Kultuurselt

Algas pühapäev vara ja nii hästi, et ma hakkasin juba uskuma, et minu suur jumal Murphy on mind juba hüljanud. Hommikusöök jäi küll söömata, aga jõudsin napilt nii nii bussi kui rongi peale.

Käisin Hamburgis H.-ga kultuurselt aega veetmas. Hamburgi Sümfoonia Orkester esitas Mahleri 5. sümfooniat, pala Mozartilt ja Zimmermannilt. Päris mõnus oli üle pika aja jälle teatri õhku sõõrmetesse tõmmata. Vaatamata sellele, mida minust arvatakse, olen ma muusikas tegelikult harimatu mats. See ei takista aga endale aeg ajalt piletit välja käristamast. Kuigi Saksas ei pidavat see oluline olema, oli õhkkond ikkagi pidulik.

Peale kontserdit jalutasime koos H. ja F.-ga niisama. H. köhis endiselt nagu astmahaige. Istusime ühes Bäckereis, jõime kohvi ja sõime saiakesi. Mina sain tänu oma üliheale välimusele 10 senti hinnasoodustust.

Päike paistis, ilm oli jahe, aga pargis ja sadamas jalutada oli sellegi poolest tore. Minul lõi kahjuks vahepeal profesionaalne kretinism, sest kool hingab ikka nagu surm kuklasse.

Õhtul sõime ühes omapärases kohas pannkooke. Esialgu meelitasime kõrval lauast endile menüüd. Praade pihta panna ei õnnestunud, aga jäime kuidagi kõrvallauaga siiski suhtlema.

Koju jõudes olin päris läbikene. Kannatasin ära, kui R. teatas: "Juba kodus?", ja üleeilse veelkordse üles kaevamise, aga teatele "Ma olen üksi toas elamisega vahepeal nii ära harjunud!" ma paraku juba reageerisin.
Vanaks olen jäänud.