Punane tuba

Arvestades, kui pahasti kõik oli, kui valesti ma kõike tegin ja kui mõttetu ma paistin ja kui.....,
siis on lausa ime, et see tuba ikka tapeeditud sai.

Ootan pikisilmi kapi kohal olevate paanide alla rullumist.

Tapeetimine (katse 5) - kergelt ebaõnnestunud katse

Seekord on käeharjutamine Pärna teise toa peal.
Kena tuba 4, nojah, mitte kõige sirgemat seina ja üks kapp. Aga arutamist kui palju.

Esimese hooga kästigi mul kapi otsa ronida ja pahteldama hakata. Pole varem teinud, aga kui kästakse, siis kus sa pääsed.

Tapeet on seinas heledam kui rullis.
Nurga paan läks kenasti paika.
Peegli konks jäi täpselt kahe paani vahele.
Samas n.ö. lihtsad paanid, mis tuleb lihtsalt seina tõsta ja muretu, paika ei lähe. Painuta külgi vastakuti ja silu aina kortse välja.
Lisaks kõigele muule avastan, et olen kuidagi närviline ja viril. tv, hea hing, hoidis veel mõistuse juures.
Nagu kõigest veel vähe oleks, saan ma hakkama nn. Lotta-paaniga - paani eelmise vastu painutades tõmban eelmiselt paanilt nurga puru. Eelmine paan maha, terved osad akna kohale ja uus asemele. Silumise käigus tõmmatakse ka paika painutatud paan lahti - kogu vaev vastu taevast. Terve õhtu on süüdlase nihelemine sees.

Peale söögipausi jõuame panna seina veel ühe rulli. Minul õnnestub kontaktist sirakat saada - see veel nihelemisest puuduski, onju. tv suudab viimse minutini positiivsust üleval hoida. Ja vaatamata kõigele leiab isegi korteri elanik, et nii ilus - nii ilus ja paigutab mõttes mööblit sisse.

Loodetavasti on täna parem päev.

Pilt

Tervitus rongijuhtidele

Tegelikult oli eile halb päev rattaga liiklemiseks.

Jõudsin õigeaegselt rongijaama - ostin näksimist, logelesin niisama ja lugesin infotahvleid.

- Kust rongid väljuvad pole kirjas - ah, küllap on ronge vähe.

- Tapal peatub rong 11 minutit - oi, see on küll hea.

Seisin isegi õigel perroonil ja upitasin oma ratta peale - seekord siis täitsa ise. Järsku kuulsin pahaendelist - khatšš. Tõmbasin jala sisse ja - klikk. Samm üles poole ja ratas... ratas?

Mu vaene reisikaaslane on tagumist velge pidi ukse vahel! Sina tahavaatepeeglite ja suunatuledeta raudkosu! Ei liigu, üldse ei liigu! 11 minutit?!!

Tuleb kontrolör. Tähelepanu võitmiseks teretan ja olen valmis piletit ostma.

Teretab vastu, piletit ei paku. Vaatab mind ootavalt, et ma vabandaks, et ratast eest ei tõsta. Lõpuks vabandab minu eest, et saab pleki pükstelt maha küll, pole viga.

Mis mõttes pole viga? Mul on velg ukse vahel!

Järgmises peatuses saan ratta sisse.

Kontrolör meenutab, et õigus kül te olite vahekäigus ja teil on pilet.

Ja, aus jobu nagu ma olen: "Ei, ei ole." Edasi oma muredest.

- Mul jäi ratas ukse vahele. Kas Te Tartus peatute normaalse perioodi. Ma ei tahaks näha, et see teisipidi juhtub. Või palun öelge juhile, et peatustes pisut vaataks... või nii?

- Ukse vahele?

- Jah.
- Miks Te midagi ei öelnud!

- (Oot', kuidas mina nüüd süüdi järsku olen?! Sportlikust huvist:) Mida Te teha oleks saanud?

- Ma oleks teid aidata saanud!

- Kas rong saab siis sõidu ajal uksi avada?

- No mina, blondiin, muidugi ei märganud ka.

- (Hei-hei, ma olen küll räpane, aga endiselt naissoost. Ma olen ka seda vabandust kasutanud. Ei mõju. Ja teha poleks midagi saanud, eksole? Ja Sa ei tea, kas rongi uksed lahti käivad.) Öelge lihtsalt palun edasi.

- (Hakab piletit müüma) Kust Te siis peale tulite?

- (Vahin silmad punnis? Tegelikult ka küsid? Ise olete hooletud.)

- Eelmises peatuses?

- (Oot', kas ma lähema viie minuti sees mitte ei rääkinud, kuidas ma rongi uste vahel olin? Pobisen süüdlaslikus segaduses) Jah.

- Või Tapal?

- Ja-jah. (Sisse-sisse sain ma eelmises peatuses).

- X-kr.

- Kas kiirrong on siis sedavõrd kallim?

- Teil veab, et rataski tasuta on.

- Aa. Selge.

Ratas on õnneks veeremisvõimeline.

Jalakäiate sillal kargavad poisid tõukeratastega teele, nii et olen sunnitud röögatama, sest ausõna kannatust pole.

Pildil peaks olema kuju Texasest

Vastutuul ja Loobu 21

Seekord siis selline väike tarbesõidukene.Sünnipäeva eelõhtul helistas kursaõde, et küsida kas ma temaga tulen. Ütlesin, et seekord ei tuleks. Ta sai üllatavalt pahaseks, aga leppis olukorraga.

Hommikul kobistasin end teise rongi peale. Õnneks oli jalgrattureid veel, mistõttu rongile ratta tassimine oli lihtsustatud.
Tapal avastasin, et A4 kaart kajastas küll, kuidas kursaõe juurde saada, aga jättis täiesti halliks trajektoori, kuidas Tapa linnast välja saada. Sõitsin põhimõttel, et see tee on sile, lähen mööda seda ning põrutasingi valele poole välja. Lootsin, et küll viidad aitavad, aga ainus mille leidsin oli Loobu 21. Vaatamata kõigele sain õigele teele lõigata, kuigi eks oleks ka mööda suurt teed sihile jõudnud.

Ümberringi olid sahisevad või koristatud põllud. Ma küll väga ei otsinud, aga enamus maju paistsid ilusad suured ja hooldatud. Seekord kohtasin ka kõikide nende pisimatkade peale esimesi lahtisi koeri. Õnneks ei olnud nad väga kurjad.

Jõudsin kaardil näidatud kohta, aga ilmnes, et seal ei elanud minu kursaõde. Ei jäänud muud üle, kui talle eraldi helistada. Juhised viisid mind järjekordselt kaardilt välja. Õõvastav ikka kui A4-lt maha väntad. Järgmises koht paistis õigem, sest muruniiduk põrises ja koera kammiti - ilmselged sünnipäeva ettevalmistused.

Organiseeritud kultuurprogrammiks oli Viitna matkarada. Muidu istuti lõkke ääres, käidi saunas ja oldi mõnusad.

Läbi pargi, piki põldu.

LauluRästal on jäänud mulje, et ma olen sõltuvuses - spordist (ha-haa). Nii hull see asi ka ei ole, aga kuni see mulle tervise peale ei hakka ei tõtta ma inimese enesekiitust kustutama.

Aga meeldivast.

Kolmapäeval kutsus LR mind rattaga Ihastesse sõitma. Et alustasime sõitu kaugelt peale tööaega, siis liiklus tihe ei olnud. LR, kes köhib nagu hobune, võttis endale mõtteks, et tema ongi krossisõitja ning võttis suuna parki. Peale männi roigaste ja kitseraja seal muud ei olnud. Sellise põrkamise sügavam mõte jäi mulle hämaraks, seda enam, et oli hirm J. ratast rikkuda.
Selleks ajaks kui tagasi jõudsime oli LR läbikülmanud, muuhulgas ka nälginud, lisaks sellele veel ka muidu mölisemine ja nii juhtuski, et ta PikaPajju ööbima jäi.

Vabariigi aastapäeval minu perel plaane polnud. Koju minna mõtet polnud. Venna poole ka mitte.

Tegime LR-ga veel ühe väljasõidu - Ilmatsallu (ca 30 km).
Ilm oli sõitmiseks väga hea, kuigi vaata kust mätta otsast tahes - sügis on. üks kord eksisime pisut teelt. Et põige siiski asjaette läheks käis LauluRästas õunaraksus.
Ilmatsalu paisjärvede ääres sai pikem peatus tehtud.
Tagasi teel tekkis LauluRästal miskipärast tunne, et peaks seenele minema. Kui vaja, siis vaja. Üle viljapõllu ja kraavi me metsa kalpsasime. See oli kõige seenetum mets, mida annab ette kujutada.
Sõidu lõpuks maandusime LR-i pool. Kauplesin talt ühte raamatut, mille saabumise Tartusse ta orgunnis. Seega jäin ootama. LR tegi kooki ja aja laiaks löömiseks tagusime kaarte. Väga ebahariv õhtupoolik.

Öösel üle silla oma residentsi poole vändates mõtlesin, et seekordne sõit oli LR-i tervisele tõenäoliselt kurjast.

Kas sügis?

Kena oli küll nädalavahetusel kodus metsas seenel ja marjal käia, aga paistab, et ilm ei kavatsegi enam suveks tagasi pöörata.

Sellest on küll väga piinlik kirjutada, aga...

Hommikul kell 5. pakkisin kodust nagu ikka head paremat kaasa. Seal hulgas ka eile korjatud mustikad. Need otsutasid aga vabaelu elama hakata ja nii sain ma hommikul kell pool kaheksa juba pesu pesta.

Plekid sain valuvõtetega (piimaga) ikka välja.

Ja süüdistada ei olnud ka kedagi teist kui ennast. Võib ikka mõni inimene tuhm olla.

Pilt

Deep Blue

Jõudsin ikka viimaks Tartuffile, nimelt ülal mainitud filmi vaatama. Ei tea, kas selle filmi õige koht ikka oli sellel festivalil. Mingit hirmsat ajuragistamist või keskendumist see film nüüd ka ei nõudnud. Õhtu meeldivam osa oli pigem see, et sai sõpradega koos oldud. Kus on sinna tuleb juurde. Filmi vaatamisel kohtasin veel oma kursaõdesid ja kui pärast Ristiisas istusime, kus mina ühte soomlast hirmutasin, ilmus välja tv ja mitte üksi. Mina ässitasin teisi edasi tantsima minema ja ise lasin läbi vihma jalga. P i d u r.
Nädalavahetusel käisin kodus, et valmistada ette lollusi esmaspäeva varahommikuks.

Roolis. Rapla - Tartu

Mitu päeva pabistatud, lõpuks õnneks ikka sõidetud.

Õnneks olid kaasas ka 2 töökaaslast. Üks neist sõitis ka sinna, aga et kogu pabistamine asja ette läheks, siis sõitsin ise tagasi.

Meie masin oli paraku automaatkäigukastne. Alguses kasutasin nagu ikka vanast harjumusest 2 jalga, hiljem sain ka ühega hakkama, aga väga ebardlik oli sõita ikka. Tõepoolest tekkis kiusatus püksisäärte ühtlase kulumise huvides vahpeal jalga vahetada (et parem puhkaks ja vasak haldaks kõiki pedaale)

Terve tee sadas hoovihma. Sinna sõites ei olnud häda, sest ma polnud roolis, aga ma tunnistan, et sel juhul oleksin jätnud auto teepervele saju möödumist ootama. Tagasi teel esines ka tugevaid vihmavalinguid, kuigi selle kaela õige teeotsa maha magamist ajada ka ei saa. Pidime ümber pöörama ning õnneks ei tulnud ka väga suurt tiiru sisse. Selleks ajaks olin õppinud juba ka pidurdama.

Grossi poes tegime jäätise peatuse. Et ma olin roolis, siis loobusin lahketest pakkumistest. Parklast välja sõitsid kohalikud nii kuis juhtus ning nii olekski üks taat mu auto vasaku laterna mööda minnes lihtsalt kaasa võtnud.

Muidu oli nii, et üks töökaaslastest jälgis, mis ees liikluses toimub, ja teine, mis taga. Põltsamaal olid aga mõlemad magama jäänud. Jõudsime siiski kenasti Tartusse, kus ma hirmuhigi Emajões maha loksutasin.

Olen endiselt vilets rool.
Terve tee jooksul sain teha umbes 4. möödasõitu. Automaatkäigukastiga auto ei taha kuidagi kohe sellistel hetkedel vedu võtta. Kõige kohutavam oli möödasõit Tartu piiril, õppesõiduautost. Minu kiirus möödasõidul oli umbes 120km/h, mis pani mõtlema: hmmm... õppesõit?

Kiirusega on mul üldse pahasti. Ületan. Tänitage nüüd!

Õhtul oli kursaõe sünnipäev. Pidu algas tema korteris ning liikus edasi Maaiskasse. Nüüd on see siis nähtud. Ka seest poolt, mitte ainult tossudes teismelistega välisuksel chillitud.

Head ei ütle, halba ka ei ütle - olen lihtsalt vale inimene.

Pilt

Erna

Ei saa kohe ilma. Pean kekkama. Millised tuttavad minul ikka on. Õigupoolest küll töökaaslased. Toodigi ära -mulle medal, nagu lubatud, teistele jagati kommi. Töökaaslane sai Ernal oma võistkonnaga esikoha. Vau!
Erna retkelt suundus poiss otse uisumaratonile ja sai seal 200-nda koha 700-st.
Pilt: töökaaslase erakogu

Üks silm kinni ja jalg kaela taga

Niimoodi väntasin ma nädalavahetuseks külla oma vennale.

Et tegu oli tarbesõiduga, siis halastan Teie peale ja ei hakka seda kaardil lahkama.

1. Teekonna alguseks oli loomulikult Haku külastus, nii et väljumisajaks kujunes kell 19. Sealt väntasin väga kummalisi teid pidi Lõunakeskuse juurde. Ma olen üle keskmise kindel, et kõige pikemat teed pidi, sest distants ainuüksi Tartus tuli juba 3-4 km. Ajakulu oli seda suurem, et mulle vend iga natukese aja tagant helistas ja valmismõeldud plaane ümber lükkas.
2. Lõunakeskuse ringilt plaanis otse Elva põrutada. Vend laitis selle kui ohtlikuma variandi maha. Rääkis midagi Puhjast. Kookisin oma "raudteega" kaardi välja, ajasin näpuga järge.
3. Tatu piiril läheb mulle putukas silma. Rõhul muutub asi väljakannatamatuks ja tuleb teha putuka-välja-koukimis peatus. Loojang on väga julm aeg prillideta sõitmiseks.
4. Puhja valla silt ilmub õige vara. Seevastu Puhja rist millest vend rääkis laseb end kaua oodata.
5. Kaimi ürgorust läbisõites saan teada, et 4% langus ei kompenseeri 9% tõusu - tuleb ikka ise vändata
6. Puhjas kohtan rullnokki - suur kiusatus on nende kallal norida, aga selle nimel peksa ei tahaks saada ka. Seda enam, kui su riietumisstiil on funktsionaalne, putuka laipu täis ja sa näed välja nagu naabrimutt (venna sõnad).

Venna juures jookseb mind algul hirmutama, siis tervitama meie oma taksipeni. Kui jalg tiiruga alla jõuab, on seda vaja ilmtingimata lakkuda.
Õhtul jõudsime põletada mõned üksikud hao hunnikud, aga töötamisega on seal üldse nii, et rabad ja rabad, otsa ega tulemust ei näe. Ja selle rabamisega me siis terve nädalavahetus aega veetsime.
Lapsed läksid ööseks teise tallu. Mina jäin ema ja taksiga telkima. Taks, nahhaal, oli esimene, kes telki ronis ja laiutas aseme peal mis kole. Õnneks oli ta terve öö rahulik ja lükkas lukud alles hommikul lahti.
Eks järgmine päev oli sama rassimine. Minu suursaavutuseks oli ühe vaka aidast välja kangutamine. Õnneks tulid egiptlased meelde, muidu oleks praegu naba paigast. Laupäeval käisime teises talus saunas. Ma olekski tiiki jäänud, kui poleks oma keha 10 m ujumisega ära väsitanud.
Pühapäeval oli rassimisele lisaks veel kultuurprogramm. Külastasime tulemuslikkult kohalikku pisikest laata. Tips oleks meeleldi ühe jänese võtnud.
Venitasin tagasisõitu nii palju kui kannatas. Teised ainult irvitasid, et kus sul kiiret, kas linnaväravad pannakse lukku? Ütlesin, et jah. Ja kõik kes väljaspool röövitakse paljaks - ratas võetakse ja mobiiltelefon ja... täpselt nagu keskajal.

Kaalun teist teed pidi tagasisõitu, aga kardan öö peale jääda. Elva-Tartu liini tihe liiklus ei kõla ka kuigi kutsuvalt. Et ma oma põlve rassimise ajal olen mitu korda pahupidi astunud, siis igaks juhuks mässin kinni.
Kaima ürgorus saan kiiruse 45,2 km/h.
Õppetund: Kui on hirmus, ära aja silmi punni - putukas läheb silma!*

Teekonna pikkus sinna ja tagasi oli pisut üle 80 km

Tartus kutsutakse mind tundmatu inimese sünnipäevale. Esmamulje huvides loobun: pigem olla lihtsalt kuri, kui kuri ja tatine/higine.

*Õppetunni julmem versioon üllatusmomendiga: Oi kui suur koer Teil on!

Laud

Üks õhtu ei viitsinud jälle endale süüa teha. Rääkisin tv-le, et ma nii kui nii seal kandis jänest söötmas, pealegi on L. ka linnas ja pressisin end ukse vahelt sisse.
Tv, nii hoolitsev nagu ta on, üritas mind kohe sujuvalt tööle suunata. Aga juba esimese kruvi puhul ei lugenud ma piisavalt palju juhendit (nagu näiteks üldse mitte) ja keerasin kõik suure füüsilise jõuga nii põhjalikult nässu, et laud olekski jäänud kokku panemata, kui PikaPaju tööriistakapist poleks abi leidnud. On vast korter ma ütlen.

Maailmaparandaja - tee märge - tv-l on nüüd laud.

Vee- ja velotuur kaardiga

Asjatasin end pühapäeva õhtul Jõgevale ratast ära tooma. Küsisin endale esmaspäeva isegi selle tarbeks töölt vabaks.

Hommikul pisut peale kaheksat helistas tuttav:
- Noh? Kas magasid sisse?
- Ei.
- Mis siis?
- Magasin.
- Mis mõttes? Kus oled üldse?
- Jõgeval.
- Nii vara!
- Sa helistad mulle. Nii vara.
- Kas varsti stardite?
- Jah, viskan kohe öösärgi seljast ja hakkan väntama.

Nii see päris ei läinud, kuigi uni oli tõesti ära aetud ja hakkasime asju sättima. Muuseas saan jalgrattal selle väikse distantsi näitava vidina nulli. Umbes kell 10 alustasime.
Seekord olime LauluRästa poolt varustatud kaardiga, mis oli isegi parem kui all toodu:

Eelmise matka trajektoor on ka selles samas kandis - pisut põhja pool.

Numbrid ka seekord nähtamatud, aga enam vähem järjest.

Juba sõidetud teid ei tahtnud enam väga läbida, õnneks oli see ka võimalik. Sõitsime algul kruusa teed, mis läks üle metsavaheteeks. Kohtasime seal isegi kahte slaavi seenelist.

1. Esimene pikem peatus Pikkjärvel. Ujuma minemiseks tundub külm. LR pildistab selle asemel veevarve, mis paneb kohalikke kalamehi küsima, kas me mingit uurimust teeme. Peame piinlikkusega tunnistama, et oleme lihtsalt loodrid. Pärast itsitame, et peame me vast intelligentsed välja nägema.
   Kui kalamehed pappkarpi paati tassivad, kahtlustan, et püüavad dünamiidiga. Et kõlksu peale plahvatust ei tule, võib oletada, et püüavad pigem õllega.
   Minule helistab ema, kes meenutab, et vennal on sünnipäev. Teen siis selle kõne ka sinna otsa. Vend, va totu, on sünnipäeva päevaks end tööle vedanud. Pinnin veel teda, aga uudiseid oluliselt ikka ei kuule. LR üllatub, et mu vend on ikka tõesti vaikne, kuigi ma teda ette olin hoiatanud.
2. Kohtame Luua õpperajal mootorrattureid. Tee on kivine, auguline ja üldiselt halb. Jalgratta tee märgid tunduvad tõelise narrimisena.
3. Vahime kaarti ja lepime kokku, et Sudiste peale ei tahaks sõita. Põikame sisse ühte külla, kus LR olla lapsena saunas käinud. Leiame üllatuslikult ühe mõisa sildi, aga sellel on palju suurem ERAVALDUSE silt kohal, nii et uudistama ei julge minna.
   Mõne aja pärast vahime kaarti ja avastame, et oleme ikka kuidagi Sudiste peale saanud. LR juhtimisel sõidame edasi, mistõttu ma pole päris kindel kas 3. ja 4. punkti vaheline teelõik on ikka õigesti kaardile kantud.
4. Sajab. Vasakul märkame järve.
5. Jõuame Elistverre ja loeme kohalikku kaarti - meie trajektoor kipub ikka ühest ja teisest nurgast kaardi pealt välja. Edasi tulevad kruusateed. Ja sellised pehmeks sõidetud, et kisub ratast risti ette. Mäest üles viivad teed on puhta treppis.
6. Lebo ja lõuna sipelgapesas. Ujuma jälle ei lähe - puudub sügav mõte, kui ülevalt nagunii peale sajab. Teleka asemel vahime parte.
   Edasi sõites plaanime keerata Vedu peale, aga et seal sajab*, siis
7. Märkame Lähtes jalgratta teed, see lõpeb koheselt kui oleme suutnud jalgrattad sinna peale toimetada.
8. Pikk lauge tõus, mille jooksul Tartu rahvas aktiveerub ja hakatakse närviliselt helistama - kus te olete ja millal Tartu jõuate? Lähtel. Alles! Mis mõttes "Alles"?
   Vahime kaarti ja põrutame otse üle risti.
9. LR küsib teed. Ilmneb, et oleksime pidanud ära keerama. LR pakub, et lähme tagasi. Et ma olin terve languse pidurdanud, sest J. ratas on parema jooksuga, siis aktiveerub minus tibi: Mina ei roni sellest mäest üles! Ei, ei, ei ole sellist asja! Roni üksi, kui tahad! Aga mina ei roni!
   Õnneks saame ka põldude vahelt õigele teele. Põlde on üldse palju. Nii kaugele kui silm ulatub on kas tumedat künnimaad või kuldseks kuivanud vilja.
10. Rubriik: selle reisi loomad. "Lammas" teatab LauluRästas. Mina nendin, et ja-jah niikaua on lammas, kuni joonelt peale jookseb. Ja kuigi tegu on tõesti aedikust välja pääsenud lambaga jookseb see rumal loom LR-st mööda joonelt minu rattale. Õnneks ei hammusta kannast.
    
    Jõuame välja Tartu-Jõhvi maanteele. Sõitmine on paras vaev just mööda vuravate autode pärast. Tartu tundub pea et siin samas olevat, aga ometi on enne veel 3 tõusu. Jalutame palju: LR-il on jõuvarud otsas, ma võiks veel vändata aga ega minugi põlved tuikamiseta ole.
    Tartu silti on nii heameel näha, et teeme lausa fotosessiooni.
    Edasi saame sõita jalgratta teel, üllataval kombel ei jäägi me tervisesportlastele jalgu.
    PikaPajus tuleb läbitud distantsiks 69 km.

Et 70 täis saada ja ratas niikuinii all, käin jänest vaatamas.

Mõni päev hiljem mainib LauluRästas, et lõpp jäi kuidagi lahjaks: ei aupauke, ei tähistamist, ei linte. Ainukesed lindid, mis mulle sel momendil pähe tulevad on sinised, kirjaga POLITSEI.
Lepime kokku, et see tähistamine tuleb kunagi hiljem.

* on ju hea argument: Ärme sõida sinna, seal sajab.

Sünnipäev saarel

Parem hilja kui mitte kunagi.*

Laisik tähistas oma sünnipäeva. No muidugi oli tore sõpradega kokku saada, isegi kui esines omaette nurgas nokitsemist ja mõnest inimesest oli puhkus võtnud viimase. Nagu juba mitmeid kordi ette on tulnud ei saanud ka seekord lauldud. See eest sai tantsitud, hästi söödud ja hästi joodud. Sünnipäev kujunes väga harivaks, ühelt poolt küsimused doominost, teisalt kõike hõlmav küsimus: Mis on saanud küll koolis pähe õpitud tedamistest? S.-l oli veel midagi meeles, aga mina tundsin end küll suht tuhmina. Kamp ümber ringi pildus teadmisi ja eksamiskoore nii et hirmus hakkas.

Korteri naaber on Saarelt siia käimas. Kukub kuidagi nii välja, et lobiseme hiliste õhtu tundideni. Korteris on kodu tunne.

*Kunagi jõuan ehk ka esmaspäevaste ettevõtmiste juurde.