Prii

Eile vend tõi mulle ratta ära. Üks asi lahenenud.
Ratas pole kahjuks aga sugugi nii naistekas nagu ma lootsin. Võib juhtuda, et saan põlved sümmeetriliseks. Ja kuigi sümmetrias pidada võlu peituda, siis ei tahaks ennast jälle kokku lappima hakata.

Õhtul käisin kiiruga ujumas, peale mida suundusin Priide poole küla.
Istumist ja lobisemist jätkus kella poole kolmeni ja mina paistin olema pikast külasviibimisest enam häritud kui nemad.

Koju jalutasin läbi pimendatud Tartu. Nii hirmul ei ole ma kohe tükk aega olnud. Pimedus ise ei olnudki probleemiks. Pigem autod. Neid liikus küll vähe, aga tuled valgustasi vastutulijaid selja tagant, nii et varjud liikusid vastu. Ja kui auto minuga kohakuti jõudis, piisas sellest lühiajalisest tuhmist valgusvihust, et mõned sekundid ringi tunde järgi edasi koperdada, ilma et midagi näeks, kuni silmad kohanesid. Ning siis ... järgmine auto.

Ka korteris, kus magamine on viimasel ajal kaheldav, ei leidnud ma rahu. Mind häiris kuidas õuest autode tuled seintele plinkisid, siis koridori ja koridori peeglisse nihkusid - tekitades mulje, et keegi seal liigub.

Nüüd siis tööl ja vihmasadu ja kõht täis ja unine olla.

Pilt: Phillip Rood