No minu aknal küll puuduvad kardinad ja puudub ka päike, mis neid värviks, aga paistab et momendil saavad hommikutest minu hetked. Tuba on vaikne, kuigi maja on vastikult aktiivne.
Eile pidin oma tuutoriga kokku saama. Eksisin ära ja õigel ajal kohtumisele ei jõudnud. Ringi kooserdades murdsin kontsa, selle kiirparandamise käigus lendas putukas silma. No mida öelda Niu-niu-niu või Aaaaarrghhh. Suures hädas helistasin tuutorile.... helistasin valel numbril.
Oma paberid sain lõpuks ikkagi aetud: kinnitus ravikindlustuse kohta ja ajutine õpilaspilet.
Olen nüüd ka õnnnelik seitsmepäevabussipileti omanik. Habe ich selbst gekauft.* Peale paberimajandust tutvusin Bremeniga lohutades end mõttega, et kui ära väsin sõidan ühistranspordiga koju. Eksisin linnaossa, kus on teeparandus ja ükski transpordivahend ei liigu.
*oskajatelt parandused alati teretulnud.
2 Kommentare:
Millegipärast kipub see jah niimoodi olema, et kui asjad juba hakkavad viltu vedama, siis ikka täiega.
Aga vaadakem asja positiivse poole pealt - kui üks päev on totaalselt viltu vedanud, siis saab ju järgmine päev ainult parem olla :)
ehee, optimist....
Kommentar veröffentlichen