Donnerstag, 31. Januar 2008

Rahustuseks

Kuna mitmelt poolt kostub kõhklusi.
Kõik, mis on postitatud enne 1. märtsi jõuab minuni.

Mittwoch, 30. Januar 2008

Punk on põhiline

Saksa keelest oli eile ootamatult Abschluß* test. Ei tundunud eriti raske olevat, aga viimases hädas oleks olnud ka bingolotona lahendatav. Hans ja Pavel olid ülemeelikus meeleolus ja arutasid ettekande ajal, kui vana Maria ikka olla võib ja kui kuum tükk ta ikka on. Ühesõnaga meie lauast kostus ebaviisakaid naeruturtsatusi.

Natuke irinat ka, kuna mul tegelikult midagi asist öelda ei ole. Anloogseid tüüpe (<--) võib Hauptbahnhofi ees kohata. Suuremalt jaolt on nad siin küll rohelised. Nad täidavad kodutute rolli. Nad paluvad "ein bißchen Kleingeld"** endale ja oma koerale ... või kolmele. Ja aeg-ajalt, kui liiga kauaks ühe koha peale seisma jääda, tüütavad nad sind lihtsalt oma tähelepanuvajadusega. Kummaline - ometi on ju sakslased nii suhtlejad, et sellest ei peaks puudu tulema.

Näiteks tuleb ette üle bussi läbi telefoni oma pere- või rahaasjade arutamist.

Lõik ühest telefonikõnest muidu täiesti vaikses bussis.
"Hallo Schaz. Jaa ich bin bei Frisör gewesen. Meine Haare sehen jetzt total scheisse aus!"***
Mees lõpetab kõne ja surub mütsi endale pähe.
Ees istuja: "Te ju teate, et bussis kõik Teie soengut vaatasid?"

* lõpetav
** natuke peenraha
*** Hallo, kallis. Jah ma käisin juuksuris. Mu soeng näeb nüüd totaalselt -(tsenseeritud)- välja!

Dienstag, 29. Januar 2008

Luukamber

Seoses sellega, et mul oli kooriproovidest puudutud rohkem kui 2 korda, sain luukambrisse. Siin puhutakse sellised asjad nii suureks, et rambipalavik tuleb juba jutust peale.

Pidime suures saalis kahe takti kaupa ette laulma. Ehmatasin isegi oma hääle peale. Ma ei taha teadagi, mida koorijuht mõtles, aga lubas esinemisele.

Vahepalana: Rahvas kõlkus uksel ega tahtnud peale mitmendat mainimist seda sulgeda. Poleks mind ennetatud, oleks tugeva aktsendiga kuulda saanud järgmisi ridu:
"Die Tür bitte schliesen. Wenn ich schon in diese Hölle sein muss, will ich es mindestens warm haben!"


No ja peale kontrollivat/karistavat luukambrit oli veel väike luukambrike neile, kes koori õppeainena läbivad. Parema hinde, kui 3, saamiseks oleks pidanud ette laulma. Mina hinnet ei vaja ja tean oma aldi hääle väärtust ilma selletagi.

Koju jalutades leidsin 22 senti. Ehk oleks rohkemgi leidnud, aga korjasin üles need, mis teele jäid, ega hakanud oma õnnega mängima.

Ilm on väga soe - nagu, muru-haljendab soe. Kõht on täis - nagu Mensa-kanasnitsel täis. Homsed mured on homses.

* Uks palun sulgeda. Kui ma siin põrgus juba olema pean, tahan ma, et siin vähemalt soe oleks.

Sonntag, 27. Januar 2008

Kinki!

Tegemist on 100. avaldatud postitusega. Minu saabumise kuupäevast on möödunud 4 kuud. Kohapeal olen viibinud küll mõnevõrra vähem, nagu te teate.

Teades oma asajaajamise kiirust ehk pigem aeglust. Käivitub projekt:

"Nänni!?"

Sisu: Mõelda välja, mida Mättalt kingiks tahta, kui ma siit üks kord liikuma peaks hakkama.

Samstag, 26. Januar 2008

Viimased proovid

Viimased paar päeva olen tegelenud koolitöödega järjepeale jõudmisega.

Päästsin muuhulgas ühe indialase presentatsiooni tegemisest. Igakord kui kokku saime rääkis tema oma perest, toidust, muusikast, ükskõik millest, ainult mitte meie ettekandest. Ma tundsin end tõelise tüütusena viies juttu jälle kooli peale tagasi.
No ja kui neljapäeval oma kirjutatud üllitised tagasi sain, siis küsisin, et mis meie ettekandest saama. Selle peale arvas pr. Tammepuu, et pole aega - pole vaja, sul nagunii kõik ülejäänud kodused tööd tehtud.* Indialane raputas rõõmust pead.**

Esinemine läheneb ja kooriproovid toimuvad. Ka nädalavahetuseti. Ma pole varem sümfooniaorkestriga laulnud (all: unsere erste Geiger ***). Põnev on. Meie dirigendile (vasakul) tuleb tõesti au anda. Võttis ikka aega enne kui taga harjusin. Aga kuidas tal orkester käe all on, on lausa lust vaadata. Koor laseb aeg ajalt luuslanki, aga võibolla mulle ainult tundub nii. Eks esinemisel ole kõik tähelepanelikumad. Seegi pole kaugel.

Ilm ongi pahaks jäänud. Pidevalt sajab ja puhub tuul nagu elaksime rannikul. Raadiost on uudised üleujutustest ja evakueerumistest.

*Mu saksakeel on endiselt ülivigane, nii kõnes kui kirjas.
** NB! Neil ju vahetuses.
*** Meie esimene viiul.

Donnerstag, 24. Januar 2008

Radioshow

Seekord jõudsin isegi kohale.
Elasin ilusti üle. Rääkisin iseendalegi üllatuseks saksa keeles. Tõenäoliselt küll väga vigases saksa keeles. Õnneks oli rahvast nii palju, et väga palju juturuumi ei olnud. Eesti esitajatest võtsin kaasa The Sun'i (Säuksu plaadivarudest) ja Jääääre. Kihnu Virve olin kahjuks kapi põhja kaotanud, see oleks sensatsiooni tekitanud, kui keegi stuudios üldse midagi tähele oleks pannud.
Peale muusika põigati veel poliitika-, toidu- ja sõprade teemadele. Linnuke kirjas.

Eestikeelseid laule pole tükk aega kuulanud. Läbi külma ja vihma koju jalutades, kummitas "Fado, fado, fado..."

Dienstag, 22. Januar 2008

Kevad

Sadas vähemalt kolm päeva. Nüüd on jälle päike väljas. Ilm paistab päris kevadine, ilma mulla lõhnata ja jahe, aga kevadine ikka. Ainult vahepeal, kui tuult tõstab, meenub, et tegelikult on talv.

Seoses suurte veekogustega on Harzis maalihked ja veel praegugi võib raadiost kuulda uudiseid tõusuveest. Lund, mille pärast iriseda, neil siin ju ei ole.

Täna hommikul läks Säuksu koju tagasi. Enne minekut jagas veel SL-ga maid. Nujaa. Säuksu peaks sõbrapäeval jälle korraks tulema.

Täna sai kogu üür ära makstud ja minu üllatuseks ma päris püksinööbiks ei jäänudki.

Montag, 21. Januar 2008

Pilet koju

Booked!

Saved by the Führerschein*

Nagu te teate, ei ole ma just teab mis rool. Juhiload siiski kuidagi sain. Ja see sama roosa plastik jublakas on mind varemgi aidanud. Seekord siis piletikontroll.
- Haben Sie eine ausweiss?
- Nein. (Solte ich eine haben?)
- Nein?!
- (Vale vastus. Ja siis õnneks plahvatas) Ich habe ein Führerschein?**
Õnneks kehtis. Mul oli kiusatus teda küll ükskõik millise kaardiga oma rahakoti vahelt visata, aga eurod jooksid silme ees.

* Päästja juhiluba.
** Kas Teil on isikuttõendav dokument.
Ei. (Kas peaks? Küsimistiheduse kohta kulub mu pass niimoodi päris viledaks.)
Ei?
Mul on juhiluba?

Looderdamine

..., õppimine ning vingumine on see, millega ma siin tegelen.

Eile õhtul plaanisin jalutada Lilienthali keskusesse. Säuksul oli ka igav ja tuli kaasa. Poole tee peal aeglustas ta sammu ja hakkas mulle kidnapperitest* rääkima. Mul hakkas tuju langema. Säuksuga öösel kooserdades on juba selline lugu, et joodikut põõsas ta märkab, aga joodiku lõukoera otse ees, ei märka. Säuksu paistis külmunud ja stressis, nii et enne oma eesmärki keerasin tavapärast trajektoori pidi koju tagasi. Tuju oli 0.

Aga minu paha tuju ei ole ju põhjus teiste inimeste tujutuseks. Nii veensin Säuksut veel linna minema, sest ta pidi seal oma treeningrühmaga mingis diskosaalis kokku saama. Kaardiga kakeldes leidsime selle isegi üles, aga Säuksu ei tahtnud sisse minna. Mind just eriti ei tõmmanud võõraste tumedate treenitud tüüpidega jahkerdama.

Tramm, mis tagasi sõitis, Hauptbahnhofis ei peatunud. Taipasime seda pisut hilja, aga istusime Neuhafenis ümber ja sõitsime tagasi. Kuni Strassenbahni ootasime naeris Säuksu, nii et geto kajas. Koju jõudes oli teine päris läbikene.
*lapseröövlid

Samstag, 19. Januar 2008

Rahvarohke ja ... vaikne?

Eile jõudsin küpsetamiseni. Tegin ananassi kooki kreeka pähklitega. Antroop küsis, et kas tegu on Eesti rahvusroaga. Teatavasti juba vanad eestlased kasvatasid maltsa, ananassi, kapsast ja kreekapähkleid. Peale seda kui kook oli valmis ilmus lauale ka mingi täitsa uus pann. Eiki teene tõenäoliselt.

Eik oli eile üldse tegus. Selle tulemusena on meil nüüd üks uus riiul ning meie tuba sai kardinad. No ja kui veel pann ka lisaks lugeda, siis täitsa armas mees ju kohe.

Kodu kohta kuulen, et elatakse tormihoiatuses. Meil siin ka tuuline ja vihmane, aga soe.

Freitag, 18. Januar 2008

Kopfschmerz*

Eile ei saanud ma kuidagi küsimusele "Wie get's?" - "Gut"** vastatud. Mind võttis vaevaks külastada peavalu. Ja mitte mingi tavaline. Küsiti, et kui sul pea valutab, miks sa siis seljast kinni hoiad. Aga kui tõesti ongi nii valus?
Keele tunnis nägin inimesi tükati.
Koju jõudes neelasin igal juhul kaks aspirini.

Juhuslikult pidin eile ka ühe ettekande tegema. Sellest oli mul nõrk aimdus, sest kindlalt ei olnud kästud. Ei saa mainimata jätta, et ma Eestile ja eestlastele just head reklaami vist ei teinud. Esindan mina ju siin tüüpilist eestlast.

* Peavalu
** "Kuidas läheb?" - "Hästi."

Mittwoch, 16. Januar 2008

Jäätis

Päikseline kevadilm, eelnev poolkurb postitus, minu litsumine arvutiklassi kahe kontoritooli vahele ja... hommikust saati olnud jäätiseisu kujunes vajaduseks. Odavat, väikest, lihtsat, ühte... Väärib kohe eraldi sõitu linna.

Aldis on 4-, 6-, 8- ja 12-pakid või liitrised. Ma tahan ainult ühte! Miks teil on Brötchenid sügavkülmas? Kus on jäätis?!

Spar. Ei tõota. Samad suurused. Pizzad, Brötchenid, köögiviljad. Oo, kapike naeratava karuga. KREVETID?! Kus on jäätis?
Kapike kassa kõrval: kohvi?

Kapike raamaturiiuli kõrval. Juhuu - jäätis! No nii, vanilje? Ei ole. Pähkel või maasikas? Maasikas.
1. amps: pähkel?
2. amps: huhh, jäätis.
3., 4., 5. ... amps: maasika toormoos, maasika toormoos, maasika toormoos....

Lohe

Et ma jokutasin, siis nüüd on kindel, et sünnipäevaks koju ei jõua. Ja selle asemel, et asjalikuks hakata, mida ma mõtlen? Jokutaks veel natuke.?!
Homme hakkan korralikuks.

Maailmaparandaja pilt

Dienstag, 15. Januar 2008

Õmbleja otsinguil

Ei leidnud. Püksisäärte lühemaks lõikamine maksab sama palju, kui püksid või veelgi enam. Tuleb veel otsida.

Koolis on nüüd kuidagi kiireks kiskunud. Eksamid, ettekanded ja edasilükatud kodutööd. Endal on kiire ja kõik torisevad kõrvalt veel ka, et neil kiire. Inimesed, kellega sa peaksid koostööd tegema teatavad niisama heast peast, et vot nemad ei tee tööd ja kõik.

Siis tuleb aga meeldivaid üllatusi sealt, kust neid oodata ei oskakski. Võib juhtuda, et ma pean üüri maksma tõesti ainult selle aja eest, mis ma toas elan. Kui see läheks täide oleks tõesti tore.

R. saab minu arvutuste kohaselt enamuse ajast majast väljas olema, nii et terve suur tuba minu päralt. R.-l on nimelt plaan Indiasse sõita ja siis Barcelonasse. Mina tunnen, et ei jõua Saksamaadki piisavas ulatuses avastada.
Lisaks kõigele muule on R.-l ka tähestiku probleemid.

Kui aega saan, siis enda meeleheaks*:
  • Küpsetan.
  • Kirjutan.
  • Loen lõpuni Jupijumala jäetud horoskoobi (kõik tähtkujud) ja koostan enda oma.
  • Sõidan rongiga tasuta trajektooril.
  • Broneerin lennupileti.
  • Otsin üles mõne Russische Laden**'i.
  • Käin Bremenis muuseumis.
  • Teen endale ühe teatripileti välja.
*Nimekirja üle vaadates tundub elu kuidagi 2D
**Vene pood

Montag, 14. Januar 2008

Kultuurselt

Algas pühapäev vara ja nii hästi, et ma hakkasin juba uskuma, et minu suur jumal Murphy on mind juba hüljanud. Hommikusöök jäi küll söömata, aga jõudsin napilt nii nii bussi kui rongi peale.

Käisin Hamburgis H.-ga kultuurselt aega veetmas. Hamburgi Sümfoonia Orkester esitas Mahleri 5. sümfooniat, pala Mozartilt ja Zimmermannilt. Päris mõnus oli üle pika aja jälle teatri õhku sõõrmetesse tõmmata. Vaatamata sellele, mida minust arvatakse, olen ma muusikas tegelikult harimatu mats. See ei takista aga endale aeg ajalt piletit välja käristamast. Kuigi Saksas ei pidavat see oluline olema, oli õhkkond ikkagi pidulik.

Peale kontserdit jalutasime koos H. ja F.-ga niisama. H. köhis endiselt nagu astmahaige. Istusime ühes Bäckereis, jõime kohvi ja sõime saiakesi. Mina sain tänu oma üliheale välimusele 10 senti hinnasoodustust.

Päike paistis, ilm oli jahe, aga pargis ja sadamas jalutada oli sellegi poolest tore. Minul lõi kahjuks vahepeal profesionaalne kretinism, sest kool hingab ikka nagu surm kuklasse.

Õhtul sõime ühes omapärases kohas pannkooke. Esialgu meelitasime kõrval lauast endile menüüd. Praade pihta panna ei õnnestunud, aga jäime kuidagi kõrvallauaga siiski suhtlema.

Koju jõudes olin päris läbikene. Kannatasin ära, kui R. teatas: "Juba kodus?", ja üleeilse veelkordse üles kaevamise, aga teatele "Ma olen üksi toas elamisega vahepeal nii ära harjunud!" ma paraku juba reageerisin.
Vanaks olen jäänud.

Samstag, 12. Januar 2008

Turukülastus

Et minu, kui kaine olevuse juttu ei kuulatud, siis oli mõnel tõenäoliselt jube hommik.

Mul sai kella 8.00-ks saalivast onu Unost* villand ja peale hädavajalikku kohvitoosi suundusin laupäevaturule, mida olen tahtnud juba ammu külastada. Trammiga linna ja Weseri äärde. Turg nägi natuke rohmakas välja nagu ikka. Tundus, et seal oleks saanud osta kõike alates identiteedist ja lõpetades autoga. Oli ka tavaari nagu CD (Braveheart Soundtrack 8€), kingad, riided, mänguasjad, pikendusjuhtmed jne. jne. Ma ei ostnud midagi, kuigi kiusatus oli mõni kaisukaru kodustada, sest niimoodi kartongkastidest välja piiludes olid nad kuidagi kurvad. Tuleb tunnistada, et ega minu "kodu" neile ka parem ole.

Natuke sai poodides kolatud. Nüüd on kohustuslik Bremeni kruus Bötcherstraßelt ostetud. Raekojaplatsilt ostsin õunu, sain ühe pealekauba. Linnas jalutamiseks mõnus soe ilm.

Pildi autor Dries Buytaert.


*perekonnanimi: Prostamol

Feiern*

Tulin arvuti tagant koju. Meie majas nimelt toimus täna poolakate invasioon. Selleks ajaks kui mina kohale jõudsin, toimus kuidagi juba väljaränne. Rahvas oli khmmm... ülemeelikus meeleolus.
Kui ma oma kohviga lõpetasin, seisis meie uksel vihane türklane ja ähvardas ära minna - ÜKSI!!! R. veenis teist jääma.
Lahke, nagu ma peale kolmandat kohvi olen, ütlesin mehele: "Kein Problem! Du hast 7 Minuten bis nächster Bus."**
Mees lasi oma türgi temperamendil veel natuke särada, vajus siis aga lössi ja teatas, et ei leia bussipeatust üles. Kasutasin Susliku energilist väljendit: "Komm ich zeige dir!"*** Nii nagu ma ta mööda teed minema tõukasin, nii ta läks, oma püsimatute käte laperdades.

R. on praegu meie viimase külalisega trepil, rikkumata tervisega - nutab, magab ja põeb pohma. Urška ja advokaadihakatis kuulavad tõenäoliselt veel all muusikat.

Ma magama. Homme pikk päev.

* Pidu
** Pole probleemi, sul on 7min. järgmise bussini!
*** Tule ma näitan sulle!

Freitag, 11. Januar 2008

Maja täiskomplektis.

Päris tore, et R. on tagasi. Mitte, et ma poleks toas laiutamist nautinud. Rahvas ootas teist päris pikisilmi. Söögitegemine läheb jälle kergemaks. Maja niisiis jälle täiskomplektis.
Isegi majaomanik on tagasi. Sai eile mult jõulude ajal kogunenud ajalehed. Mulle nimelt tundus, et postiljon hakkas juba teatavat agressiivsust ilmutama, kui need enam postkasti mahtuda ei tahtnud.
Kummaline, et õhus on kevade hõngu. Ilmad on väga soojad. Kui te küsite, et kuhu kuldnokad talveks lendavad, siis tõenäoliselt tulevad nad just siia, Saksamaale.

Ja nagu ikka kevadel, peab aheldama ennast kooliraamatute taha.

Mittwoch, 9. Januar 2008

3 õnnetuse hakatist

  1. Piripill on tagasi. Nüüd on ainult veel R. jäänud.
  2. Hommikul oli Autobahn'il* avarii. Masuudiga LKW olevat ümber läinud. Selle kokku kraapimine kestis kella 14.-ni. Õnnetus iseenesest oli vist õnnelik, sest inimesi viga ei saanud.
  3. Advokaadihakatis tegi süüa. Jah, ma olen õel tädi ja vaatasin stoilise rahuga kuidas köök sinise suitsuga täitus. 5 sekundit peale viimast minutit** kulges Advokaadihakatis ülevalt alla ja küsis kriitiliselt: "Oo my God, what stincks here?!"***
Põlevate köökide puhul hakkan juba kahtlustama enda halba karmat. H. köök läks põlengust vähemalt valgemaks.

*kiirtee
** Jah, piinlik, aga ma olin nii nõrganärviline, et enne muna põlemalahvatamist nihutasin panni tulelt.
*** Oo mu Jumal, mis siin haizeb?

Hüppan lauale ja tantsin džiigi

R. igatsetakse taga. "Tuleks ta ometi!" "Ta on nii tore!" "Ta naerab nii palju!" Kogu kiidulaulu saadavad etteheitvad pilgud minu mitte nii toreda, sugugi mitte naerva ja kangekaelselt vaikiva isiku suunas.
No mida!? Ega ma Merlyn ole - tuleb homme. Ma keeldun blondeerumast ja R.-stumast. Liigutama hakkan ka alles peale teist kohvi... või kolmandat.

Dienstag, 8. Januar 2008

Ühest, teisest ja mitte millestki

Täna hommikuks oli enamus rahvast majas tagasi. Mõned on tulnud lõunapoolt ja pisut päikestki näinud. Teised on kodus käinud ja lihtsalt mõne tõve üles korjanud.

Täna suundub Jupijumal Eestisse tagasi.

Muuseas veel vana aasta sees sain pangaga asjaajamise joonde. Isegi nii joonde, et isegi pangaautomaat mu kaarti alla ei neelanud.

Nüüd tuleb laisklemise loksumisest kuidagi kiiruse lainele tagasi saada.

Montag, 7. Januar 2008

Sonntag, 6. Januar 2008

Taas Lüneburg

Korjasin Jupijumala lennujaamast üles. Tundsin end natuke süüdlasena, et polnud ikka piisavalt ettevalmistunud ja uue aasta šampanjaga vastas ei olnud. Ilmnes aga, et Jupijumal oli oma jopega suhteliselt sama karva ja kannatas toidumürgituse käes. Selleks ajaks kui mina teda nägin oli ta siiski juba natuke kosunud ja kannatas trammi- ja bussisõidud kenasti ära. Järgmise päeva magasime taas kord lihtsalt maha ja õhtul sõitsime H.-le külla.

Tegime turismireisikese Hamburgi, kuigi ilm oli kole külm. Külastasime kunstimuuseumi, kohvikut ja igaüks oma võimetele vastavalt kammis kaubandusvõrku. Jupijumal läks järgmine päev oma perele külla. Ma jäin veel mõneks ajaks H. juurde. Sai natuke õpitud ning Lüneburgis ringi jalutatud: kirkuid külastatud ja Kalkbergil jalutatud.

Tagasitulles hilines rong oma 15 min. Napilt jõudsin siiski bussi peale ja koju. Midagi hullu polnud seal vahepeal juhtunud. Anja on tagasi. Suslikul olid vanemad külas.

Pool ööd kuulasin maja hääli.

Mittwoch, 2. Januar 2008

Uuel aastal uue hooga.

Bremenisse punkt aastavahetuseks ei jõudnud. Esialgu paistis, et aastavahetus saab olema eelnevatele aastatele sarnane.
- Välja arvatud eelmine, mille ma pidalitõbisena karantiinis veetsin.
- Seisad õues, kuuled et müristab, aga midagi pole näha, sest mets on ees. Et see naaber ka oma maja nii kõrgeks pidi ehitama. Oma toa aknast oli vaade natuke parem. Üks naaber oli, kas eriti entusiastlik või teisest ajavööndist ning korraldas ilutulestikku tund aega varem. Küllap vaatas kell 00.00 kurvasilmselt aknast välja nagu minagi. 00.26 oli väävlisudu nii paks, et 1m kaugemale näha polnud võimalik.
Hommikuks oli see õnneks hajunud. Ja isegi väävlivihma ei tulnud nagu ma kahtlustasin.

Täna olin lihtsalt hiline ja rahutu hing. Tegin ettevalmistusi jupijumala saabumiseks. "Viel Milchbrötchen, Bitte!*"

Poest tulles nägin eriti kõhna** meest Harley'l, isegi nahktagist ei olnud abi.
Meenus üks vana karikatuur: "Palun mulle T-särk XS suurusele, kirjaga "SUPERMAN""

*Ei vaja ju tõlget?
** Mitte sale - kõhn.