval ilmavalgust näinud ilmakodanikku üle vaatamas.
10 sõrme ja 10 varvast ja 20 väikest küünt. Tegi hirmsamal kombel nägusid, aga virisemist ei tulnud kordagi. Ikka päris pambu. tb leidis, et sellise vidina võib koju viia küll.
Hijem rongiga sõites andsin kodanikus telefonireportaaži.

Ühest ja teisest

Sel nädalal on saanud tb-ga koos istutud - osalt võib olla ka seetõttu, et rahvast Tartus nagu rohkem. Miks on rahvast Tartus rohkem?

Nimelt mõni mees on merelt kodus. Eile tähistasime autoostu. Vot nii.

Eile põrutas vallavanem minust rattaga mööda, ütles et poleks äragi tundnud - ja-jah - ei tahtnud tunda.

Kuidas ma Osmussaarele ei saanud

Motivatsioonipuudus on nii suur, et pole leidnud isegi teemat, mida blogis lahata.

Eks ma räägi siis SNB* töökaaslase tegemistest.
Talle nimelt teatati et peab Osmussaarele välitöödele minema. Ta vaatas naeratades mulle otsa ja küsis, et kas ma ei tahaks tulla.
Naeratasin sama laialt vastu ja teatasin, et muidugi tahaks.
Selline rõõmsameelne teade pahandas aga minu juhtivvõimu, kes teatas, et ma ei saavat, sest me erinevas büroos oleme.
Mina: Mis mõttes? - ma võtan kasvõi vaba päeva, kui ma tahan minna.
Ta: Ei, ei tohi.
Ma: Jätke naljad, kui kutsutakse sellisele tööle, kuidas ma saan sellisest kogemusest keelduda.
Ta: Ei saa nii.
Ma: Mis mõttes "Ei saa"? Ma saan oma praegused tööd ka niimoodi korraldada, et saama! Kas on jäänud siiani midagi sellepärast siis tegemata?
Ta: Ei saa.
No võta näpust, ajad nagu sama asja, aga näe ei aja ka.
Ta: Kui Sa niimoodi jätkad, siis vaadatakse, et tööd vähe ja koondatakse ära.
No tuli ikka ära. (Ja nii iga nädal).
Mõne aja pärast käis, mulle lisatööd välja pakkumas (midagi, millega fleg.S. tegeleb), aga et tähtaaega tööle ei nimetatud ning ilmselgelt oli tegu provokatiivse käitumisega, siis keeldusin viisakalt.

Esmaspäeval vaatas SNB töökaaslane mulle mureliku pilguga otsa. Minu pärimise peale oli vastus: "Kui kahe tunni pärast on minek, kas Sa tuled?"
Jah, loomulikult! Kui oma büroo ei lase, siis teen tööluusi, aga tulen. Mis siis juhtus?
Need, kes olid lubanud appi tulla, hakkasid järjest ära langema. Mõnedel takistas madal veeseis - mõistetav küll, kuid ahastuses tahaks ikka hüüda, et kui praami jaoks on madal, siis tule jala.
Mõned olid kriitilised ilma suhtes, aga kus sa siin sisemaal sinna servale seda ilma näed.
Air.... köhh-köhh-köhh, mõnus mees, reedene kindel mineja, teatas just: "Oo, aa, et minek ikka on või? Ma siis mõtlen."

Välitööde värk lahenes lõpuks ikka päris hästi, ilma, et mind oleks pidanud hädaabina kasutama. Ilm polnud ka ehk kiita, aga tööd said tehtud, nagu ma helistade SNB töökaaslasele täna kuulsin.

* Sõbralik NaaberBüroo
Pilt

Roheaktsiooni vastukaja

1.40 arve pealt maksin 2.50 ülekandetasu. Ai-ai-ai Swedbank.
Eesti Energia koduleht ei ole suutnud end kolme päeva sees lahti lugeda, nii et ma ei tea, kas ehk sedapidi oleks saanud totrust vältida. Aga, kui on tähtaeg, siis ei anna oodata.

Paistab, et minu loetelusse on sunniviisiliselt lisandunud veel üks pahateenuse pakkuja :(

Ennetades ettepanekuid - ei ma ei taha püsikorraldust.

Hüdrofoobia

On teada minu ja ujumise suhe.
Eile avastasin, et hirm uppumise ees on nii suur, et kui ma ainuüksi varbad basseini põhjast üles tõstan, tõmbuvad sõrmenukid valgeks.
Ja nagu pihuga purskkaevusid tehakse - minu hirm uppumise ees on nii suur, et kui ma pihu rusikasse panen ja vette torkan, ei jookse vesi sisse.
Vaatamata sellele ujun ma ilusat kohapeal konna.

Roheaktsioon

Olin sunnitud käima Eesti Energias lepingut sõlmimas. Valisin rohelise ehk kallima paketi.
Nõuan kiitust.

Imab

Soodsate asjaolude kokkulangemise tõttu käisin kodus.

Ilmnes, et kodus puhuvad lisaks sügistuultele ka uued tuuled. Nimelt avanes verandalt vaade kopale - imbväljakut tehti. Kahjuks ma algust ei näinudki, nägin ainult lõppviimistlust.

Koer, me metsikelajas, püsis toas. Aga kui ma kohvitassiga õue uudistama läksin, siis puges ka minu jalgade juurde. Muidu oli kõik täitsa korras ja võis kopa tümpsutamist vana taksi rahuga jälgida, aga kui metall-loom oma kaela välja sirutas ja majale lähemale hiilima hakkas, ei pidanud majakaitsja hing ikka vastu ja lihaste värisedes pidi "ründajale" kileda hakkumisega kallale minema.

Ei pea vist lisama, et kopp end eriti ohustatult ei tundnud.

Enne kodust minekut püüdsin veel ema veenda, et ta väljakule meie modernse korstnaga kuivkempsu veaks, et saaks naabrimehele imbväljaku kohta mullikesi puhuda. ´A la istudes pead enne vaatama, ega parasjagu ei ima.

Pilt

Tulised lood

Sel nädalal üldse, paistab mul tulega halvad lood olema.
Pidime paraja tüdrukute pundiga teatrisse minema.

Tõttasin koolitumiselt kaubamajja lihakäntsakat ostma ja korraks ka töölt läbi.
Täistunnil joonistasin S.-le veel viimased pabulad - intelligentsed inimesed nagu me oleme, ei saa mitte sõnadega suheldud.

Kodus pann tulele ja riideid vahetama.
Pannile liha kukutades lahvatas see järsku leekidesse. Kõik teadaolevalt pahad mõttes tundusid nendeks 2 sekundiks täitsa mõistlikud.
Õnneks miskit rohkemat põlema ei läinud, enamgi veel - liha jäi ka toores.

Etendusele jõudsin ka kenasti. Tasakaalus etendus oli. Naerda sai palju. Räägitule sügavamalt järgi mõteldes ei keeranud ka õnnetuks, nagu teinekord juhtub. Lihtsalt naerda sai.

Kodus, et tagasisõiduks asju pakkida

Nädalavahetusel sai kodus käidud ja laiseldud. Kodus metsalõikus käimas - arvasin, et lolli füüsilise jõu pärast mind koju oodatigi, aga ei midagi. Oli lihtsalt vaja masinatega kekata.

Vend ei olnud esialgu maale tulemas ja minagi jokutasin veel reede õhtul Tartus tb köögis.

Laupäeva hommikul ehmusin, et olen tööle sisse maganud, järgmine ehmatus oli, et olin bussiaja maha maganud, mis oli mõnevõrra parem ehmatus kui eelmine.

Kodused plaanid korralik olla läksid enamus vett vedama, sest vend tuli bussitäie rahvaga külla. Neil oli mingi välismaalane imporditud ja ju neil läks igavaks. Sai siis inimest üllatatud, et kolkas ka elu.

Pilt

Done list

Tüdrukute õhtule unustatud taskunoa otsisin ära.
tb.-d nägin üle pika aja.
Kooriga sai laagerdatud ja üks hirmutav esinemine üle elatud - aga see on igav, nagu teate.
Poolel kontserdil käidud.

Asutuse käsul koolitumist jätkatud. Selle nädala küsimus on: Kas erinevad failiformaadid on firmade konspiratsioon?

Säuksu ja ühikakaaslastega kohtutud.
Uued talvesaapad ostetud.
Piljardis paar korda mitte võidetud.

Aga süüa ma küll viimasel ajal teinud ei ole.

Kosmopoliit kodus

Sellest pidi tulema kurb postitus.
Kuidas ma eile õhtul koju löntsisin ja korter ikka tühi oli. Kuidas ma peale gripi tee joomist kurvalt põhku pugesin....
No kõike see ka juhtus, ainult et öösel L. ikka tuli koju. Lend olevat lihtsalt tormi tõttu edasi lükatud.

Koolis

Blogi on koht, kus viriseda.

Töökoht organiseeris täiendkoolituse.

Passisin vanas tuttavas hoones ja ootasin kella täis tiksumist. Ise mõtlen, et huvitav miks meile nii kummalisse ruumi kokkusaamine on kokku lepitud, aga kuna ametlik värk, ju on vaja.

Nagu kiuste kohtan endist juhendajat: naeratame pingutatult vastastikku.

Peale seda, kui olen kogu hoone läbi trampinud, astun õigesse ruumi. Otsesele küsimusele, miks mind ringi jooksutatakse, saan vastuseks - viimasesse kirja läks jah vale number. Loomulikult saadeti mulle edasi ainult see kiri. Oijah nii me küll kaugele ei jõua. Aga kui vaja kellestki idioot teha, siis palun.

Koolitaja küsib, et millest me siis huvitume. Kuna mina tean asjast tulu mitte tõusvat suunan küsimused sujuvalt töökaaslasele. Kui juba otse küsitakse, ei pea ma enam vastu ja tunnistan, et ärdagu võetagu oma ettevõtmist väga tõsiselt - nii kui nii rakendada ei lasta. Milleks siis koolitus? Ametialaselt ei tea, aga minule endale võib vaja minna küll.

Seda, mida kursuse alguses näidatakse, sellega olen juba kokku puutunud. Kas spetsiifilisi küsimusi on?

Töökaaslane küsib küsimusi, mida temalt igapäeva töös teada tahetakse ja mis minu laual maanduvad. Hoian suu pingsalt kinni. Kooitaja vastab diplomaatiliselt - sõltub ja nõuab eraldi uurimust. Küsimuse "Mis on piksli laius?"ajaks olen punktiks kahanenud.
Küsi parem, mis on piksel, peaspetsialist.

Tormiks koju

Jälle kord sai Saart väisatud. Asjad on arenenud nii kaugele, et isegi tallinlased peavad oma sünnipäevi saarel. Nojah, tegelikult oli kokku 3 sünnipäeva - üks nendest kordumatu 1 aastat- Sander. Kuid ka J. ja Maailmaparandaja polnud vähemtähtsad. Jäi küll küsimata, kui vanaks viimane siis seekord sai.

Sinna sõites saime rahet ja tagasisõites tormi. Või nii vähemalt kuulsin ma teisi rääkivat, sest ise enamuse ajast magasin.

Väga õnnestunud sünnipäev oli. Sai lobisetud, saunas mõnuletud, kõht ei jäänud tühjaks ega tuba külmaks. Justkui tormi trotsiks sai laulda. Kes tõi pilli, sai seda mängida. Õnneks oli meil sel aastal ka rütmipill, mis minu puudulike pillimängu oskuste juures kindlasti abiks oli.

Ja ei ole me midagi vanaks jäänud ja varakult magama tikkuma hakkajad - mõni istus terve öö punnissilmselt ärkvel ja kuulas kuidas puud tema autole langevad.

Pilt Unistajast Unistajalt

Svjata Vatra

Käisin sugulasega väljas söömas.

Lisaks kutsus LauluRästas kultuurne olema. Vahtisin suu ammuli, mõnus oli.

Koju sain alles hommikul.

Praegu sonks kreenis.

Sõim

Kui tunnete vajadust... koheselt helistage mulle. Ikka.

Pole avariiolukorda, on avarii

Täna hommikul helistas boss, et ta pani autoga kõksu. Arvestatagu, arvestatagu.
Mina, ootuses saada edasisi korraldusi: Nii. Selge.
Korraldusi ei tule, hakkan kõnet lõpetama, ei liiga ebaviisakas.
Sealt: Luud kondid terved, aga auto täitsa mõlgine.
Mina: Väga hea.
Sealt: Mis kurat väga hea!

Loo moraal on mu sõpradele selge.

Valeühendus

piuks
See ei olnud ju minu telefon. 1 vastamata kõne: tundmatu nr.
Helistab uuesti.

-Mätta Räpsaja, kuulen Teid.
-
- Ma kuulen Teid!
-
- Hallooo!
- Jah!?
- (Mis tüüdatud "Jah?!" Teie helistate ju mulle! Huvitav, kas peaks seda mainima.)
-Marju ei ole?!
- Ei.
-
- (vabandust vale ühendus, midagigi lihtsalt pika vaikuse asemel)

Kinnine toon.

Eile liiklushuligaanid täna telefoniperverdid. Imeline.

Kummut

Eile käisid mesinädalalised minu juurest läbi.
Tõid mulle kummuti. Vat millega tegelevad.
Mitte, et ma väga mööblit igatsenud oleks - koliva loomuga nagu ma olen - aga eksprompt küsiti ja ma eksprompt vastasin.
Eile õhtul toppisin juba asju sisse.
Täna hommikul oli aega asjale ka peale vaadata: päris kena, rõõmus kummut.

L. käis eile teatris. Täna hommikul ajas mu kadedaks. Sügise kõrvalmõjud.
Ahjaa sügise alguse magasin täitsa maha.

Pilt on illustratiivne.

Pulmast

Nädalavahetusel sai pulmas käidud ja nagu näha olen alles tänaseks kirjutamisvõimeliseks toibunud.

Tv on nüüd siis TB. Sai söödud, joodud, nii ilus, nii ilus õhatud. Õhkkond oli vaba ja seltskond meeldiv. Mõned pidid vastu süda ööd lahkuma, teised pidutsesid järgmine päev vanaema pool edasi.

Kurb oli see, et isegi vanaema pool, kui ametlik osa läbi ei võinud tordi pealt luike ära süüa.

Kodusele režiimile oli nii raske lülituda, et tegin LauluRästa poole asja.

tv pulmade poole

Nagu näete, blogimist viimasel ajal toimunud ei ole. Järelikult - igav elu!

Et pilti oleks näidata, siis panin ühe pildi vennanaise kodulehelt, millega ma vahepeal tegelesin.

tv-l oli vahepeal tüdrukute õhtu, mis kulges välja teenitult lahedalt. Jooke peeti kangeteks, mina pidasin neid küll ainult liigsinisteks.
Tüdrukute õhtu tõi PikaPajju jälle rahvast ööbima - nii tore. Sai neil kõht kõrvitsat täis söödetud. Hommikused hüüatused: "Ristirahvast, ristirahvas..." tõid minus vist välja "heaperemehelikkuse". Kairi, mine tee kohvi! Kusjuures läkski.

Korterikaaslane on uue kasutatud ratta omanik. Täna hommikul nägin. Selline stiilne, neoonroheline nagu džungli mürgised konnad.

Puhkus

Puhkus oli tore, kuigi väsitav.

Oluline on meeles pidada, et kui peas paha hakkab ei saa ise arugi. Kõik tundub nii normaalne - normaalne.

Tarzan

Puhkust olen alustanud kodus ühiskondlikult hädatarviliku asutuse sisustuse lõhkumisega.
Lõhkuda ma oskan.
Meie mitmeid aastaid hästi teeninud poti lõhkusin oma raskusega kogemata ära. Õnn, et ise alla ei lennanud. Sellest raskusest kippus aga puudu jääma kui ma laes rippusin - plaadid ei tahtnud kohe kuidagi alla tulla.
Jagu ma sellest sisustusest ikka lõpuks sain, kuigi nüüd meil kodus vist mõnda aega labida ja kaika süsteem - ühest hoiad kinni, teisega peletad hunte.

See aeg kui mina lammutasin, ehitas vend teisel pool tuulekoda. Palju tänuväärsem töö.

Punane tuba

Arvestades, kui pahasti kõik oli, kui valesti ma kõike tegin ja kui mõttetu ma paistin ja kui.....,
siis on lausa ime, et see tuba ikka tapeeditud sai.

Ootan pikisilmi kapi kohal olevate paanide alla rullumist.

Tapeetimine (katse 5) - kergelt ebaõnnestunud katse

Seekord on käeharjutamine Pärna teise toa peal.
Kena tuba 4, nojah, mitte kõige sirgemat seina ja üks kapp. Aga arutamist kui palju.

Esimese hooga kästigi mul kapi otsa ronida ja pahteldama hakata. Pole varem teinud, aga kui kästakse, siis kus sa pääsed.

Tapeet on seinas heledam kui rullis.
Nurga paan läks kenasti paika.
Peegli konks jäi täpselt kahe paani vahele.
Samas n.ö. lihtsad paanid, mis tuleb lihtsalt seina tõsta ja muretu, paika ei lähe. Painuta külgi vastakuti ja silu aina kortse välja.
Lisaks kõigele muule avastan, et olen kuidagi närviline ja viril. tv, hea hing, hoidis veel mõistuse juures.
Nagu kõigest veel vähe oleks, saan ma hakkama nn. Lotta-paaniga - paani eelmise vastu painutades tõmban eelmiselt paanilt nurga puru. Eelmine paan maha, terved osad akna kohale ja uus asemele. Silumise käigus tõmmatakse ka paika painutatud paan lahti - kogu vaev vastu taevast. Terve õhtu on süüdlase nihelemine sees.

Peale söögipausi jõuame panna seina veel ühe rulli. Minul õnnestub kontaktist sirakat saada - see veel nihelemisest puuduski, onju. tv suudab viimse minutini positiivsust üleval hoida. Ja vaatamata kõigele leiab isegi korteri elanik, et nii ilus - nii ilus ja paigutab mõttes mööblit sisse.

Loodetavasti on täna parem päev.

Pilt

Tervitus rongijuhtidele

Tegelikult oli eile halb päev rattaga liiklemiseks.

Jõudsin õigeaegselt rongijaama - ostin näksimist, logelesin niisama ja lugesin infotahvleid.

- Kust rongid väljuvad pole kirjas - ah, küllap on ronge vähe.

- Tapal peatub rong 11 minutit - oi, see on küll hea.

Seisin isegi õigel perroonil ja upitasin oma ratta peale - seekord siis täitsa ise. Järsku kuulsin pahaendelist - khatšš. Tõmbasin jala sisse ja - klikk. Samm üles poole ja ratas... ratas?

Mu vaene reisikaaslane on tagumist velge pidi ukse vahel! Sina tahavaatepeeglite ja suunatuledeta raudkosu! Ei liigu, üldse ei liigu! 11 minutit?!!

Tuleb kontrolör. Tähelepanu võitmiseks teretan ja olen valmis piletit ostma.

Teretab vastu, piletit ei paku. Vaatab mind ootavalt, et ma vabandaks, et ratast eest ei tõsta. Lõpuks vabandab minu eest, et saab pleki pükstelt maha küll, pole viga.

Mis mõttes pole viga? Mul on velg ukse vahel!

Järgmises peatuses saan ratta sisse.

Kontrolör meenutab, et õigus kül te olite vahekäigus ja teil on pilet.

Ja, aus jobu nagu ma olen: "Ei, ei ole." Edasi oma muredest.

- Mul jäi ratas ukse vahele. Kas Te Tartus peatute normaalse perioodi. Ma ei tahaks näha, et see teisipidi juhtub. Või palun öelge juhile, et peatustes pisut vaataks... või nii?

- Ukse vahele?

- Jah.
- Miks Te midagi ei öelnud!

- (Oot', kuidas mina nüüd süüdi järsku olen?! Sportlikust huvist:) Mida Te teha oleks saanud?

- Ma oleks teid aidata saanud!

- Kas rong saab siis sõidu ajal uksi avada?

- No mina, blondiin, muidugi ei märganud ka.

- (Hei-hei, ma olen küll räpane, aga endiselt naissoost. Ma olen ka seda vabandust kasutanud. Ei mõju. Ja teha poleks midagi saanud, eksole? Ja Sa ei tea, kas rongi uksed lahti käivad.) Öelge lihtsalt palun edasi.

- (Hakab piletit müüma) Kust Te siis peale tulite?

- (Vahin silmad punnis? Tegelikult ka küsid? Ise olete hooletud.)

- Eelmises peatuses?

- (Oot', kas ma lähema viie minuti sees mitte ei rääkinud, kuidas ma rongi uste vahel olin? Pobisen süüdlaslikus segaduses) Jah.

- Või Tapal?

- Ja-jah. (Sisse-sisse sain ma eelmises peatuses).

- X-kr.

- Kas kiirrong on siis sedavõrd kallim?

- Teil veab, et rataski tasuta on.

- Aa. Selge.

Ratas on õnneks veeremisvõimeline.

Jalakäiate sillal kargavad poisid tõukeratastega teele, nii et olen sunnitud röögatama, sest ausõna kannatust pole.

Pildil peaks olema kuju Texasest

Vastutuul ja Loobu 21

Seekord siis selline väike tarbesõidukene.Sünnipäeva eelõhtul helistas kursaõde, et küsida kas ma temaga tulen. Ütlesin, et seekord ei tuleks. Ta sai üllatavalt pahaseks, aga leppis olukorraga.

Hommikul kobistasin end teise rongi peale. Õnneks oli jalgrattureid veel, mistõttu rongile ratta tassimine oli lihtsustatud.
Tapal avastasin, et A4 kaart kajastas küll, kuidas kursaõe juurde saada, aga jättis täiesti halliks trajektoori, kuidas Tapa linnast välja saada. Sõitsin põhimõttel, et see tee on sile, lähen mööda seda ning põrutasingi valele poole välja. Lootsin, et küll viidad aitavad, aga ainus mille leidsin oli Loobu 21. Vaatamata kõigele sain õigele teele lõigata, kuigi eks oleks ka mööda suurt teed sihile jõudnud.

Ümberringi olid sahisevad või koristatud põllud. Ma küll väga ei otsinud, aga enamus maju paistsid ilusad suured ja hooldatud. Seekord kohtasin ka kõikide nende pisimatkade peale esimesi lahtisi koeri. Õnneks ei olnud nad väga kurjad.

Jõudsin kaardil näidatud kohta, aga ilmnes, et seal ei elanud minu kursaõde. Ei jäänud muud üle, kui talle eraldi helistada. Juhised viisid mind järjekordselt kaardilt välja. Õõvastav ikka kui A4-lt maha väntad. Järgmises koht paistis õigem, sest muruniiduk põrises ja koera kammiti - ilmselged sünnipäeva ettevalmistused.

Organiseeritud kultuurprogrammiks oli Viitna matkarada. Muidu istuti lõkke ääres, käidi saunas ja oldi mõnusad.

Läbi pargi, piki põldu.

LauluRästal on jäänud mulje, et ma olen sõltuvuses - spordist (ha-haa). Nii hull see asi ka ei ole, aga kuni see mulle tervise peale ei hakka ei tõtta ma inimese enesekiitust kustutama.

Aga meeldivast.

Kolmapäeval kutsus LR mind rattaga Ihastesse sõitma. Et alustasime sõitu kaugelt peale tööaega, siis liiklus tihe ei olnud. LR, kes köhib nagu hobune, võttis endale mõtteks, et tema ongi krossisõitja ning võttis suuna parki. Peale männi roigaste ja kitseraja seal muud ei olnud. Sellise põrkamise sügavam mõte jäi mulle hämaraks, seda enam, et oli hirm J. ratast rikkuda.
Selleks ajaks kui tagasi jõudsime oli LR läbikülmanud, muuhulgas ka nälginud, lisaks sellele veel ka muidu mölisemine ja nii juhtuski, et ta PikaPajju ööbima jäi.

Vabariigi aastapäeval minu perel plaane polnud. Koju minna mõtet polnud. Venna poole ka mitte.

Tegime LR-ga veel ühe väljasõidu - Ilmatsallu (ca 30 km).
Ilm oli sõitmiseks väga hea, kuigi vaata kust mätta otsast tahes - sügis on. üks kord eksisime pisut teelt. Et põige siiski asjaette läheks käis LauluRästas õunaraksus.
Ilmatsalu paisjärvede ääres sai pikem peatus tehtud.
Tagasi teel tekkis LauluRästal miskipärast tunne, et peaks seenele minema. Kui vaja, siis vaja. Üle viljapõllu ja kraavi me metsa kalpsasime. See oli kõige seenetum mets, mida annab ette kujutada.
Sõidu lõpuks maandusime LR-i pool. Kauplesin talt ühte raamatut, mille saabumise Tartusse ta orgunnis. Seega jäin ootama. LR tegi kooki ja aja laiaks löömiseks tagusime kaarte. Väga ebahariv õhtupoolik.

Öösel üle silla oma residentsi poole vändates mõtlesin, et seekordne sõit oli LR-i tervisele tõenäoliselt kurjast.

Kas sügis?

Kena oli küll nädalavahetusel kodus metsas seenel ja marjal käia, aga paistab, et ilm ei kavatsegi enam suveks tagasi pöörata.

Sellest on küll väga piinlik kirjutada, aga...

Hommikul kell 5. pakkisin kodust nagu ikka head paremat kaasa. Seal hulgas ka eile korjatud mustikad. Need otsutasid aga vabaelu elama hakata ja nii sain ma hommikul kell pool kaheksa juba pesu pesta.

Plekid sain valuvõtetega (piimaga) ikka välja.

Ja süüdistada ei olnud ka kedagi teist kui ennast. Võib ikka mõni inimene tuhm olla.

Pilt

Deep Blue

Jõudsin ikka viimaks Tartuffile, nimelt ülal mainitud filmi vaatama. Ei tea, kas selle filmi õige koht ikka oli sellel festivalil. Mingit hirmsat ajuragistamist või keskendumist see film nüüd ka ei nõudnud. Õhtu meeldivam osa oli pigem see, et sai sõpradega koos oldud. Kus on sinna tuleb juurde. Filmi vaatamisel kohtasin veel oma kursaõdesid ja kui pärast Ristiisas istusime, kus mina ühte soomlast hirmutasin, ilmus välja tv ja mitte üksi. Mina ässitasin teisi edasi tantsima minema ja ise lasin läbi vihma jalga. P i d u r.
Nädalavahetusel käisin kodus, et valmistada ette lollusi esmaspäeva varahommikuks.

Roolis. Rapla - Tartu

Mitu päeva pabistatud, lõpuks õnneks ikka sõidetud.

Õnneks olid kaasas ka 2 töökaaslast. Üks neist sõitis ka sinna, aga et kogu pabistamine asja ette läheks, siis sõitsin ise tagasi.

Meie masin oli paraku automaatkäigukastne. Alguses kasutasin nagu ikka vanast harjumusest 2 jalga, hiljem sain ka ühega hakkama, aga väga ebardlik oli sõita ikka. Tõepoolest tekkis kiusatus püksisäärte ühtlase kulumise huvides vahpeal jalga vahetada (et parem puhkaks ja vasak haldaks kõiki pedaale)

Terve tee sadas hoovihma. Sinna sõites ei olnud häda, sest ma polnud roolis, aga ma tunnistan, et sel juhul oleksin jätnud auto teepervele saju möödumist ootama. Tagasi teel esines ka tugevaid vihmavalinguid, kuigi selle kaela õige teeotsa maha magamist ajada ka ei saa. Pidime ümber pöörama ning õnneks ei tulnud ka väga suurt tiiru sisse. Selleks ajaks olin õppinud juba ka pidurdama.

Grossi poes tegime jäätise peatuse. Et ma olin roolis, siis loobusin lahketest pakkumistest. Parklast välja sõitsid kohalikud nii kuis juhtus ning nii olekski üks taat mu auto vasaku laterna mööda minnes lihtsalt kaasa võtnud.

Muidu oli nii, et üks töökaaslastest jälgis, mis ees liikluses toimub, ja teine, mis taga. Põltsamaal olid aga mõlemad magama jäänud. Jõudsime siiski kenasti Tartusse, kus ma hirmuhigi Emajões maha loksutasin.

Olen endiselt vilets rool.
Terve tee jooksul sain teha umbes 4. möödasõitu. Automaatkäigukastiga auto ei taha kuidagi kohe sellistel hetkedel vedu võtta. Kõige kohutavam oli möödasõit Tartu piiril, õppesõiduautost. Minu kiirus möödasõidul oli umbes 120km/h, mis pani mõtlema: hmmm... õppesõit?

Kiirusega on mul üldse pahasti. Ületan. Tänitage nüüd!

Õhtul oli kursaõe sünnipäev. Pidu algas tema korteris ning liikus edasi Maaiskasse. Nüüd on see siis nähtud. Ka seest poolt, mitte ainult tossudes teismelistega välisuksel chillitud.

Head ei ütle, halba ka ei ütle - olen lihtsalt vale inimene.

Pilt

Erna

Ei saa kohe ilma. Pean kekkama. Millised tuttavad minul ikka on. Õigupoolest küll töökaaslased. Toodigi ära -mulle medal, nagu lubatud, teistele jagati kommi. Töökaaslane sai Ernal oma võistkonnaga esikoha. Vau!
Erna retkelt suundus poiss otse uisumaratonile ja sai seal 200-nda koha 700-st.
Pilt: töökaaslase erakogu

Üks silm kinni ja jalg kaela taga

Niimoodi väntasin ma nädalavahetuseks külla oma vennale.

Et tegu oli tarbesõiduga, siis halastan Teie peale ja ei hakka seda kaardil lahkama.

1. Teekonna alguseks oli loomulikult Haku külastus, nii et väljumisajaks kujunes kell 19. Sealt väntasin väga kummalisi teid pidi Lõunakeskuse juurde. Ma olen üle keskmise kindel, et kõige pikemat teed pidi, sest distants ainuüksi Tartus tuli juba 3-4 km. Ajakulu oli seda suurem, et mulle vend iga natukese aja tagant helistas ja valmismõeldud plaane ümber lükkas.
2. Lõunakeskuse ringilt plaanis otse Elva põrutada. Vend laitis selle kui ohtlikuma variandi maha. Rääkis midagi Puhjast. Kookisin oma "raudteega" kaardi välja, ajasin näpuga järge.
3. Tatu piiril läheb mulle putukas silma. Rõhul muutub asi väljakannatamatuks ja tuleb teha putuka-välja-koukimis peatus. Loojang on väga julm aeg prillideta sõitmiseks.
4. Puhja valla silt ilmub õige vara. Seevastu Puhja rist millest vend rääkis laseb end kaua oodata.
5. Kaimi ürgorust läbisõites saan teada, et 4% langus ei kompenseeri 9% tõusu - tuleb ikka ise vändata
6. Puhjas kohtan rullnokki - suur kiusatus on nende kallal norida, aga selle nimel peksa ei tahaks saada ka. Seda enam, kui su riietumisstiil on funktsionaalne, putuka laipu täis ja sa näed välja nagu naabrimutt (venna sõnad).

Venna juures jookseb mind algul hirmutama, siis tervitama meie oma taksipeni. Kui jalg tiiruga alla jõuab, on seda vaja ilmtingimata lakkuda.
Õhtul jõudsime põletada mõned üksikud hao hunnikud, aga töötamisega on seal üldse nii, et rabad ja rabad, otsa ega tulemust ei näe. Ja selle rabamisega me siis terve nädalavahetus aega veetsime.
Lapsed läksid ööseks teise tallu. Mina jäin ema ja taksiga telkima. Taks, nahhaal, oli esimene, kes telki ronis ja laiutas aseme peal mis kole. Õnneks oli ta terve öö rahulik ja lükkas lukud alles hommikul lahti.
Eks järgmine päev oli sama rassimine. Minu suursaavutuseks oli ühe vaka aidast välja kangutamine. Õnneks tulid egiptlased meelde, muidu oleks praegu naba paigast. Laupäeval käisime teises talus saunas. Ma olekski tiiki jäänud, kui poleks oma keha 10 m ujumisega ära väsitanud.
Pühapäeval oli rassimisele lisaks veel kultuurprogramm. Külastasime tulemuslikkult kohalikku pisikest laata. Tips oleks meeleldi ühe jänese võtnud.
Venitasin tagasisõitu nii palju kui kannatas. Teised ainult irvitasid, et kus sul kiiret, kas linnaväravad pannakse lukku? Ütlesin, et jah. Ja kõik kes väljaspool röövitakse paljaks - ratas võetakse ja mobiiltelefon ja... täpselt nagu keskajal.

Kaalun teist teed pidi tagasisõitu, aga kardan öö peale jääda. Elva-Tartu liini tihe liiklus ei kõla ka kuigi kutsuvalt. Et ma oma põlve rassimise ajal olen mitu korda pahupidi astunud, siis igaks juhuks mässin kinni.
Kaima ürgorus saan kiiruse 45,2 km/h.
Õppetund: Kui on hirmus, ära aja silmi punni - putukas läheb silma!*

Teekonna pikkus sinna ja tagasi oli pisut üle 80 km

Tartus kutsutakse mind tundmatu inimese sünnipäevale. Esmamulje huvides loobun: pigem olla lihtsalt kuri, kui kuri ja tatine/higine.

*Õppetunni julmem versioon üllatusmomendiga: Oi kui suur koer Teil on!

Laud

Üks õhtu ei viitsinud jälle endale süüa teha. Rääkisin tv-le, et ma nii kui nii seal kandis jänest söötmas, pealegi on L. ka linnas ja pressisin end ukse vahelt sisse.
Tv, nii hoolitsev nagu ta on, üritas mind kohe sujuvalt tööle suunata. Aga juba esimese kruvi puhul ei lugenud ma piisavalt palju juhendit (nagu näiteks üldse mitte) ja keerasin kõik suure füüsilise jõuga nii põhjalikult nässu, et laud olekski jäänud kokku panemata, kui PikaPaju tööriistakapist poleks abi leidnud. On vast korter ma ütlen.

Maailmaparandaja - tee märge - tv-l on nüüd laud.

Vee- ja velotuur kaardiga

Asjatasin end pühapäeva õhtul Jõgevale ratast ära tooma. Küsisin endale esmaspäeva isegi selle tarbeks töölt vabaks.

Hommikul pisut peale kaheksat helistas tuttav:
- Noh? Kas magasid sisse?
- Ei.
- Mis siis?
- Magasin.
- Mis mõttes? Kus oled üldse?
- Jõgeval.
- Nii vara!
- Sa helistad mulle. Nii vara.
- Kas varsti stardite?
- Jah, viskan kohe öösärgi seljast ja hakkan väntama.

Nii see päris ei läinud, kuigi uni oli tõesti ära aetud ja hakkasime asju sättima. Muuseas saan jalgrattal selle väikse distantsi näitava vidina nulli. Umbes kell 10 alustasime.
Seekord olime LauluRästa poolt varustatud kaardiga, mis oli isegi parem kui all toodu:

Eelmise matka trajektoor on ka selles samas kandis - pisut põhja pool.

Numbrid ka seekord nähtamatud, aga enam vähem järjest.

Juba sõidetud teid ei tahtnud enam väga läbida, õnneks oli see ka võimalik. Sõitsime algul kruusa teed, mis läks üle metsavaheteeks. Kohtasime seal isegi kahte slaavi seenelist.

1. Esimene pikem peatus Pikkjärvel. Ujuma minemiseks tundub külm. LR pildistab selle asemel veevarve, mis paneb kohalikke kalamehi küsima, kas me mingit uurimust teeme. Peame piinlikkusega tunnistama, et oleme lihtsalt loodrid. Pärast itsitame, et peame me vast intelligentsed välja nägema.
   Kui kalamehed pappkarpi paati tassivad, kahtlustan, et püüavad dünamiidiga. Et kõlksu peale plahvatust ei tule, võib oletada, et püüavad pigem õllega.
   Minule helistab ema, kes meenutab, et vennal on sünnipäev. Teen siis selle kõne ka sinna otsa. Vend, va totu, on sünnipäeva päevaks end tööle vedanud. Pinnin veel teda, aga uudiseid oluliselt ikka ei kuule. LR üllatub, et mu vend on ikka tõesti vaikne, kuigi ma teda ette olin hoiatanud.
2. Kohtame Luua õpperajal mootorrattureid. Tee on kivine, auguline ja üldiselt halb. Jalgratta tee märgid tunduvad tõelise narrimisena.
3. Vahime kaarti ja lepime kokku, et Sudiste peale ei tahaks sõita. Põikame sisse ühte külla, kus LR olla lapsena saunas käinud. Leiame üllatuslikult ühe mõisa sildi, aga sellel on palju suurem ERAVALDUSE silt kohal, nii et uudistama ei julge minna.
   Mõne aja pärast vahime kaarti ja avastame, et oleme ikka kuidagi Sudiste peale saanud. LR juhtimisel sõidame edasi, mistõttu ma pole päris kindel kas 3. ja 4. punkti vaheline teelõik on ikka õigesti kaardile kantud.
4. Sajab. Vasakul märkame järve.
5. Jõuame Elistverre ja loeme kohalikku kaarti - meie trajektoor kipub ikka ühest ja teisest nurgast kaardi pealt välja. Edasi tulevad kruusateed. Ja sellised pehmeks sõidetud, et kisub ratast risti ette. Mäest üles viivad teed on puhta treppis.
6. Lebo ja lõuna sipelgapesas. Ujuma jälle ei lähe - puudub sügav mõte, kui ülevalt nagunii peale sajab. Teleka asemel vahime parte.
   Edasi sõites plaanime keerata Vedu peale, aga et seal sajab*, siis
7. Märkame Lähtes jalgratta teed, see lõpeb koheselt kui oleme suutnud jalgrattad sinna peale toimetada.
8. Pikk lauge tõus, mille jooksul Tartu rahvas aktiveerub ja hakatakse närviliselt helistama - kus te olete ja millal Tartu jõuate? Lähtel. Alles! Mis mõttes "Alles"?
   Vahime kaarti ja põrutame otse üle risti.
9. LR küsib teed. Ilmneb, et oleksime pidanud ära keerama. LR pakub, et lähme tagasi. Et ma olin terve languse pidurdanud, sest J. ratas on parema jooksuga, siis aktiveerub minus tibi: Mina ei roni sellest mäest üles! Ei, ei, ei ole sellist asja! Roni üksi, kui tahad! Aga mina ei roni!
   Õnneks saame ka põldude vahelt õigele teele. Põlde on üldse palju. Nii kaugele kui silm ulatub on kas tumedat künnimaad või kuldseks kuivanud vilja.
10. Rubriik: selle reisi loomad. "Lammas" teatab LauluRästas. Mina nendin, et ja-jah niikaua on lammas, kuni joonelt peale jookseb. Ja kuigi tegu on tõesti aedikust välja pääsenud lambaga jookseb see rumal loom LR-st mööda joonelt minu rattale. Õnneks ei hammusta kannast.
    
    Jõuame välja Tartu-Jõhvi maanteele. Sõitmine on paras vaev just mööda vuravate autode pärast. Tartu tundub pea et siin samas olevat, aga ometi on enne veel 3 tõusu. Jalutame palju: LR-il on jõuvarud otsas, ma võiks veel vändata aga ega minugi põlved tuikamiseta ole.
    Tartu silti on nii heameel näha, et teeme lausa fotosessiooni.
    Edasi saame sõita jalgratta teel, üllataval kombel ei jäägi me tervisesportlastele jalgu.
    PikaPajus tuleb läbitud distantsiks 69 km.

Et 70 täis saada ja ratas niikuinii all, käin jänest vaatamas.

Mõni päev hiljem mainib LauluRästas, et lõpp jäi kuidagi lahjaks: ei aupauke, ei tähistamist, ei linte. Ainukesed lindid, mis mulle sel momendil pähe tulevad on sinised, kirjaga POLITSEI.
Lepime kokku, et see tähistamine tuleb kunagi hiljem.

* on ju hea argument: Ärme sõida sinna, seal sajab.

Sünnipäev saarel

Parem hilja kui mitte kunagi.*

Laisik tähistas oma sünnipäeva. No muidugi oli tore sõpradega kokku saada, isegi kui esines omaette nurgas nokitsemist ja mõnest inimesest oli puhkus võtnud viimase. Nagu juba mitmeid kordi ette on tulnud ei saanud ka seekord lauldud. See eest sai tantsitud, hästi söödud ja hästi joodud. Sünnipäev kujunes väga harivaks, ühelt poolt küsimused doominost, teisalt kõike hõlmav küsimus: Mis on saanud küll koolis pähe õpitud tedamistest? S.-l oli veel midagi meeles, aga mina tundsin end küll suht tuhmina. Kamp ümber ringi pildus teadmisi ja eksamiskoore nii et hirmus hakkas.

Korteri naaber on Saarelt siia käimas. Kukub kuidagi nii välja, et lobiseme hiliste õhtu tundideni. Korteris on kodu tunne.

*Kunagi jõuan ehk ka esmaspäevaste ettevõtmiste juurde.

Kassivalvur

Loperdasin paar korda üle uue silla. Pidu oli lausvaibunud, ainult Jõmmu podises veel jõel ja kuskil mängis üks väga üksik trompet.
Peale ujumist suundusin Lottat vaatama. Et mul endal oli vaja veel pesu ka pesta, sai vaadatud päris kaua.

Erilist rõõmu loomake mind nähes ei ilmutanud, püüdis mind pigem näugumise ja hammustamisega eemale peletada. Panin vapralt vastu kiusatusele elajas rõdule lasta, sest mul on tugev usk kasside omapäi hakkama saamise kergusesse värskes õhus. Seda enam, et õues loperdamisest olid huvitatud kõik osapooled.

Parketitud tuba oli kenasti mööblit täis tassitud. Mööbel oli kena. Ma ei usu, et mina nii julgeid värvivalikuid oleks suutnud teha, aga minu elu unistuseks on ka ainult taburet, mitte korter.

Õhtu lõpuks suutis kass end küünt pidi kardinatesse riputada ja näugus seal haledalt, enne kui ta ära päästsin.

Loodetavasti ei ole ta seal jälle rippumas, kui ma täna läbi astun.

Pilt: kassiomaniku erakogu

Need on matkal LauluRästa pildistatud hundid. Väga kaugelt pildistatud.

Ula peal

Viisin vennale 150 muna ja lootsin tema linaaidas koristamisel natuke seltsi ja abi pakkuda. Juhtus aga, et vend oli tujutu. Töö ei edenenud, toss tuli maja peale ja üldse oli kogu ettevõtmine kergelt tuuleveskitega võitlemise maigune.

Eile käisin LR-ga sulgpalli mängimas. Oli plaan pärast viisakalt koju minna, aga läks jälle teisiti. Mängimast tagasi jõudes oli niigi aeg juba hiline. Nagu sellest vähe veel oleks ajasime masuurikatele ka enne ööd veel jonni peale. Kui lobisemise lõpetasime oli kell kaugelt üle südaöö.

Üles oli hirmus! Alla oli ka hirmus!

Pühapäevahommikune varajase väljasõidu plaan laideti maha. Väljasõit lükkus lausa lõunasse, sest jõnglased ärkasid ja tahtsid ka pannkookidest osa saada.

Plaanis polnudki muud kindlalt määratletud, kui kahe järve - Kuremaa ja Pikkjärv - külastus. Lõpuks kujunes trajektoor välja selliseks*:

1. Külastame Kassinurme mägesid. LR peab kooriplaane, mina loen sõjameeste puuduvaid jäsemeid.
2. Sõidan salaja kraavi. Kaotan prillid.
3. Joogipaus. Passin.
4. Suuremat sorti lebo. Käime vees, sööme, lesime ja imeme endisse noorte kultuuri.
5. Kuremaa mõisahoone väline vaatlus. Muuseum lukus. Soovitatakse helistada numbrile, aga me ei viitsi suhelda.
6. Palamuse kiriku ja kooli/muuseumi külastus. Meie reisi ainuke otsene rahaline väljaminek. Fotosessioon. Ei kiirusta teekonda jätkama.
7. Kaalume lebo tegemist Prossa kaldal.
8. Pikk lebo Pikkjärve kaldal. Täitsa korralik rand. Toidujäänuste hävitamine. Kaalun tõsiselt Tartusse tagasi sõitmist - sinna on kõigest 3x pikem tee, selleks kuluks isegi minu tempo juures, maksimaalselt 3 tundi. Ei peaks enam homse pärast muretsema ja rongi aegu passima. LR kaalub Tartu poole sõitmist - laidab lõpuks liiga ohtlikuks. Plaanib teist teed koju tagasi pöördumist, aga et üksi eksinud olla on igav, veenab mind liituma.
   Kaalume ujumist Prossa järves.
9. Meile tormab vastu jänes sellise hooga, et algul pean teda väga pikkade kõrvadega ründavaks koeraks. Kui hirmu suured silmad kiskjate hambaid suurendavad, asi see kõrvu modifitseerida. Pilti ei saa.
10. Kohtame maailma kõige aeglasemat autot.
11. LR arvab, et me oleme eksinud. Mulle tulevad maisi põllud ja silohunnikud tuttavad ette, aga ei julge vastu vaielda.
12. Silmame Palamuse pool kahtlast järve, mida ei peaks seal LR arvates olema. (Kuremaa jv.)
13. Meie matka kõrghetk. Teel mängivad mingi metslooma pojad. Seekord tahame pilti saada ja ei julge lähemale minnagi. Kahtlustame, et on karud, aga et neid on 4, siis võib olla tegu ka hundikutsikatega. Metsigade jaoks on liikumisviis liiga hüplev. Saame ühe udupildi kaugelt, enne kui loomad 2 auto eest peitu poevad. Hirmuga, et võivad olla ka karupojad kiirustame matka jätkama.
    Kuskil punkti 13. ja 14. vahel läheb viimane rong ja kodused hakkavad muret tundma.
14. Fotosessioon.
15. Lõikame läbi metsa Kassinurmele. Ratta pärast suur hirm.
    Leian kraavist prillid - täitsa parajad on.

Matka pikkus: 50,5 km
* Andestust, et numbrid halvasti nähtavad.

Kodus on üks poistest paari tunni eest enda põlvele kukkunud ja meie tuleku ajaks lööb kisa uuesti lahti. Kannatliku järelpärimise peale ilmneb, et tegelikult ei olegi kogu aeg valus ja saunas saab jalale isegi toetada.

Tartusse olen mõttes nõus ka hommikul väntama, kui muud plaanid juhtuvad vett vedama. Ilmneb asjaolu, et viimane rong ei olnudki viimane (vt. eelmist postitust), kuid sellele jõudmiseks peaks pererahva vastu ebaviisakas olema. Kõiki variante kaaludes, saab selgeks, et kõige mõistlikum on ikka õhtul autoga lahkuda. Ratas jääb ootama Tartusse sõitu - järgmise matka plaan.

Mägedesse

Laupäeva plaanid jooksid kõik viltu. Seetõttu oli soodne päev koristamiseks - viimaks jõudsin ka nii kaugele. Igaks juhuks helistasin ja küsisn pühapäevale planeeritud matka kohta, misjärel läks väga kiireks.
Soodsamaks kujunes end kohe laupäeva õhtul kohale vedada ja lausa kahe rattaga. Väljusin ajavaruga, juhuks kui midagi oleks juhtunud ning minule mitte kuuluv ratas Statoilis koostööd poleks teinud.
Rongijaama jõudsin õigeaegselt ja sain ka teise ratta kätte. Veetsin aega raamatut lugedes, kui minu telefon närviliselt helisema hakkas. Ilmnes, et rong oli jäänud tuleamata, mistõttu võõrustajad närviliseks olid muutunud. Alati läheb ka järgmine rong, nii et kohale jõudsin päris ladusalt.
Kuulan õhtusöögilauas õudusega kuidas homme "peaks vist mägedesse suunduma".

Ajutised, aidaa

Reede õhtul oli mõnedel inimestel töö perioodi lõpp. Üllatuslikult kutsuti ka mind tähistama.
Vihma sadas nagu oavarrest ja õues pikniku pidamine ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Kolisime väikesest aiakesest tuppa. Pikniku laadsele oli igaüks kaasa toonud mida saanud, minul oli juhuste soodsa kokkusattumise tõttu õnnestunud hankida suitsukala. Kala oli paras õlle kõrvale, kuigi see oli just vedelik mida eriti külluses ei leidunud.
Et tegu oli väga erinevate inimestega, oli vahel tegu vestluse ülal hoidmise või tähelepanu jaotamisega. Minu kohta nenditi taas kord tõsiasju nagu: ma olen vana ja ma olen kuri. Kuigi ma endast kõige paremat muljet ei jätnud oli iseenesest tore ja irvitada sain päris palju. Koju jõudsin väikese ringkäiguga umbes kell 2.
Pisut kurb on mõelda, et on võimalus, et ma neid enam rohkem ei näe. Samas aga oleks parem, kui neil edasi ülesmäge minema hakkaks ja unistused, millest õhtul räägitud sai, täituks.

Pildid tulevad vastavalt viitsimisele ehk hiljem. Siis juba üritusest endast.

Laiskus

12 tundi järjest magatud.
Kontserdile jäi minemata, sest ei suutnud end vertikaali vedada.
Lohutan end mõttega, et ehk on mul veel mõned gripijäänused sees ja peale selle rikuti eile tööl tuju.

Sul annan andeks kõik

Unistaja kutsus kultuuri nuusutama. Polnud teda tükk aega näinud. Keeldumine ei tulnud kõne allagi. Pinnisin vaheaegadelt Unistajalt reisimuljeid.

Pealkirjas mainitud lugu tuli lisaloona. Lihtsalt hirmus kui andekad mõned inimesed on.

Jää-ääre live'is kuulamine ei õnnestunud seegi kord eriti tulemuslikult. Kippusin taas vaatama liiga spetsiifiliselt, et mis duure võetakse ja kuidas üks või teine effekt saavutatakse. Tänaseks pole mitte midagi meeles.

Minu meelest kukkus välja nii, et Sibul oma suitsusel häälel laulis lootusrikkaid lugusid ja Sööt oma selgel tämbril hoopis minema jalutamisest, petmisest. Tabasin end mõttelt, et mind petetakse ja osavalt.

Lugudest on hakanud minuni kostma kurbmagusad noodid. Vananen.

Tegelikult võis rahule jääda. Muigama panid naljad nagu:"Kodanik........, amet: tartlane" ja asjaolu, et hispaanialikku lugu "Su silmades on üks roos" korduvalt polkaks tembeldati. Hea lugu iseenesest.

Pilt

Otsustusvõimetu jobukari

Kui mul on hea tuju: tunnen, et samm on erakordselt sirge, et siht on silme ees, et olen täna parem kui eile, siis... tuleb tappa see rõõm minu olekus. Tuleb mind alandada.

Kui ma tunnen, et tervis on vilets ja nii riided kui lihased on nädalavahetusest valusad. Kui ma tunnen end vanemana kui tavaliselt, siiis on paslik mulle järgi vilistada, autost signaali lasta ja mind Atlantisesse kutsuda.
(Kontrollisin kodus järgi - ei olnud riided plekilised)

Pildil on nimelt Audi

Olen lapsest peale kuulnud, et tegu on ühe looduse imega. Nii suur keha ning ometi - nii väikesed tiivad. Muigan ka siis, kui olen 80 kui see Ime oma hommikust korjeretke tehes õielt-õiele lendab, nii et kellukad tema raskuse all kolaki alla paenduvad.

Eile kuulsin, et sooja saamiseks lendavad nad tiibu sisse lülitamata. Ehk siis lõdisevad, ehk siis teevad kaabekat.

Foto autor: sillie R

Dialoog helpdeskis

- Luban, et rebin 'Delete' klahvi ta klaviatuurilt!
- Võta talt siis hiire parem klahv ka.
- Olgu - hagin talle üheklahvilise hiire.

Hiljem selgus, et on ka lihtsamaid lahendusi.
- Kui Sa veel kord kustutamist kurjalt kasutad, jääd sellest sõrmest ilma, mis sul praeagu 'L' klahvil puhkab.
- Mis IT mees ütles?
- Kahtlustab, et kustutasid liiast.
- Ma ju ei uninstallinud.
- Ta kahtlustab, et delete'sid.
- Ma ei usu.
- IT-mees ei tahtnud ka uskuda. Aga sõrme 'L' klahvil näed? Mina Sinu asemel usuks küll.

Parkett (katse 1)

Tapeedi panemise lõppu ma ei näinudki.
Mossitasin ja ütlesin tv kaasale, et kaalun, kas üldse õhtul läbi käia, et mis mõttega. tv siis toidu ja rummiga meelitas, et võib ikka tulla ju.

Kus on sinna tuleb juurde - 5 tükki sai lõpuks kokku. Alguses irvitati, et rahvas koos, hakkame parketti panema. Siis hakati tänitama - oleks ikka häbilugu küll, kui 4 naist ei suudaks veenda ühte meest vastu ööd parketti panema hakata.

Kella 12-ks oli viimane rida jäänud panna, aga et naabrid olid omalt poolt klopsimise lõpetanud ei julenud enam saega müristada.

Tapeetimine (katse 4)

Tapeetimine meeldib mulle arvatavasti seni, kuni ma enda tarbeks seda panema ei pea.

Siiamaani on mind ja algajaid kaastapeetijaid ka säästetud:
- üksi paan pole veel alla tulnud.
- ükski korts, tume plekk ega õhumull pole jätnud välja kuivamata.
- liim on lõpuks ikka lahustunud.

Teatasin aga tööl, et mul on hirmtähtis kohtumine ja läksin tv poole looduslikku betooni paitama.
Eilsele tagasi mõeldes on küll peale tööd saabunud mölapidamatuse pärast pisut piinlik. Samas on öö nii palju ikka aidanud, et eilse kodutee mõtteid kõiki üle ei kirjuta.

Täna lähen jälle, kui tv poest puuduva rulli ka ära toob.

Pilt: tv tehtud - kuigi ei poolda endast piltide üles riputamist.

Väikesed tibiilmingud

Minu omad on lühemad, roosamad, teki all mätsitud.
Ja meeliülendavad, isegi gripiselt.

Koeraomanikuks

Laupäeva tõbitsesin puhtalt maha. Ilm aitas kaasa.

Pärast pühapäevaseid toimetusi askeldasime veel köögis. Tips, va saunapelgur, jäi verandale. Mingi aeg hakkas ta haukuma, me arvasime, et reguleerib linnuliiklust. Peagi läks aga haukumine kurjaks. Läksin siis vaatama, et mis lahti. Kõndisime 3 tiiru ümber hoonete ja viimasel tiirul loperdas meile vastu vot selline lumivalge lontu. Oli päris sõbralik, aga kodu poole koos minuga jalutada ei tahtnud, leidis et tal Tipsi seltsiski huvitav.
Kena koer oli, ilma rihmata, hoitud ning paistis lihtsalt jooksus olevat. Panime oma koera koduaresti. Tips siis magas kümmekond minutit pea lävepakul, juhuks kui ründaja peaks köögiuksest sisse tungima. Üle 10 minuti ei kannatanud olla, sest ega lävepakk polstertatud ole.
"Ründajal" oli vist igav hakanud - öiseks jalutuskorraks oli ta kadunud.

Täna hommikul šokeerisin üht dirigenti saunavihtadega. Ta ütles ainult: "Oi. Oi-oi" Ma olen kindel, et ta oleks tahtnud isegi unise peaga mulle tappa anda.

Tõbi

Gripine on väga paha olla. Tahaks, et keegi teeks pai ja joodaks kuuma kakaod. Selle asemel kulgen tööl, ajan näost keemiat sisse ja loodan, et keegi minu sõpradest mind selles seisus nägema ei juhtu.

Kui siit pilvepiirilt

Kretiini naljad:

- Kas silopallid võivad köögivilja põllul olla?
- Ei, aga katteloor võib küll.


Eraeluliselt: Korra nädalas oleks vist soovitav kodus süüa ka teha. Vist.

Kaugeltpaistev kiilaspäisus

Juuksuri juures käisin eile. Juuksur kohe alguses küsis, et kas ma viimasel ajal juukseid olen hakanud kaotama. Täitsa proff tädi ikka - ma ütlen. Lisasin, et lisaks sellele pole ma neid ka hommikul kamminud.
Rahul olen sonksiga.

Nädalat alga - torditükiga

Nädala algus oli tõesti tore. Pisukese puterdamisega kutsuti kooki sööma. Ilmnes, et töökaaslane oli abiellunud.
Läksin turule taignarulli ostma, aga sain hoopis rannapalli. Panime kolleegi hingeõhu sisse ja roos näppu - olemas. Millega rannapalli loogilisust põhjendasin, võib igaüks ise välja mõelda.

Nüüd olen siis tagasi töölainel. Enne ametlikke lõputunde tuleb alati hirmus unekas - laulupeo tüsistused. Nagu kiuste ei taha töö ka edeneda. Kõik nagu hallis valguses.

Üheshingamine

Laulupeo proovides juhtub nii mõndagi. Tallutakse varvastel, eksled ise, ekslevad teised, saad bussis laulmise eest peaaegu peksa, hõõrud jalad villi, laulad kõrvuti ooperi/vanaproua Häälevärinaga, seisad kõrvuti diagonaaltädiga, häbened oma kooriliikmeid, kes virisevad jne. jne.

Esinemisel kannab rahvamass Sind kõigest eemale. Satud võõraste keskele. Inimesed teisest Eesti otsast...

Laulad: "... mesipuuu poole..." ... ja tunned, kuidas Sinu kõrvalseisja, inimene keda sa tegelikult ei tunne, tasa oma sooja pihu sinu kätte libistab.

Pilt: ühest koorist kellega koos lauldud. Autorit ei tea.

Kui mustavad udud

Sõbrad kutsusid vaatama. Peab ütlema, et kui mul sõpru ei oleks, oleksin läbinisti harimata, kultuurita, kirjaoskuseta.
Etenduse teine pool oli liikuvam - tõenäoliselt sellepärast, et tutvustamist polnud enam vaja ja liiguti ühe lõpu poole.
Ahjaa, lavastaja oli Baskin. Hea etendus oli - hobustega kappamist, karjumist, täpselt visatud rekvisiite jne. Ja loomulikult võrratu ümbrus.

Jõudsin rahulolevana koju.
Torkan võtme lukuauku, keeran - uks on lahti. Uks on lahti!?
Esimese hooga torman teise tuppa: arvuti alles, telekas alles. Koridori teel: külmik alles, gaasipliit alles, tolmuimeja ka. L. kohver. L. kohver - läinud! Olgu. Läinud! Mis seal olla võis? Dokumendid? - ei õnneks mitte. Raha? - ka mitte. Arvuti näe oli õnneks väljas. Fotokas? - võib olla. Rulluisud? - võimalik. Suveniirid ja mälestusesemed? - asendamatud. Pagan!
Ehk viis L.-i sõbranna kohvri ära? Helistan L.-le - ta ei võta vastu. Kui sõbranna oleks olnud, oleks mul telefonis vastamata kõne.

Istun tuimalt - mis nüüd? Helistan koju:
- "Tee politseisse avaldus."
- "Mille kohta? Lasin korterist punase kohvri varastada - ei tea mis sees on. Pean kinni maksma."
- "Elus tuleb ette."
Poleks tohtinud helistada, tal niigi muresid liiaga. Milline jobu ma olen.

Laman. Lagi. Nii ei saa. Riided selga ja õue. Tuhnin läbi prügikastid - tulutult. Randa. Ei paista et midagi oleks laiali loobitud. Võtan ette kõrvalmajade prügikastid - ikka ei midagi.
Kodus sunnin end magama, et täna hommikul sama punnsilmselt tööle tulla ja teha see õnnetu telefonikõne. No midagi, kui vaja, siis vaja.
L. on ehmunud. Kuid küsib siis, kas sõbrants siis ei käinudki?
Nii ma noorenesin hetkega 8 aastat. Milline jobu ma ikka olen.

Mina, polüglott.

Täna küsis J., kuidas tõlkida ingliskeelde "Elektrituruseadus".
No ma saan aru, et S.-i pole, aga ... mina?! Et meil juba selle peale vaidlus tekkis, kas kasutada turg või turundus, siis ma kahtlustan, et minust suurt abi polnud.

Nali seisneb selles, et mõne aja pärast küsis LauluRästas mult "Puhu tuule" liivikeelseid sõnu...

Eeee...

Erutatuna mulle osaks langenud tähelepanust püüdsin tööl võõrkeelt värskendada - võitlus tuuleveskitega.


Pilt

Pralle

Nädalavahetusel enamasti sadas.
Tv pidas koos R.-i lõpetamsega sünnipäeva. Õnneks oli neil hangitud punane maja, kust varju leidsime. Grillimise jätsime teiste hooleks ja süüa oli nii, et söö või kandiliseks. Seltskond oli tavalisest mitmekesisem. Ega väga omaette ei hoitudki - kõik kokku saanud pundid olid selleks liiga pisikesed. Aga lobiseda sai ja nalja sai.


No ma mõtlesin, et olen ise ka osav ja korraldan endale peo - vat lähen VLÜ kontserdile. Poolel teel Kandle aeda sadas nii, et ma mõtlesin, et varsti pole enam teed näha. Kohale jõudes polnud olukord paranenud. Et ma selline ebamobiilne olen, sain paar tunnikest linnas loperdada, siis piletid ja raha piletite jaoks hankida jne. jne. Peale 6 tundi vees ligunemist polnud enam vahet. Kõik oli märg - kaasaarvatud seljakoti sisu. Kontsertit siseruumidesse ka ümber ei korraldatud - sain vihmas palja jalu hüpiskleda (tantsuks nimetus oleks liialdus).

Kodus sai sauna, aga nagu hiljem selgus, ei päästnud see suurt. Olin ikka külma saanud.

Pühapäev koosnes pakkimisest ja Tartu tagasi sõidust. Akvaariumi omanikele sai võtmed tagasi antud ja raporteeritud korteri olukorrast.

Pilt

Äkki näkki

4 tibi istuvad autos ja sõidavad Viljandi - Tartu teel.

- Huvitav, kas vesi on soe?

- Vist ei ole.

- Ujumisriideid ei ole ka kaasas.

- Ujume näkki.

- See tuli küll äkki.

- Ma tahaks küll natuke pikemat ette hoiatust - nii umbes 3 aastat. Ei taha inimesi pimedaks ehmatada.

Nii saigi käed löödud, et 3 aasta pärast ujuvad 4 tibi äkki näkki.

Illustratsioon E.Vetemaa "Eesti näkiliste välimääraja"