Täna külastas mind Frau H. Kuigi meil olid ilusad plaanid shoppata ja mis kõik veel, ilmnes mõlema üllatuseks, et Saksamaal on riiklik püha ja kõik ärid kinni. Tähistati Saksa eee.... enesekokkuvõttmist.
Õnneks raudteejaamas pühade suhtes nii ranged ei oldud ja me saime endid sügisese sibulakoogiga kosutada. Peale selle oli Frau H.-l kotis hiiglama suur šokolaadikook. Tegime tõesti hästi pisikese tuuri Bremenis. Nägin minagi killukest teiselt poolt raudteed ja teiselt poolt Weseri jõge. Pühade tõttu oli tegemist vaatamisväärsustega - külastada ei saanud.
Lobisesime minu juures unustamiseni, peale mida panin Frau H. rongile.
Nüüd siis moosekandid nähtud ja katsutud. Kunagi levitan kõmu, et õnne saamiseks ei piisa eesli käperdamisest, vaid mida kõrgem loom, seda rohkem õnne.
Õhtul liigeldes võis näha igas suunas sõitvaid lärmakaid jalkafänne.
Ootasin bussi, kui järsku oli kõikjal "Bitte, Bitte! Kann ich das haben?!" karjuvaid lapsi. Hämming. Jalgpalli fännidest onud suhtusid asjasse kui loomulikku. Salaja pealt kuulates sain aru, et lapsed kauplesid endale särki või jopet või salli, tõotades, et ka nemad on täna õhtul staadionil. Kahtlustan, et Eesti jalkafännide puhul oleks kogu kupatuse tõlge: "Palun, palun! Tohin ma su südame rinnust rebida?!"
Loodetavasti mõnel kauplejal on kunagi ka õnne olnud.
Keine Kommentare:
Kommentar veröffentlichen