Sünnipäeva eelõhtul helistas kursaõde, et küsida kas ma temaga tulen. Ütlesin, et seekord ei tuleks. Ta sai üllatavalt pahaseks, aga leppis olukorraga.Hommikul kobistasin end teise rongi peale. Õnneks oli jalgrattureid veel, mistõttu rongile ratta tassimine oli lihtsustatud.
Tapal avastasin, et A4 kaart kajastas küll, kuidas kursaõe juurde saada, aga jättis täiesti halliks trajektoori, kuidas Tapa linnast välja saada. Sõitsin põhimõttel, et see tee on sile, lähen mööda seda ning põrutasingi valele poole välja. Lootsin, et küll viidad aitavad, aga ainus mille leidsin oli Loobu 21. Vaatamata kõigele sain õigele teele lõigata, kuigi eks oleks ka mööda suurt teed sihile jõudnud.
Ümberringi olid sahisevad või koristatud põllud. Ma küll väga ei otsinud, aga enamus maju paistsid ilusad suured ja hooldatud. Seekord kohtasin ka kõikide nende pisimatkade peale esimesi lahtisi koeri. Õnneks ei olnud nad väga kurjad.
Jõudsin kaardil näidatud kohta, aga ilmnes, et seal ei elanud minu kursaõde. Ei jäänud muud üle, kui talle eraldi helistada. Juhised viisid mind järjekordselt kaardilt välja. Õõvastav ikka kui A4-lt maha väntad. Järgmises koht paistis õigem, sest muruniiduk põrises ja koera kammiti - ilmselged sünnipäeva ettevalmistused.
Organiseeritud kultuurprogrammiks oli Viitna matkarada. Muidu istuti lõkke ääres, käidi saunas ja oldi mõnusad.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen