Töösõit-öösõit

tb oli eelmise päeva praamisabas ootamise ja kaasreisijate vingumise kenasti välja kannatanud. Teadmine, et mul on järgmine päev vaja umbes pool sellest maast sõita ei pannud mind asendusrooli otsinguil just entusiastlikult kätt tõstma, nii et sõitis Liina. Mina magasin hambad laiali.

Järgmine päev ei olnud magamisele lootagi - 4 tundi sõitu. Minu kaardilugeja, kes tõenäoliselt oleks ise sõites vähem närvi kulutanud, oli vähemalt heal tasemel. Ajaarvestusega olin pisut puusse pannud ning selleks ajaks kui linna jõudsime ei näinud kahjuks enam tänavanimesid lugeda. Parkisime end neuroloogilise rehabilitatsiooni keskuse parklasse ja kobisime promeneerimata õhtale.

Teisipäeval, peale koolitust, sama rada pidi tagasi. Uni tuli küll hirmsasti peale. Kuigi kehv, sai Dracula kõrtsi kohvist pisut kosutust. Et seejärel end parkida risti oma sõiduritta rongi ootama. Mu kaardilugeja lohutas küll, et kõik on korras ja su auto tagaotsa ära ei rihita, abi sellest suurt ei olnud.

Lõpp hea, kõik hea. Tööauto terves tükis praeguseks üle antud.