LauluRästal on jäänud mulje, et ma olen sõltuvuses - spordist (ha-haa). Nii hull see asi ka ei ole, aga kuni see mulle tervise peale ei hakka ei tõtta ma inimese enesekiitust kustutama.Aga meeldivast.
Kolmapäeval kutsus LR mind rattaga Ihastesse sõitma. Et alustasime sõitu kaugelt peale tööaega, siis liiklus tihe ei olnud. LR, kes köhib nagu hobune, võttis endale mõtteks, et tema ongi krossisõitja ning võttis suuna parki. Peale männi roigaste ja kitseraja seal muud ei olnud. Sellise põrkamise sügavam mõte jäi mulle hämaraks, seda enam, et oli hirm J. ratast rikkuda.
Selleks ajaks kui tagasi jõudsime oli LR läbikülmanud, muuhulgas ka nälginud, lisaks sellele veel ka muidu mölisemine ja nii juhtuski, et ta PikaPajju ööbima jäi.
Vabariigi aastapäeval minu perel plaane polnud. Koju minna mõtet polnud. Venna poole ka mitte.
Tegime LR-ga veel ühe väljasõidu - Ilmatsallu (ca 30 km).
Ilm oli sõitmiseks väga hea, kuigi vaata kust mätta otsast tahes - sügis on. üks kord eksisime pisut teelt. Et põige siiski asjaette läheks käis LauluRästas õunaraksus.
Ilmatsalu paisjärvede ääres sai pikem peatus tehtud.
Tagasi teel tekkis LauluRästal miskipärast tunne, et peaks seenele minema. Kui vaja, siis vaja. Üle viljapõllu ja kraavi me metsa kalpsasime. See oli kõige seenetum mets, mida annab ette kujutada.
Sõidu lõpuks maandusime LR-i pool. Kauplesin talt ühte raamatut, mille saabumise Tartusse ta orgunnis. Seega jäin ootama. LR tegi kooki ja aja laiaks löömiseks tagusime kaarte. Väga ebahariv õhtupoolik.
Öösel üle silla oma residentsi poole vändates mõtlesin, et seekordne sõit oli LR-i tervisele tõenäoliselt kurjast.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen