Wo?

Ehk kus me elame. On üks koht, millest ükski korralik bremerlane ja mitte-bremenlane kuulnud ei ole. Elupaiga mainimine tekitab samasuguseid reaktsioone nagu Jurmala foogt von Ipolit.

Elame kahekoruselises majas. Kohe kõrval elab majaomanik ja köögiaknast vaatab sisse tundmatuks jääda sooviv naaberisik.
Kui ma ei eksi on tudengite valduses 7 tuba, 1 köök, trepikoda, 2 - 3 pisikoridori ja 2 vannituba. Majapool on mõeldud elamiseks 8 inimesele, aga esimesel kuul saab olema olude sunnil 9. Neist räägin siis, kui kõik kohal on.

Köök. Hubane, kuid juba praeguseks pisut üle koormatud ruum, mis sisaldas meie rõõmuks juba alguses kõike eluks vajalikku. Raskete aegade üleelamisele viitavad ainult kagu-poolt-maandunud-ufo-kujuline laelamp, lopergune pann ja kööginurgas seisvad kardinad. Pliit on vana, mehelik ja töökorras. Eikilt välja kaubeldud raadio pole veel oma kohta leidnud.
Objekt haaval olen seal salaja koristanud, aga rahvas viskab endiselt kõigele halvustavaid pilke.

Trepikojas on trepp, millel pole ühtegi kriuksumiseta astet. Kriuksumine on äärmiselt leebe nimetus. Eiki palve oli treppi langsamer kasutada.

"Englishman always wants two bathrooms."
On irooniline, et mõlemad paiknevad ülakorrusel ja korraga väljudes on võimalik teineteist uksega maha lüüa. Aga ikkagi kaks! ja ühes veel pesumasin kah. Peale 21 on meil dušši all käimine keelatud, sest Eiki magamistuba asub vannitoa all ja me tegevus tekitab ilmselt põrgulärmi, sest poolakad katsetasid ja Eik tuli lausa kohale. Paljud näevad seda keeldu kui põhiseaduslike õiguste rikkumist.

Meie tuba on rõdust ümber ehitatud - kõige uuem, suurem ja ainuke kahe inimese tuba. Teised olevat sellisele pakkumisele range eitamisega vastanud, aga eestalsed on leplikud ning mina ja R. oleme oma tuppa võrdlemisi kiindunud.
Teistes tubades eriti tuhranud ei ole.